Reet ja Robert Linna on muusikud, meelelahutajad, laulusõnade autorid ja suured raamatusõbrad. Ennekõike on nad aga ema ja poeg. Meil õnnestus jõulude eel Reeda ja Robertiga rääkida pühadeootusest, loomingust ja sellest, kuidas juba maast ja madalast raamatusõbraks kasvatakse.
Olete mõlemad mitmekülgselt andekad inimesed – ühteaegu muusikud, artistid,
laulusõnade loojad, saatejuhid ja palju muudki. Võib vaid eeldada, et põnevate rollide
taga seisab vajadus ja julgus oma mõtteid laiemale avalikkusele peegeldada. Kui suurt
rolli teiste variantide kõrval kannavad teie jaoks publikuga suhtlemisel just tekst ja
keel?
Robert: Meie keel on väga eriline maailma mastaabis ja sõnadega saab ennast eesti keeles
väga põnevalt väljendada. Igasugused väljendid ja etümoloogia on mind juba ammu
huvitanud. See on natuke isegi minu jaoks nagu mäng, et visata kasvõi igapäeva vestlustesse
sisse mõni huvitav sõna või väljend, seda eriti oma lastega suheldes. Olen nendega üritanud
ikkagi nende sünnist saati suhelda kasutades erinevaid sõnu ja pigem korrektseid
lauseehitusi ja käändeid. Aga laulmisega on muidugi teine lugu ja seal on ülioluliseks
foneetika ja sõnade kõla. Ja kõige selle aluseks on ikkagi see, et sõnum kanduks edasi ja
oleks kooskõlas loo arranžeeringu, harmooniate ja saundiga.
Reet: Minul on avalikkuse ees mitu rolli ning neis mõlemas on sõna väga oluline.
Ühest küljest olen aastakümneid läbi helesinise ekraani oma publikuga kõnelnud.
Teadvustan endale, et teletöö kaudu kuulevad minu mõtteid ja sõnu tuhanded. Meil kõigil
on oma kõnelemise maneer, aga see ei tohi kunagi ületada eetilisuse piire. Väljapool oma
igapäevatööd olen aga laulja ja kohtun väga sageli oma rahvaga. Laval olen vabam,
meelelahutuslikum ja ka pisut familiaarsem. Üks, mis kindel – mõlemas rollis on tekst ja ilus
keel väga olulised.
Robert, avaldasid sel suvel esimese soolisingli, kus ütled „Kui silmad lahti teed , siis
tead, kõik on täpselt nii kui peab. Õnn on su enda teha.“ Mis ajendas sind selliseid sõnu
kirja panema?
Robert: Ma arvan, et need mõtted tulid sellest, et ma olen ikkagi see “klaas pool täis”
tüüpi inimene. Ma tunnen, et ma pean aeg-ajalt endale teadvustama seda, et ma olen õnnelik,
mul on tore pere ja lapsed, mõnus kodu(maa) ja minu põhitöö on minu suurim
kirg – muusika. Eks selle loo tekst on jah, selline mantra iseenesele ja üldine armastusavaldus
elu vastu. Eriti vajalik tundus see pärast rasket aastat, kus me kõik pidime iseendale otsa
vaatama ja õppisime oma lähedasi väärtustama rohkem.
Reet, sinu sulest on pärit vähemalt 200 eestikeelse laulu sõnad! Kas pikaajalise töö taga
seisab suur lugemus ja inspiratsiooni otsimine teiste loodud tekstidest või raamatutest?
Reet: Ma pole elus kirjutanud ühtegi luuletust, küll aga nooruses lugesin palju luulet.
Laulutekstide puhul võtsin aeg-ajalt ikka mõne luuleraamatu ette ja otsisin sealt
häid mõtteid. Olin juba keskkooli ajal hea kirjandite kirjutaja ja võib-olla sealt mu tee
laulutekstide kirjutamiseni algaski. Raamatuid sai kooliajal hullult palju loetud ja seda
meie põlvkonnale omasel viisil – taskulambiga teki all, et ema ei näeks.
Kas mäletate, kuidas raamatute lugemiseni jõudsite?
Robert: Eks ikka läbi raamatute abil lugema õppimise. Hilisemas nooruses kooli kohustuslik
kirjandus ehmatas mind. Mul oli väga raske sundida ennast suhestuma mind esialgu mitte
huvitava teemaga. Aga tänu vanemate leidlikult kingiks valitud raamatutele sain aru, kui lai
see maailm on. Ühesõnaga, avastades valiku, leidsin ma tee lugemiseni.
Reet: Minu põlvkonna õnn oli see, et puudus teleka vaatamise harjumus ja nutimaailma
tarbimise võimalus. Kuna meie kodus suurt raamatukappi polnud, siis toimus vilgas
raamatuvahetus sõbrannadega ning tihe raamatukogu külastamine. Kui ilmusid sarjad nagu “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja “Suuri sõnameistreid”, siis ahmisime neid innuga endasse.
