Katrin Pauts on Eesti krimikirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud lugejate poolt hästi vastuvõetud krimiromaanid “Tulekandja”, “Politseiniku tütar“, “Hull hobune” ja “Öömees“, mis on kõik olnud krimiraamatute müügiedetabelite tipus. “Tallinna tume“ on kirjaniku esimene novellikogu, mis sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Lumimari unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Lumimari pildid kohati suisa dokumentaalsed.
“Tallinna tume”, lk 99-102
“Hullumaja”
Jälle see Tukaga Olend on seal.
„Latte oli teile, jah?” niheleb väikese ninaga ettekandja siin tolmunud intellektuaalsuse lõhnaga vanamoodsas kohvikus, kus on tumedad seinad ja õhtuti märkamatu, mööda nurgataguseid hiiliv muusika. See ettekandja ei sobi siia, tundub ebaproportsionaalne. Väikese ninaga inimesed on ikka olnud märk millestki väikesest ja mulle ei istu, kui lohakalt öeldakse lihtsalt latte. Kui korralikult ei oska, öelgu lihtsalt „kohv”. Olen täna halvas tujus, ettekandja on sellele juba pihta saanud ja käitub vastavalt.
„Oli teil siis latte või?” piiksub ta, kärsitult pastakaga märkmikulehele koputades.
Kusagilt inimesed alati võtavad õiguse rääkida minuga nagu alama olendiga. Ma ei ole veel päriselt pihta saanud, millest see vahetegemine tuleb, kuna ma ei näe ju välja nagu kaltsakas, samas kui mõni automaatselt harrast austust pälviv tuttav meenutab prügikastikollat. Mäherdused jõledad küüned, võeh, peopesa poole kaarduvate otstega! Mitte ettekandjal, kellele ma justkui karistuseks tema ükskõiksuse eest enam tähelepanu ei pööra (kuigi mis temal sest), vaid eks ikka Tukaga Olendil, kes on vabakutseline kultuurikriitik, nagu vägagi hästi tean. Ta käib siin kohvikus tihti ja mina käin sama tihti teda vaatlemas nagu loomaaiaelukat, sest ega temal pole ju aimugi, kes olen mina.
„Ja-jah. Caffé latte,” hääldan korralikult, nagu ütlen alati täielikult välja ka caffé macchiato ja caffé americano. „Kas sellega läheb veel kaua aega? Mul on tegelikult päris kiire,” valetan nipsakalt.
Ettekandja keerab viuhti ringi, nagu oleksin teda millegagi solvanud. Sätin end kipaka tumedaks lakitud laua taga mugavamasse asendisse, üritan näida loomulikuna, nagu oleksin siia sattunud juhuslikult. Mõttetu, sest istun siin peaaegu iga päev, aga vähemalt püüan olla nii, et Tukaga Olend millelegi pihta ei saaks. Ta muidugi ei vaatagi mind, vaid klõbistab lauaplaadil oma pikki veinipunaseid küüsi. Olen talle kõigest suvaline mehekuju tagumises nurgas. Milline see loomulik asend küll oleks, et ma oma ärevust ei reedaks? Jalad laua all ristis, pea käele toetatud? Kuhu ma teise käe panen? Kas see on kahtlane, kui ma midagi ei loe?
Pole mul kiiret kuhugi, aga Tukaga Olend tekitab minus iga kord vastiku kiheluse, mida maandab ainult suvalisele inimesele nähvamine. Nagu see ettekandja, kes ei ole ju süüdi, et mind jälle Vikerkaares ei avaldata, aga eks kedagi tule selle eest ju nuhelda. Inimene ei jaksa kogu aeg ainult ennast peksta. Kus puha ma Tukaga Olendit viimastel päevadel ka näinud poleks – toidupoes, raamatupoes, täiesti lambist täiesti suvalisel tänaval, kuhu ma tavaliselt ei satu, ja koguni ühe ekskolleegi sünnipäeval, kus takkapihta selgus, et nad on sugulased. Ta nagu jälitaks mind, mitte mina teda. Teda hõõrutakse meelega mulle nina alla, kindel värk. Ei, seda ei tee ta ise, mitte meelega, tema mind ei tunnegi. Mina olen ju kuuldamatu-nähtamatu, minust ei kirjutata ajalehtedes, mu fotosid ei ole veel kusagil ilmunud. Ei saa öelda, et mind üldse ei avaldataks, sest kirjutan ju arvamuslugusid, aga aiman, kuidas Tukaga Olendi moodi inimesed sellesse suhtuvad. Tähelepanunäljas grafomaan. Oh ei – mulle pidevalt ette jäävat Tukaga Olendit võngutab mu nina ees saatus, kelle rihma otsas me kõik tõmbleme. Kui miski mind seejuures lohutab, siis fakt, et tema on mu saatuse tööriist, kõigest veel üks mängukann universumi üüratul malelaual, võib-olla siiski mitte päris nii jõuline ja mõjuvõimas, nagu ta ise küllap ette kujutab.
Tukaga Olend valib siin alati koha akna alla, kus ta saab tänaval voorivaid inimesi vahtides oma telefonikõnesid pidada. Ta valib ühe numbri teise järel ja muudkui helistab. Aknaalused lauad on minugi lemmikud, kuigi täna istun nurgas. Pole tuju nähtaval olla, häbenen oma punaseks ulutud silmi. Eile sain jälle kirja toimetajalt, ei taha ta nimegi öelda, eks siis nimetagem teda Vanaks Rehaks, nagu ta välimuse järgi tõesti vääribki: „Lugesin teie järjekordse katsetuse läbi. Olete ehk oma ilukirjanduslikku taset tõesti pisut tõstnud, aga meie toimetus otsustas siiski…”
Vana Rehaga on mul pikk verine ajalugu. Saadan talle oma novelle juba aastast 1997. Esimesed kirjutasin püüdliku ümmarguse käekirja ja emalt laenatud pastakaga pooleks lõigatud majapidamispaberile ja siis arvasin mulle pidevalt laekuvate muserdavate keeldumiste tegelikuks põhjuseks, et ju nad seal kauges tähtsas toimetuses ei viitsi mu lugusid arvutisse toksida. Oma vaesuse pärast pidin ma kuulsusest ilma jääma; ainult selle pärast, et elasin maal ja mul ei olnud arvuti jaoks raha, ei raatsitud mulle parnassil kohta eraldada! Et söötsin hommikul ja õhtul sigu, kes olid meie pere ainuke elatusallikas, ei sobinud ma oma sõnnikuhaisuse hamega meie kultuurieliidi hulka. Et veetsin suurema osa päevi vanades dressides, et mitte rikkuda oma kalleid linnariideid, pidasid nad seal pealinnas mind endast viletsamaks. Katkusin sigadele võilillelehti, silme ees tiirlemas kõik need kõrgid valgetes pluusides maadamid beežide seintega toimetuses, kes mind aina tagasi lükkasid, nagu oleksid otse paberilt seasitahaisu tundnud. Seasulu ees seistes tundsin sõõrmetes omakorda toimetuse lõhna, nagu seda ette kujutasin, ehk kalleid mentooliga sigarette ja tänulike autorite toodud roosibukette.
Jätkub…
Katrin Pauts “Tallinna tume”
„Tallinna tume” võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.
Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel. Loe edasi…
About the author
