Mudlum, kodanikunimega Made Luiga, on eesti kirjanik ja kirjanduskriitik. Juba Mudlumi esimesed ajakirjanduses ilmunud novellid äratasid tähelepanu ning tema debüüt, jutukogu „Tõsine inimene“ kandideeris kohe ka Eesti Kultuurkapitali proosaauhinnale. Mudlum on pälvinud 2017. aastal eesti novellikirjanduse suurima tunnustuse, Friedebert Tuglase auhinna novelli „Ilma alguseta, ilma lõputa“ eest, esmakordselt ilmus tekst Mudlumi kolmandas raamatus „Linnu silmad“. 2020. aastal võitis Mudlum teosega „Poola poisid” Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Mudlum on öelnud, et ta ei näe maailma kui lugu, vaid kui kulgemist. “Mudlum on oma asja-armastuse arendanud täiuseni – inimene särab asjadest ja ruumidest läbi.” – Vilja Kiisler (Sirp 18.12.2020).
Vladimir Giljarovskij “Moskva ja moskvalased”
“Moskva ja moskvalased” on unikaalne teos, milles jutustatakse meelelahutuslikus vormis 19. sajandi lõpu ja 20. alguse moskvalaste elust. Minevik rullub lugeja ees lahti kogu oma mitmekesisuses: hiilguses ja viletsuses, rõõmus ja mures. Loe edasi…
Mudlum soovitab:
“Vladimir Giljarovskij “Moskva ja moskvalased” on lopsakas lugemine. Millest kõigest seal ei kirjutata! Puruvaestest ja padurikastest, kerjustest ja kurjategijatest, hiilgavatest söömaaegadest, trahteritest, kõrtsidest, värvikatest persoonidest, hoogsalt kirja pandud ühe väga hea silmaga autori poolt, kes tundis ennast kodus kõigis ühiskonnaklassides, kellel oli juurdepääs nii kordniku kui kaabaka juurde. Moskva eelmise sajandi vahetusel kogu oma häbis ja hiilguses, kõik see on toodud lugejani Veronika Einbergi suurepärases tõlkes. Kujuteldamatu tohuvabohu näitab selgelt ära, kus olid maailma muutnud revolutsiooni juured.”
Ave Taavet “Valerahategija”
Ave Taaveti proosale on omased värvikad tegelased, sõnamängud ning sujuv liikumine argise ja üleloomuliku vahel. Värske Rõhu raamatusarja 26. teose lood leiavad aset maailmas, kus kahvel on alati kõver, klaas kandiline ja lambipirn kärbsemustane. „Valerahategija” kangelasi võib kohata Vikerraadio õnnitlussaadetes, Sotsialistliku Põllumajanduse lehekülgedel ning magalarajooni betoonplokkide vahel. Loe edasi…
Mudlum soovitab:
“Ave Taaveti esikkogu “Valerahategija” on millegipärast paigutatud „huumori” kategooria alla. Äkki tõstetakse ikka lugupidavalt ilukirjanduse sekka tagasi? Mitte et see poleks omal kombel humoorikas jutukogu, kahtlemata on, aga seda on ju ka Tauno Vahteri “Pikaajaline kokkusaamine” ja kas on üldse ühtki õiget kirjandusteost, kus ka tibake nalja ei saa? Soovitan autoril silm peal hoida, varsti on temalt oodata juba romaani ja üldse tasuks noorautoreid enne märgata, kui nad vanaks saavad.”
Max Blecher “Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik”
Rumeenia kirjanduse sõdadevahelise kuldajastu varakambrist jõuab eesti lugejani seekord Max Blecheri postuumselt ilmunud „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“. Blecheri meditsiiniõpingud Pariisis katkestas tuberkuloos, oma lühikesest elust peaaegu kolmandiku veetis ta eri sanatooriumides. Liikumatuks sunnitud kehas elas aga edasi liikuv ja otsiv vaim – Blecher huvitus filosoofiast ja muusikast, kirjutas nii luulet kui ka proosat. Teoses kirjeldab autor unes ja ilmsi nähtut, kuuldut ja kogetut, nii vaheldub sanatooriumi sünge tõelus unenägude sürrealistlike vaatemängude ja eksistentsiaalsete mõtisklustega. Loe edasi…
Mudlum soovitab:
“”Valgustatud urgu” (tlk Riina Jesmin) on võimatu ümber jutustada. Eelkõige on see sügavalt filosoofiline mõtisklus maailma tegelikust olemusest. Mõtisklus, mis saab sündida ainult haigevoodisse aheldatud, elu eemalt jälgiva inimese peas, kus kõik eluhetked on korraga nii ülimalt tähendusrikkad kui ka täielikud, absurdsed nonsensid. Jutustaja kõrvalpalatis sureb inimene. Täpselt samal hetkel kõnnib mööda tänavat keegi, kes süütab sigareti ja rapsib käega püksipõlvedelt tolmu. Hetkede üheaegne erakordsus ja erakordne banaalsus sünnitab jutustaja peas viirastusliku maailma, kus unenäod on sama reaalsed kui mööda igavat haiglapalatit aeglaselt roniv päikesekiir. Kuid iga tunne on sellises poolelus tugevam, intensiivsem, iga uus kogemus kirkam, iga varju, värvi, aistingut kogetakse, eritletakse ja uuritakse nende viimse põhjani. Iga uus sanatooriumipatsient on erutav ja salapärane maailm, neid jälgib kirjutaja elunäljas pilk, püüdes mõista nende loomuse sügavaid hoovusi, kuni nad enamasti hinge heidavad. Kuid see pole sugugi lohutu raamat. Vastupidi, see on äärmiselt kaunis ja elujaatav. Ei puudu ka särisev armudraama. Milline on armastuse jõud, kui vaevu kõndida suutev noorsand ennast kangelaslikult neiu ukse taha veab.