Need raamatud on mul senimaani riiulis!
Millise raamatutegelasega te väiksena kõige enam sarnanesite? Aga tänasel päeval?
Reet: Ma ei tea, kas ma üldse olen tahtnud kellegi moodi olla lapsena – olen üsna
isepäine tegelane. Küll aga on mind alati lummanud Põhjamaade kirjandusest ”Salka Valka”
ja „Kristiina Lauritsatütar”. Kujutasin oma vaimusilmas ette seda karget ja mägist maad
ning seda, kuidas armastust ühe mäe tagant teise taha otsima mindi. Täna olen ma kõige
rohkem nagu vanaema õunapuu otsast. Ja see roll meeldib mulle kohe väga!
Robert: Ma ei ütleks, et ma sarnanen temaga, aga mulle meeldis lapsena Kummi-Tarzan.
Omamoodi õppisin tema pealt enesekindlust ja karget meelt. Hiljem mõjutas mind tugevalt
“Sinuhe”. See aitab kurssi hoida läbi muutlike aegade ja kuidagi haarata laiemat pilti
inimkonnast ja elust.
Laste lugema saamine ei ole lihtne ajal, mil kergemalt tarbitav meelelahutus on alati
käeulatuses. Ometi on lugemine üks olulisemaid arendavaid tegevusi. Kuidas olete
lapsevanematena lugemisarmastuse loomise eest hoolt kandnud?
Reet: Meie peres oli isa väga hoolas lugeja ja eks see hakkas ka lastele külge.
Tütre lugema saamine eriti keeruline ei olnud, poistel olid aga ikka muud huvid esikohal.
Robert: Meie pere igaõhtuseks traditsiooniks on koos lugeda raamatuid. Kuigi olime
abikaasaga enne laste sündi aktiivsemad lugejad, oleme me ikkagi kogu aeg toonitanud
lastele seda, et tarkus tuleb raamatutest. Tänapäeva raamatupoed on ju ka lastele niivõrd
põnevad ja inspireerivad kohad!
Kas teil ei ole sarnaselt paljudele täiskasvanutele lastele ette lugedes tekkinud kihku ise
üks lasteraamat valmis kirjutada?
Robert: Kirjutamine pole küll minu suur kihk ja kirg, kuid pole välistatud, et ma kunagi
selleni jõuan.
Reet: Mulle hirmsasti meeldib väikestele õhtujutte lugeda! Panen alati natuke ka oma
loomingut emotsioonide näol juurde. Vabandused autorite ees! Seniks pole küll mõtet olnud
ise midagi paberile panna, aga mine sa tea.
Kujutame ette, et teie kätte usaldatakse õigus lisada kohustusliku kirjanduse nimekirja
kaks raamatut. Millise raamatu kumbki teist lisaks?
Robert: Mika Waltari “Sinuhe”.
Reet: Minu lapselapsed on väga erinevas vanuses ja kuna mul on päris suur raamatukogu
kodus, siis ikka ja jälle otsib keegi mingit kohustuslikku kirjandust taga – seda muidugi
viimasel minutil. Kohustuslikku kirjandusse lisaksin luulekogu, et noored õpiksid luulet
lugema ka ridade vahelt.
Mis funktsiooni raamatud täna teie jaoks eelkõige täidavad? On see pigem ajaviide,
arendav tegevus või ehk lõõgastus aktiivsemate tegemiste kõrval?
Robert: Minu jaoks on raamatute lugemine eelkõige arendav tegevus. Loen enamasti
teaduslikku filosoofilist kirjandust. Eks see pakub ka ajaviidet ja lõõgastust. Aga teine pool
on jällegi lastega koos muinasjuttude lugemine ja lasteentsüklopeediate uurimine. Õpime koos!
Kas julgeksite meile avaldada, milline elementaarseks lugemiseks peetav raamat on teil
lugemata?
Robert: Oskar Lutsu “Kevade”.
Reet: Ühel hetkel oli väga popp olla kursis iga Andrus Kivirähki raamatuga. Ta on ka tõesti
suurepärane kirjamees. Hakkasin lugema raamatut “Mees, kes teadis ussisõnu” ja jäi pooleli.
No ei olnud minu tassike teed!
Kelle soovitusel või mis kriteeriumite alusel enda öökapile uusi raamatuid valite?
Reet: Just küsisin Robertilt lugeda raamatut, mille talle möödunud jõuluks kinkisin –
Elvis Presley elulugu “Üksildane elu”. See ootab nüüd avastamist. Vahetevahel arvestan
ka kriitikute hinnanguid. Näiteks on mul saates “Prillitoos” valvelugeja Mart Juur, kelle
käest saab väga häid vihjeid.
