Aleksei Turovski on armastatud zooloog ja loomasõber, kelle peene tunnetusega jutustatud põnevad, humoorikad ja soojad lood loomadest puudutavad meid nii, et kuuleme ta hääle kõla kõrvus ka lugusid lugedes. Tänavu tunnustas haridus- ja teadusministeerium Aleksei Turovskit haridustöötaja elutööpreemiaga, mis kinnitab veel kord pika perioodi jooksul tehtud töö suurust ja mõju. Meil õnnestus jõulude eel Aleksei Turovskiga kõneleda õpetamisest, loomingust, raamatutest, tulevikust ja muidugi loomariigist.
Kui alustaks õige algusest. Kas mäletate, kuidas te zooloogia ja seda valdkonda puudutavate teadmiste jagamise ehk õpetamiseni jõudsite?
Zooloogiasse jõudmise kohta ei oska ma midagi öelda, peale selle, et millegi muu vastu mul nii suurt ja määravat huvi pole olnud – mul nii-öelda polnud pääsu. Nii kaua kui mäletan, huvitasid mind eelkõige loomad ja nendega seonduv. Teadmiste jagamise tungiga on samad lood. Mulle tundus kisendava ebakõlana, et mõni inimene ei tea loomadest mitte midagi, sest ebahuvitavaid loomi ja liike ei ole olemas!
Mis on õpetamise juures kõige võluvam?
Aidata õpilane nii kaugele, et too saaks mind erialaselt asendada, kuid mina teda enam mitte.
Õpetamisega kaasneb paratamatult enese kordamine. Kuidas enda ja kuulajate jaoks teemasid põnevatena hoiate?
Iga loomse elu ilming on mõõtmatult mitmekesine. Teemad loomulikult korduvad, kuid ennast ma korrata ei tohi. Kuna temaatika huvitab mind läbinisti ja jäägitult, siis arvan, et mul ei õnnestugi seda ebahuvitavalt esitada.
Kas ette on tulnud ka keerulisemaid hetki, mil olete mõelnud täielikule kannapöördele või unistanud ehk mõnest hoopis teistsugusest ametist?
Mäletatavasti tahtsin seitsmeaastaselt saada kas vedurijuhiks või ratsamiilitsaks, kuid see kihk läks märkamatult üle. Tudengipõlves õppisin lisaks bioloogia täiskursusele kaks aastat keemiat, kuid seda kindla eesmärgiga naasta bioloogiasse. Tudengina tegi tookordne ERKI rektor mulle ettepaneku vahetada eriala ja minna otse teisele kursusele graafikat õppima, kuna filosoofia jms ained olid mul juba Tartu Ülikoolis tehtud ja neid sai üle kanda. See hetk oli hingeliselt häiriv, kuid siiski mitte kauaks.
Jagate oma teadmisi lastest täiskasvanuteni läbi väga erinevate populaarsete formaatide nagu tele- ja raadiosaated, loengud, ringkäigud loomaaias ning artiklid ja raamatud. Kuidas erinevad need formaadid teie kui teadmiste jagaja jaoks? Kas eelistate ühte neist mõnele teisele?
Ma olen loomult eelkõige jutustav inimene. Verbaalne kommunikatsioon on mulle omane ja ilmselt on see päritud isalt. Ema, kes oli suurepärane lektor, kirjutas iga viimase oma loengu enne selle pidamist valmis. Kuid mina, nagu isagi, esitan oma teema kõige paremini otse rääkides. Seejuures on igal formaadil minu jaoks oma võlu ja eelised. Määravaks on igas olukorras asjaolu, et räägin inimesele loomadest. Kirjeldan neid suuliselt, joonistan või näitan elusast peast – igal viisil on oma võlu.
Kuidas jõudsite raamatute kirjutamiseni? Milline näeb välja kirjutamise loomeprotsess?