Kes soovib rohkem Loomingu raamatukogu soovitusi, võib kiigata Sirbi artiklit, kus ma oma aastalugemuse ja kogemuse kokku võtsin.”
Louis-Ferdinand Céline “Surm järelmaksuga”
Prantsuse modernismiklassiku Louis-Ferdinand Céline’i “Surm järelmaksuga” on autori teine romaan ja üks 20. sajandi võimsamaid kirjandusteoseid. Romaan ilmus 1936. aastal, neli aastat pärast Céline’i läbimurdelist esikteost „Reis öö lõppu“. Autor viljeles läbi kogu loomingu teatavat „transponeeritud autobiograafia“ žanri. Kui esimene romaan jutustas meditsiiniüliõpilase Ferdinand Bardamu seiklustest Esimese maailmasõja keeristes, siis „Surm järelmaksuga“ kirjeldab perioodi, mis esikromaanis kujutatule ajaliselt eelnes. Lugeja ette tuuakse kord realistlikus, kord veidi deliirses, kuid alati üliemotsionaalses võtmes Ferdinand’i väikelapseiga, koolitee, esimesed tööotsinguvaevad ja keerulised suhted vanematega, taustaks 20. sajandi alguse Pariis, millest saab oma lopsakuses pea omaette tegelane. Loe edasi…
Mudlum soovitab:
“Louis-Ferdinand Céline’i “Surm järelmaksuga” (tlk Heli Allik) on teadagi klassika. Aga mitte mingi kuiv klassika, kus õhkub igavust ja vanaksläinud mõtteid. See seljatab tänased noored vihased mehed mitmekordselt! Siit jõuame Céline’i paradoksini. Tema teose kõnemaneer on nii intensiivne ja jõuline, nii sugestiivne, täis lõputuid kordusi ja variatsioone, üks vihapurse või manamine võib kesta lehekülgi ja ilmuda pea samal kujul aina uuesti ja uuesti välja – inimaju ei talu säärast pidevat udupasuna häält. Lõpuks on see karje nagu merekohin, ühtlane vaikselt lainetav taust, mille seest kerkib esile elu tegelik sisu – armastus. Seega võiks vabalt soovitada seda armu ja sõbrakuu ja valentinipäeva lugemislauale – leidke oma viha vahelt armastus üles ja teil kõigil on kergem elada.
Pikemat lugemismuljet saab lugeda taas Sirbi veergudelt.”
Mudlum “Poola poisid”
“Mudlumi „Poola poisid” jutustab vaimsete pürgimuste tõusust ja vaibumisest, isiksuste vahelisest keemiast ehk samuti loovusest, lollusest ja noorusest. Kultuurielu kujutava võtmeromaanina astub teos võrdväärsena ritta, kus seisavad juba „Endspiel”, „Hiired tuules”, „Via regia”, isegi „Punased nelgid”. Mudlum aga on kasutanud kummastavat trikki, mis hakkab pikapeale isegi tööle: ta asetab reformierakonnaaegse Eesti stagnatsiooni Brežnevi-aegsesse Poola olustikku. Sellise ülekande tõttu jääb ühiskondlik ja aineline olustik küll mõneti abstraktseks, kuid seda kompenseerib Mudlumi eriomane oskus kirjeldada interjööride ja esemete kaudu hiilgavate perekondade allakäiku. Need justkui maagilis-realistlikuks stiliseeritud perekonnaportreed on siiski ainult üks kõrvalisem osa romaanist.
Raske on aimata, kuidas mõjutavad erinevad taustateadmised romaani lugemist. Undi ja Muti mainitud romaanide puhul pole võimalikel prototüüpidel suuremat tähtsust, Semperi teosele tuleb nende mittetundmine kasuks, Kõivu-Vahingu raamatut pole aga taustu aimamata vist üldse võimalik lugeda. Ma ei usu, et Mudlumi teost saaks mõttekalt lugeda loona poola poistest mingil täpselt määratlemata stagnaajal. Samas loodan, et seda saab lugeda, teadmata vähimatki kunstikoondisest ZA/UM ja selle liikmetest. Sest probleemid, millest juttu — enesehävituse ja eneseteostuse, mugandumise ja ühiskonnaparandamise, rahateenimise ja õnneotsimise pinged —, on ju niihästi universaalsed kui ka ajastuomased.
Struktuurilt on „Poola poisid” tõeline lohmakas koletis Henry Jamesi mõttes. Meelelisele, käegakatsutavale poolele lisandub kaalukas ideeline külg (mida kriitikas on alahinnatud): mõttetihedad debatid maailma parandamise võimalikkuse üle stagnatsiooni tingimustes. Romaani meelelis-kaemusliku ning ideelis-vaimse külje vastandust kordab raamatut läbiv pinge kultuuriliste pürgimuste ja laste kantseldamise vahel. See annab õigustuse isegi ühele esmapilgul irdukiskuvale peatükile „Kasia”, mis jutustab muust tegevusest täiesti väljajääva üksikema vintsutustest oma lapse kõhukinnisusega. „Kui suurt viha ta ka Adami ja teiste temataoliste vastu ei tundnud, oli laps ometi midagi niisugust, mida ükski flosoofia ei asenda.”
Võib-olla see ongi raamatu võtmelause.”
Märt Väljataga ajakirja Looming proosaülevaates (Looming nr 3 2020).
About the author
