Silvia Pärmann on fotograaf ja reisiajakirjanik, keda leiab harva populaarsetest puhkusesihtkohtadest. Tema esimene raamat viis riikidesse, mida pole olemas; teine reisikirjade kogumik “Kusagil maailma lõpus” aga üheteistkümnesse väga erilisse kohta, mis kas distantsilt või meeleolult meist peaaegu et mõõtmatult kaugel on.
Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”
Kankimäki teeb lihtsalt kadedaks. Ma olen ka suhteliselt osav püsitama endale kirjutamiseks-pildistamiseks tööülesandeid, mis viivad Colombiasse kohvikoolitusele, Prantsusmaale šampanja jaoks viinamarju korjama või Dagestani pulma, aga Kankimäki ideed (ja ka nende teostus) on ikka klass omaette.
“Naised, kellest ma öösiti mõtlen” lennutab teid kord Keeniasse, järgmisel hetkel Itaaliasse ja siis juba Jaapanisse, kus kusagil kauguses on viipamas oma aja reegleid rikkudes maadeavastajatest-teerajatest väga ägedad naised, nende kannul tõttamas Kankimäki – ja ilmselt kirjutab saja aasta pärast keegi raamatu sellest, kuidas ta soomlanna jälgedes mööda maailma ringi tuhiseb. Kui kusagilt õnnestub saada kätte tema “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”, lugege ka seda – on sama vaimustav.
Kusjuures veel kümme aastat tagasi oli Kankimäki igav soome naine, tubli töötaja viisakas kirjastuses, kes ei julgenud isegi peaaegu kunagi veini juua – hirm võimaliku peavalu ees oli nii suur. Asjad on tõesti märkimisväärselt paranenud sellest ajast saadik, kui ta töölt ära tuli ning reisima ja sellest kirjutama hakkas.
Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”
“Aja oma atra läbi koolnute kontide” on minusugusele muidugi tõeline maiuspala – tegevus toimub ühes tundmatus Poola kolkakülas, kuhu mul tekkis vastupandamatu soov sõita juba esimesi lehekülgi lugedes, veel enne, kui raamatus kummalised mõrvad aset leidma hakkasid ja värvikas tegelaste rivi oma kogupikkuses lugejate ette astunud oli. Seda võib lugeda puhta krimiromaanina – ja kuna teos on ikkagi Nobeli preemia laureaadi kirjutatud, ei kirtsuta keegi halvustavalt nina teid selle raamatuga kohvikus või rannas nähes, et kuidas te küll kunagi “päris” kirjandust ei loe.
Tundub, et tegelikult on kõik Hendrik Lindepuu kirjastusest tulevad raamatud sellised, et võib autorit ja pealkirja vaatamata ära osta, elamus on igal juhul garanteeritud. Ja Tokarczuk on samasugune autor, temas pettuda on vist võimatu.
Virginie Despentes. Vernon Subutex, I ja II osa
See on Pariis ilma maailmakuulsate vaatamisväärsusteta, päris Pariis päris inimestega. Vananevad rokkarid, soovahetusoperatsiooni läbi teinud pornostaarid, islamiäärmuslased, tätoveeringuentusiastid – selline rahvas, keda koolis kohustusliku kirjanduse nimekirja kuulunud prantsuse klassikute raamatutest või üldse väärikate autorite triloogiatest kohe kindlasti ei leia ja kes elavad kõike muud kui igavat ja eeskujulikku elu. Despentes on tõeline kaose kuninganna.
Despentes tuli rahvusvaheliselt hinnatud autori kohta maailma kirjandusse mõnevõrra ebatavaliselt, alustades karjääri pornofilmide arvustusi kirjutades. Triloogia pole jõukohane mitte igale romaanikirjanikule, aga Despentes teeb selle pealtnäha mängleva kergusega ära, pannes kaante vahele urbanistliku draama, mis samas ka kogu aeg muigama sunnib ning maalib tegelaste galerii, kellest kõigil on ilmselt ikkagi ka prototüübid, sest nad kõik on nii uskumatud, et nende välja mõtlemine tundub lihtsalt võimatu ülesanne.
Eiko Ojala kaanekujundus on ka selline, et Subutexi-raamatud on mul riiulis eriti nähtavale kohale sätitud.
Tutvu nii esimese Subutexi-raamatuga kui ka teisega.
Grigori Služitel “Saveli päevad”
Moskva kõrvaltänavad, üks kodutu kassipoeg Saveli, kes muuseas osutub ka raamatu minategelaseks – algus on selline, et ei oskagi midagi oodata. Kõige vähem sellist armastuslugu (kahe kassi vahel), et avastad viimast lehekülge keerates end silmist pisarad pühkimas. Suurema osa ajast saab küll pisarateni naerda, sest kass (tegelikult küll siis Služitel) on meisterlik lugude rääkija, kes portreteerib väga vaimukalt tänapäeva Moskva kangelasi, võitjaid ja kaotajaid nii inimeste kui kasside seas.
Silvia Pärmann “Kusagil maailma lõpus”
Peamiselt vaid koos oma kaameraga, vahel ka sõpradega koos reisiv autor näeb vaeva sulandumisega nendesse maailmadesse, kukub selles läbi – ent sellest hoolimata tabab situatsioone, mille puhul võiks arvata, et ta on majaseintega üheks sulanud, et kohalike elule nii lähedalt pilgu heita saab. Nendes lugudes on kuhjaga huumorit, veel rohkem aga kirjeldamatut vabaduse tunnet. Loe edasi…
Silvia Pärmann “Riigid, mida pole olemas”
Fotograafi ja reisiajakirjaniku Silvia Pärmanni esimene reisikirjade kogumik viib meeleolukale reisile läbi vabariikide, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest. Nende hulgas on nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Kalmõkkia, Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuserõõme tõotav Põhja-Küpros. Loe edasi…
About the author
