Raamatutes leidub kogu maailm.
Sooja südamega, targalt ja liigutavalt jutustab Carsten Henn „Raamatujalutajas“ sõpruse väärtusest, lugemise lummusest ja raamatute ühendavast jõust.
Carl lahkus Christian von Hoheneschi juurest – kuid tegelikult lahkus ta kellegi teise juurest. Sest Carl nägi meie reaalses maailmas romaanide peegeldusi. Tema jaoks oli linn asustatud raamatutegelastega, olgugi et need elasid hoopis teisel ajal või kaugetes maades. Christian von Hohenesch oli tema jaoks sel hetkel, kui esimest korda villa raske ukse avas, välja astunud Jane Austeni suurepärasest romaanist „Uhkus ja eelarvamus“. Nüüd oli Carl just lahkunud 18. sajandi villa Pemberleyst Derbyshire’is ja selle elanikust Fitzwilliam Darcyst, rikkast intelligentsest džentelmenist, kes hoolimata oma laitmatutest maneeridest mõjus sageli pisut arrogantse ja käredana.
Carli säärast eripära põhjustas see, et tal ei jäänud kunagi nimed hästi meelde, kui need just ei kuulunud romaanitegelastele. Nõnda oli see olnud juba koolis, kui paljudele õpetajatele pandi hüüdnimed, enamik neist õige ebameeldivad: Kempsuhari, Prints Morfium, Kollike. Carl aga oli hüüdnud neid teisiti: Odüsseus, Tristan või Gulliver. Pärast kooli lõpetamist polnud ta erinevalt oma klassikaaslastest hüüdnimede panemist lõpetanud. Nii sai kulunud mundrit kandev noor punkar, keda ta oma väljaõppe ajal alati raamatukauplusse minnes kohtas, vahvaks sõduriks Švejk. Puuviljamüüjast, kelle käest ta õunu ostis, sai Lumivalgekese võõrasema – õnneks ei tegelenud too küll oma puuviljade mürgitamisega. Ühel hetkel märkas Carl, et tema linn on tulvil kirjanduslikke tegelasi, jah, igale elanikule võis leida vaste kirjandusest. Järgnevatel aastatel tegi ta tutvust Sherlock Holmesiga, kes juhatas linna politseijaoskonnas mõrvauuringuid, ja isegi leedi Chatterleyga, kes sageli vaid õhukeses kimonos ukse avas ja kellesse tema noore mehena pisut armus. Igatahes lahkus naine koos Melki Adsoga linnast. Kapten Ahab nägi oma aias pöörast vaeva hiigelsuure mutiga, keda ta ei suutnud kuidagi tabada. Raskelt haigele insenerile Walter Faberile viis Carl kuni ta surmani raamatuid Lõuna-Ameerikast. Ja krahv Monte Christo oli elanud trellitatud akendega majas, mis varem oli olnud vangla ning kummalisel kombel uut omaniku omaenese müüride vahel kinni hoidnud.
Peaaegu alati torkas Carlile pähe sobiv kirjanduslik nimi, enne kui tal õnnestus reaalset nime meelde jätta. Justkui oleks ta mälu tahtnud kaitsta end profaansusega koormamise eest. Ja sellest hetkest, kui nimi oli välja valitud, ei lugenud tegelik enam üldse. Teel silma võrkkestalt ajju muutusid näiteks tähed Christian von Hohenesch justkui imeväel härra Darcyks, ilma et Carl ise oleks seda tähele pannud. Ainult mõnes eriolukorras halastas pea ta peale ja tõi ilmaliku nime lagedale.
Carsten Henn “Raamatujalutaja“
Need on erilised kunded, kellele raamatukaupmees Carl Kollhoff tellitud raamatud koju kätte viib – õhtuti pärast kaupluse sulgemist, jalutuskäigul läbi maaliliste kitsaste linnatänavate. Need inimesed on tema jaoks peaaegu sõbrad ja tema on nende kõige olulisem side maailmaga. Kui Carli tabab karm saatuselöök, muutub küsitavaks, kas tal õnnestub raamatute võimu ning samavõrd nutika kui ninaka üheksa-aastase tüdruku abiga taas õnnelikuks saada.. Vaata lähemalt…
About the author
