Meil avanes võimalus uurida, mida arvab armastatud kirjanik Leelo Tungal murepilvedest raamatute ja eriti lastekirjanduse kohal.
Hea laps on levinud sõnapaar, millega seostatakse koheselt teid. Milline laps on teie silmis hea laps?
Arvan, et tegelikult on peaaegu kõik lapsed head, ainult et mõned käituvad aeg-ajalt halvasti – ja tihtipeale just sellepärast, et nad pole maastmadalast harjunud oma vaimu harimisega tegelema. Pole vist olemas sellist last, kes poleks kunagi midagi halvasti või valesti teinud – juba kas või sellepärast, et nii paljusid asju teeme ju lapsepõlves esimest korda, ilma mingi elukogemuseta. Kuid just raamatute kaudu õpitakse nii teistest hoolima kui ka maailma ja iseennast tundma. Selle väitega on raske mitte nõustuda.
Millisena näete lastekirjanduse tulevikku nutikate vidinate kõrval?
Jah, nutikaid vidinaid tuleb aina juurde – aga ega meie, täiskasvanudki, nende mõjust puutumata ole. Lõppude lõpuks ei leiutanud arvutit ega nutitelefoni lapsed, vaid ikka täiskasvanud. Ma ise ei saa ka ilma arvutita hakkama, kuigi paarikümne aasta eest arvasin, et see masin sobib ainult toimetamistööks ja ehk ka ajaleheartiklite kirjutamiseks – värsiread said ikka pastapliiatsiga paberile pandud. Aga nüüd ei sega mind arvutihiir ka luuletuste kirjutamisel ja tõlketööd ei kujuta ilma kompuutri abita ettegi.
Kuid raamat oli, on ja jääb kirjaoskaja inimese sõbraks ja kaaslaseks, leiutatagu kuitahes põnevaid arvutimänge ja nutiseadmeid. Ainult et meie, täiskasvanute ülesandeks jääb laste suunamine raamatute juurde. Meel läheb kurvaks küll, kui mõelda sellele, et tihti ei märgata, kui palju on praegu kirjandusmaailmal lastele pakkuda. Silme ette kerkib võrdluspilt rikkast puuviljaaiast, kus igal sammul ripub käeulatuses hõrgutavaid vilju, kuid väike inimene ei pane neid tähelegi, nosides papptopsist plaksumaisi või kartulikrõpse…
Mil moel õnnestuks laste tähelepanu raamatute ja lugemise suunas juhtida?
Arvan, et huvi kirjanduse vastu tekib kergemini neil lastel, kellele on mudilasena raamatuid kas või unejutuks ette loetud.
Kuidas suhtuda kohustuslikku kirjandusse?
Kohustusliku kirjanduse vastu ei teki lastes tõrget, kui täiskasvanud, kelle hooleks tavaliselt jääb nende teoste hankimine, seda ei tekita ega võimenda. Ei maksa haletseda väikemeest, kellel „Nublu“ lugemisele kulutatud aja tõttu jääb terve hulk smailisid SMS-idega saatmata või mõni arvutimäng mängimata. Õpetajad ju tunnevad oma õpilasi – kui ikka lugemine edeneb väga vaevaliselt, ega siis last paksu teost lugema ei sunnita. Ja korralik lugemisoskus on haridusteel niisama tähtis kui näiteks korrutamistabel – aga miskipärast pole veel kuulda olnud, et mõni ema kuulutaks, et tema laps ei mõtlegi jagamistehte õppimisele aega raisata…
Kohe on kätte jõudmas lasteaedade ja koolide lõpetamised. Mida arvate käesoleval nutiajastul raamatust kui kingitusest?
Arvan, et nii lasteaia kui ka kooli lõpetamisel kingituseks saadud raamatut on ka täiskasvanuna tore vaadata ja pühendust lugedes kauget lapsepõlveaega meenutada, kuna aga kõik peenemad ja kallimad „vidinad“ on ilmselt juba paari aasta pärast läinud nii moest kui ka meelest.
Kas teie peres on olnud ja on jätkuvalt raamatud oodatud kingitused?
Raamat on meie peres olnud kalliks kingituseks alati – oli ka sellal, kui lasteraamatute näol oli tegu 20-kopikaliste vihikukestega, mille kaaned kippusid esimesel lugemisel lahti tulema, ammugi siis nüüd, kui poeriiulid on lookas kaunite köidete all. Kuna oleme kõik suured lugejad, siis tekib kodustel raamaturiiulitel tihti ruuminappus ja tõotame üksteisele, et niipea enam ühtki teost ei osta – aga sellest lubadusest ei pea keegi meist kinni.
Triloogia „Seltsimees laps“ teoseid on saatnud tohutu müügiedu. Olgugi et raamatute temaatika on tegelikult üsna rusuv, suudab lugu lapse vaatevinklist vaadatuna siiski mängulisuse ja lustakuse säilitada. Mida võiksid täiskasvanud läbi lapse silmade vaadatud loost enda ellu üle kanda, et säilitada teatud mõttes lapsemeelsus, mis aitaks probleemide ja raskustega pisut lihtsamalt rinda pista ja tuju pisut paremana hoida?
Ma ise tundsin neid raamatuid kirjutades ja teemasse süvenedes küll aeg-ajalt nii kurbust kui ka õudust – millise paine all pidime me küll koos oma vanematega elama! – , aga samas hakkasin palju rohkem hindama seda vabadust, mis meil praegu käes on. Muidugi on ka praegu muresid, probleeme, ülekohut, ja nendega peab tegelema ning õiguse eest välja astuma, kuid selle eest ei tembeldata kedagi rahvavaenlaseks ega saadeta Siberisse. Olen filmiseansside eel ja järel kõnelnud paljude inimestega, kelle elukäik on olnud palju raskem kui minu oma, ja kõik nad on hoolimata läbielatud raskustest jäänud optimistideks. Kurjust ja kibedust ei tohi oma hinge püsima jätta, need söövad inimest seestpoolt ega lahenda samas ka kellegi probleeme.
