Aarne Mägi on näitleja ja hetkel direktori asetäitja Kuressaare Linnateatris. Samuti on ta kirjutanud ja lavastanud näidendeid ning mänginud filmis ja teleseriaalides. Kõige tähtsamaks peab Aarne aga lugu ja seetõttu jagas ta meelsasti meiega rahvusvahelise teatripäeva puhul oma lugemissoovitusi.
Kui rääkida loetud raamatutest, siis alustaksin vast sellest, mida soovitada isana, lapsevanemana teistele lapsevanematele ja mitte ainult. Minu põhivalikusse kuuluvad niisiis raamatud, mis mõeldud lastele, aga mida peavad lugema ka suuremaks kasvanud inimesed.
Teades, et lugemine ei ole just kõigi kooliealiste meelistegevus, keskenduksin paari lausega sellele, kuidas minu praegu 11-aastane poeg 6-aastaselt lugema hakkas:
– Last ei ole võimalik sundida.
– Lähtuma peab lapsest ja aru saama, mis teda huvitab, ja kui see osutub juba keeruliseks, siis suunata, lugeda ise ja kogeda läbi selle, mis võiks temale huvi pakkuda.
– Ise lasteraamatuid lugenud inimesena teadsin enda kogemusest, et “Viplala lood” on raamat, mis peab kohe meeldima. Järjekindlalt jätkasin ka hiljem, Annie M.G. Shmidti raamatute lugemist, nii ise, kui lastele etteloetuna; “A nagu Aabel”; “Jip ja Janneke”. Viimast raamatut ette lugedes tundsin siirast kadedust, kui lihtsalt ja ilusasti saab luua maailma. Ja saab.
– Ei tahtnud kogu meelsat lastele suunatud kirjandust paremusse järjestada, aga jätkan sellest, mida soovitan ühe kuueaastase poisi lugemisharjumuse algust silmas pidades.
Soovituslikud lasteraamatud, mida vanemad kas siis peaksid oma lastele ette lugema või lapsi ise raamatuteni suunama:
- Martin Widmark, “LasseMaia detektiivibüroo” raamatusari, mida on kokku üle paarikümne. Miks alustan sellest – aga see on hea algus lugemise vastu huvi tekitamiseks lastele vanuses 6+. See määratlus on küll vägivaldne, aga lähtun kogemusest. Põnevad lood nii poistele kui tüdrukutele, nii ettelugemiseks kui lastele iseseisvaks huvi tekitamiseks lugemise vastu.
- Erich Kästner “Lendav klasituba”. Tegelikult paigutaksin selle raamatu kohale nr 1. Poiste lugu, mida tüdrukud peavad lugema. Tõmbaksin olulise paralleeli Ferenc Molnari “Pal-tänava poistega“, mis oma haaratavuse poolest on isegi Kästneri raamatust pingelisem – nüüd jääb sõnadest ja mõistusest puudu, et hakata üht teisele eelistama. Sean Molnari igatahes järgmiseks.
- Ferenc Molnar “Pal-tänava poisid“.
- Minnes Kästneriga edasi, peab lugema ka tema raamatut “Veel üks Lotte”
- Järgmiseks raamat, mille pojale ostsin ja mille ta lühikese ajaga läbi luges, „Stalini murtud nina“ Eugene Yeltchini autobiograafiline lugu. Sügavalt ajastutruu ja kummastav. Minu poeg küsis seda lugedes korduvalt, et kas nii tõesti oli? Unistused, lootused ja purunemised.
- Mika Keräneni kõik ilmunud raamatud, arusaadavalt kohaga seotud krimilood, kus iga lõppev raamat paneb ootama uut.
- Ilmar Tomusk „Kolmanda A kriminalistid“ ja teised tema lasteraamatud. Neid on vähemalt oma paarkümmend. Äratundmist ka lastevanematele.
- Astrid Lindgren, muidugi kõik raamatud, aga jällegi lähtudes valikust, siis ühele kümneaastasele ei peaks üle jõu käima muidugi „Vahtramäe Emil“. Kommentaarid ei ole vajalikud.
- Hetkel pooleliolev Andy Griffitshi „13-korruseline puuonn“ tundub ühele 11-aastasele poisile igati põnev lugemine.
- Tulles tagasi oma noorusesse, muidugi „Viplala lood“ – kohustuslik.
Jätkata võiks veelgi. Aga aitab. Selleks korraks. See järjekord ei kajasta kuidagi paremuse järjestust, vaid need on üks väike valik sellest, mida vanemad inimesed võiksid oma lastele, noorematele õdedele-vendadele ette lugeda põhjusel, et mõne aja pärast ka nemad leiaksid tee raamatupoodi. Kas või vaatama, küsimusi esitama ja edaspidi ka lugema.
Ja siit veel tagasihoidlik valik paarist raamatust, mis miskil moel viimase poole aasta jooksul köitnud on täiskasvanumat lugejat:
- Jonas Jonassoni 3 raamatut: „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“, „Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad“ ja „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“. Kui midagi vaevab või oled liiga palju „telliskividest“ tahtnud ennast läbi pureda või pole ammu raamatut kätte võtnud, siis see on väga hea algus, keskpaik ja jätk edasisteks lugemiselamusteks.
- Mehis Tulk „Foogt. Maa ja taeva mõrsja“. Milline erakordne keelekäsitlus. Olen ise alati arvamisel olnud, et raamatu käsitletud ajajärk on kuidagi tänapäeval liig pealiskaudselt kajastatud. Tubli, Mehis.
- Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“.
Lisan siia ka mõne kirjaniku teose, mis miskil moel mulle korda läinud on:
- Günter Grass „Plekktrumm“ ning „Kass ja hiir“.
- Mario Vargas Llosa „Tädi Julia ja kirjamees“ ning „Kutsikad“.
- Alfred Döblin „Berliin, Alexanderplatz“.
Ja muidugi ka „B-kategooria kirjanikuks tituleeritud“ Mario Puzo kõik raamatud.
About the author