Minu esimeseks raamatuks sai „Loomult loom“. Kunagi ammu oli mul Kuku raadios umbes kahe aasta vältel autorisaade „Loomult loom“. Selle pealkirja autoriks on Katrin Viirpalu, kellele olen selle eest tänulik surmani. Ettepaneku kirjutada nende saadete materjali põhjal raamat tegi mulle Krista Kaer kirjastusest Varrak, mille eest olen omakorda proua Kristale elu lõpuni tänu võlgu. Mulle anti paberile kantud fonogrammid, millega sain kenasti edasi töötada. Niiviisi valmisid peaaegu kõik minu raamatud – kõigepealt rääkides ja seejärel räägitut viimistledes – nende seas ka kaks algupäraselt venekeelset raamatut. Muinasjutud „Kassipoeg Võilill“ ja selle järg „Vabaneeme esimene reis“ kirjutasin aga otse paberile. Suur osa minu tekstidest on loodud mu vanema poja hindamatu abiga, kuid ikka formaadis, kus mina räägin ja Marcus paneb kirja, kritiseerib, toimetab ja vahest ka lisab midagi.
Kuidas oma teadmisi värskena hoiate? Kui palju inspiratsiooni leiate raamatutest?
Oma teadmisi hoian värskena neid pidevalt täiendades, üle vaadates ja ümber mõeldes. Loomi (peamiselt parasiite) vaadeldes, neid uurides ja lugedes nii nende kui ka kõigi teiste teemade kohta. Lisanduvad Sir David Attenborough võrratud filmid, National Geographic ja mõned teised, kindlasti ka Rein Marani suurepärased teosed ja muidugi vestlused kolleegide ning teiste inimestega.
Aasta alguses jõudis poelettidele teie, Leelo Tungla ja Heiki Ernitsa loodud lasteraamat „Kati, Carl ja isevärki farm“. Raamatus on juttu sellest, kuidas läbi laste silmade avastatakse, et tõstes pilgu nutiseadmetest, on maailmas palju põnevat. Kuidas suhtuda paradoksi, et ligipääs infole üha kasvab, kuid meie teadmised kipuvad jääma pealiskaudsemaks?
Inimesele on omased esiteks muljete saamise soov ja himu ning teiseks mugavus. Pealiskaudsus on nende kahe omaduse korrutis siis, kui kindlate faktide ja teadmiste hankimine muutub väga kiireks ning lihtsaks ja kättesaadava informatsiooni hulk kasvab märgatavalt. Õnneks ei ole see alati kõikide puhul nii. Usun ja loodan, et igale lapsele saab külge pookida huvi küsimuse vastu „Kuidas on võimalik, et…?“. Kaotatud ei ole tegelikult veel midagi. Lapsi, kelle hinges elab tõeline huvi, on palju ja tuleb juurde. Kuid siin on üks kindel kohustus kõigil õpetajatel ja lapsevanematel – mitte ühelegi lapse küsimusele ei tohi jätta vastamata ja lapsi peab innustama küsimusi küsima!
Kas mäletate, kuidas algas raamatute lugemise teekond teie jaoks?
Raamatute ja lugemiseni juhatas mind minu isa. Oma küsimustega provotseeris ta mind talle küsimusi esitama. Iga tema vastus oli rajatud kindlale raamatule, mida ta mulle siis tutvustas, lõpetades oma seletuse lausega: „Edasi loed ise“.
Kui palju jääb teile erinevate tegevuste vahel aega lugemiseks? Kas eelistate kindlat žanri või leidub põnevat lugemist erinevates kategooriates?
Lugemine on kõikide minu erinevate tegevuste koostisosaks. Ma loen erialast zooloogilist kirjandust, lemmikute luuletajate luuletusi, näidendeid, romaane, novelle. Sealjuures on mul väga palju kirjandusteoseid, mida loen korduvalt.
Kui saaksite meie lugejale soovitada vaid kolme raamatut, siis millised need oleksid?