Robert: Mulle kingitakse raamatuid natukene kiiremas tempos, kui ma neid ära lugeda jõuan,
seega nendest moodustub ka öökapipealne.
Kohe-kohe on jõulud ukse taga! Millised on teie pere jõulud ja kuidas leiate üksteise
jaoks aega? Kas teie perel on mingid kindlad traditsioonid, ilma milleta jõulutunnet
tekkida ei saa?
Reet: Jõulud on meile väga olulised ja pere on päris suur – lapselapsi juba kuus!
Olgu see minu juures või mõne lapse pere seltsis, aga kindlasti veedame jõuluaja koos.
Olen ikka saanud kokkuleppele ka Jõuluvanaga ja nii on ta alati suure, vahest ehk liigagi suure kingikotiga kohal olnud. Ja see on nii äge, kuidas pisikesed ikka usuvad seda punase mantliga meest – kuidas nad kas lähevad hoogu või hoopis häbenevad! Oleme kokku leppinud, et nii kaua, kuni meis kõigis on veel lapsemeelsust, on jõulumees alati oodatud. Kõigi traditsiooniliste toitude kõrval on alati laual minu minia “kasukas” ja minu Napoleoni kook.
Robert: Meil on suured pered ja iga-aastaseks traditsiooniks on organiseerida jõuluaeg nii,
et kõik saaksid kõigiga koos olla. See on küll paras peavalu, aga kui lõpuks lauda istume,
siis on kõik õnnelikud ja rõõmsad. Igal aastal lepime ka kokku, et sel aastal me luuletusi ei loe
ja lihtsalt jagame kingid laiali. Aga iga kord, kui see moment kätte jõuab, ütleb ema:
“Nooh…?” kui kellegi nimi välja hõigatakse. Sellest tuleneb omakorda traditsioon
esitada improvisatoorses vormis poeesiat.
Raamat on üks suurepärane kingitus. Kui sagedasti nii kingitegija kui ka -saajana
raamat teie kingikottidesse jõuab?
Reet: Raamat on tõesti parim kingitus ja üha sagedamini on ta ka kingikotis. Praeguses
keerulises maailmas on lugemiseks rohkem aega. Kuna raamatute soovinimekirjad
kipuvad ületama võimalusi need nüüd ja kohe raamatupoest koju viia, siis siinkohal
saabki jõuluvana raamatusõbra salasoovid täita.
Robert: Raamatud on meie peres populaarsed kingitused. Raamat on alati väga tore kingitus,
sest selle abiga saab alati midagi uut enda jaoks avastada. Lisaks on raamat väga hea võimalus
natuke iseenda jaoks aega võtta ja välja lõigata end sellest hullumeelsest digimaailmast.
Juba varakult vihjates olen nii kinkija kui kingisaaja rollis igal aastal. Seda nii sünnipäeval
kui ka jõuludel.
Millist raamatut jõulude eel kinkimiseks või ise nautimiseks soovitaksite?
Robert: Kinkijana tasub alati uurida või võimalusel küsida vihjeid. Meie peres
populaarsed ja vettpidavaimad variandid on muusikute/bändide elulooraamatud,
kokaraamatud ja loomulikult lasteraamatud. Ja mulle sobib kingituseks alati huumor,
mütoloogia, astronoomia, paranormaalsus.
Reet: Raamatu kinkimisel ei saa kindlasti öelda, et ”kingitud hobuse suhu ei vaadata”.
Eks kinkija peab mõtlema, millist kirjandust see kingisaaja armastab! Enamasti oodatakse
ikka head romaani või elulugu. Võib-olla liiga sageli pöörame pilgu lääne kirjandusele ja
kodumaised autorid jäävad kahe silma vahele. Äkki teeb kingisaajale rõõmu hoopis
kokaraamat, sõnaraamat või ulmekas.
Olete kahe peale kokku tõeline luulevormis esitatavate tekstide varamu.
Kas jagaksite raamatusõpradele mõne salmi, mida jõuluvanale esitada?
Reet: Jessas! Olen väga halb luuletuste meelespidaja. Mina tavaliselt üldse laulan jõulumehele
ja sageli saan nii ka oma pere kaasa tõmmata. Ülejäänud kavalpead seisavad kingi ootel nutitelefon näpus ja loevad sealt maha. Seda ma päris kindlasti ei tee. Mu leivanumbriks on ”Me kolmekesi tuleme präänikute maalt”, mida laulis juba minu isa ja ega mina temast maha ei jää! Lahedaid jõule kõigile lugejaile!
Robert: Sel aastal teen ettepaneku lugeda jõuluvanale impro-haikusid:
Vorsti, kõrvitsat,
palju muudki head veel ees,
tänan, Jõulumees.
About the author