Keeruline on soovitada suhelda ainult kolme inimese või loomaliigiga, mistõttu tundub sellele küsimusele vastamine minu jaoks üsna problemaatiline. Sellegipoolest teen ikkagi headele lugejatele jõuluhooajaks kolm toredat raamatusoovitust. Lähtudes minu praegusest hingeseisundist võiksid need olla William Shakespeare’i „Torm“, Antoine de Saint-Exupéry „Väike Prints“ ja hiljuti loetud raamatutest Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed. Reisid mustale mandrile“.
Mille kallal praegu töötate? Kas raamatusõpradel on ehk varsti jälle midagi poelettidele oodata?
Tegelen sellega, millega olen eluaeg tegelenud: ma uurin loomi, suhtlen nendega, joonistan neid ja räägin loomadest. Sellele tuleb varem või hiljem ka kirjanduslikke väljundeid. Praegu on plaanis kolm raamatut, millest üks jõuab lugejateni juba sellel sügistalvel. Kirjastus Ühinenud Ajakirjad annab välja minu raamatu „Kodu keset aeda“, mis võtab omalaadselt kokku ja vormib tervikuks aastate vältel ajakirjale Kodu ja Aed kirjutatud artiklid. Raamatus on kasutatud toredaid pilte ja illustratsioone, millest mõned joonistasin ka ise. Minu meelest tuli see raamat väga hästi välja, eriti liigutav oli aga lõppsõna, mille kirjutas noorem poeg Mattias. Teised kaks raamatut elavad praegu oma elu mu hallide ajurakukeste vahel, kuigi olen märkmeid teinud ja mõtteid koondanud juba aastaid. Võin öelda, et kesksed teemad on loomad, sealhulgas inimesed ja zoosemiootika.
Jõulud on kohe-kohe ukse ees. Millised on teie pere jõulud ja kuidas leiate üksteise jaoks aega? Kas teie perel on mingid kindlad jõulutraditsioonid, ilma milleta jõulutunnet tekkida ei saa?
Jõulud ja valgusepüha hanuka on minu jaoks kogu elu olnud kõige mõnusam ja hingelähedasem aeg aastas. Tollest ajast on pere koosseis väga palju muutunud, aga jõulud jäävad ja see tähendab, et peab olema kuusk, küünlad ja loomulikult peavad olema lapsed. Muidugi peavad olema ka mandariinid ja teised toredad aksessuaarid. Viimastel aastatel olen jõule vastu võtnud vanema poja pere seltsis, sest seal on minu lapsed ja lapselapsed!
Ja lõpetuseks, kas inimloomadel on algava jõulutralliga edukaks toimetulekuks ehk loomariigist midagi õppida?
Metsikutel loomadel ei ole kalendripühasid ega puhkepäevi. Vabalt elavaid loomi detsembri viimastel päevadel ülesöömise oht kohe kindlasti ei ähvarda. Detsembri lõpp on siinkandis kõige pimedam aeg aastas ja pakub meie loomadele tõsise väljakutse ning samas ka häid võimalusi end turvaliselt peita ja puhata, aga ka jahti pidada ning söönuks saada ja nii palju kui neil õnnestub, siis ka turvalisust nautida. Üht asjaolu palun aga tungivalt arvesse võtta: loomade läheduses, olgu nad metsas, võsas või loomaaias, ei ole vaja korraldada plahvatusi, valju müra ega valgussähvatusi.
Aleksei Turovski, Leelo Tungal “Kati, Carl ja isevärki farm”
Kati, tema isa ja nende peretuttava poeg, paras väänik Carl sõidavad maale. Isal on tore plaan: lapsed peavad nutiseadmetest eemal püsima (oh mis õudust!) ja tal endal on vaja kokku kirjutada üks koduloomadest rääkiv raamat. Loe edasi…
Aleksei Turovski “Kodu keset aeda”
Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. 2020. aasta suvel vaatas Aleksei kirjutatu üle, täiendas seni kirjutatut ning lisas enda joonistatud illustratsioone. Aleksei poja Mattiase kirjutatud lõppsõna on südamlik kokkuvõte kodust keset aeda – elust, mille isa on oma lastele loonud. Loe edasi…
About the author