Raamatukaante vahele püütud haarav lugu on ka samanimelise Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks tehtud filmi vahendusel paljude südamed võitnud. Kas ka teie süda jäi valminud filmiga rahule?
Jah, ma olen väga õnnelik, et režissöör Moonika Siimets oskas nii tundlikult 50. aastate õhkkonda kajastada ja filmigrupi nii õnnestunult kokku panna. Algul pakkus ta stsenaariumi kirjutamist mulle endale, kuid kui olin veidi järele mõelnud, siis taipasin, et mul oleks raske loobuda ainsastki tegelasest ja sündmusest. Kolme raamatu sisu olnuks ikka lausa võimatu pooleteise tunni sisse ära mahutada. Moonika Siimets tegi filmiinimesena minu meelest õiged valikud.
Mis on suurim erinevus raamatu ja filmi vahel?
Kõige rohkem erineb filmi lõpp triloogia lõpust – kolmas raamat polnud mul veel lõpetatud, kui filmivõtted juba käisid. Aga Moonika on osanud siiski ka lõpustseenid teha elutruuks, talle ei tulnud mõttessegi võtta üle hollywoodilikku happy end’i, kus tundetulv tõuseb taevani ja kõik tegelased hüüavad kohtudes vastastikku: „I love you!“ – „I love you, too!“ Neid minuvanuseid, kes viiekümnendate aastate lõpul üle pika aja oma külmalt maalt tagasi jõudnud vanematega kohtudes neid esialgu võõristasid, oli ikka päris palju.
Kas kogumikteos „Seltsimees laps“ on mõeldud pigem täiskasvanud lugejale või peaksid seda lugema ka noored ja lapsed?
Esimest osa kirjutades olin kindel, et sellest tuleb lasteraamat, kuid nii lugejad kui ka kriitika kinnitasid, et raamat on küll lapsest, aga mitte ainult lastele. Küllap on kogu triloogia puhul keeruline määratleda vanusegruppi, kellele see on mõeldud. Pealegi on lastest lugejad väga erinevad: tean mitmeid 10–12-aastasi, kes on „Seltsimees lapse“ kaanest kaaneni läbi lugenud, kuid noorima lugejaga kohtusin Berliini Eesti koolis: kui 8-aastane poiss väitis, et ta just lõpetas esimese raamatu lugemise, siis arvasin algul, et laps ehk luiskab viisakuse pärast, kuid hilisema vestluse käigus selgus, et ta oli nii mõnegi raamatus kirjeldatud seiga üle tõsiselt aru pidanud ja esitas väga asjakohaseid küsimusi. Aga üldjoontes sobiks triloogia siiski mu meelest rohkem põhikooli vanematele klassidele ja gümnasistidele.
Kindlasti otsustab mõni tänapäeva laps sarnaselt teile samuti tulevikus kirja panna oma eluloolised mälestused käesolevast perioodist. Mis võiks olla nende jaoks suurim ühiskondlik mure, mis nende pereelu ja lapsepõlve mõjutama jääb?
Täiskasvanute meelest on laste elu alati palju kergem kui nende oma. Samas jagavad lapsed ju ka oma vanemate muresid ja tahaksid neid lahendada. Nii mõnigi laps peab end süüdlaseks perekonna purunemisel – ja lahkuminekuid on praegusel ajal ikka väga palju. Ka see, kui üks vanematest töötab välismaal ja pikapeale võõrdub lastest, on suureks probleemiks. Olin tänavu juba kahekümne kuuendat korda Sten Roosi muinasjutuvõistluse žüriis ja näen, kuidas ajapikku muutuvad teemad, millest lapsed kirjutavad. Viimastel aastatel kõneldakse üsna tihti üksildusest, vajadusest leida tõelist sõpra, ning võlujõududest, mis aitavad võita koolikiusamist. Vanemad pingutavad kõigest väest, et lastel oleksid võimalikult head riided, telefonid ja muud „seisusekohased“ esemed, aga aina vähem jääb täiskasvanutel üle energiat ja aega ühisteks ettevõtmisteks, üksteise ärakuulamiseks.
Mille kallal hetkel töötate?
Praegu on mul käsil üks isevärki raamat, mida kirjutame koos (õigemini kordamööda) ühe vana hea sõbraga – see peaks tulema ühest küljest teaduslik, kuid samal ajal ikka ka ilukirjanduslik lugu. Kuigi ma pole eriti ebausklik, ei tahaks ma raamatust rääkida enne, kui ta on juba päris valmis. Sama kehtib ka teise algusjärgus oleva töö – ooperilibreto – kohta. Enam-vähem valmis on aga laulutekstid Janno Põldma ja Heiki Ernitsa uue Lotte-filmi jaoks, usun, et sellest tuleb väga vahva linateos – igatahes on mu 8-aastane tütretütar õnnelik, kui saab üle mu õla arvutist vaadata stseene, kus hülged, rebased ja lohed lõbusaid lätikeelseid laule esitavad – filmimuusikat kirjutas nimelt peale Sven Grünbergi ka läti muusik, Brainstormi laulja Renars Kaupers! Päris algusjärgus on mul üks koeraraamat, mille süžee on küll juba ammusest ajast mu hallides ajurakukestes olemas, kuid viimasel ajal pole mul kahjuks peaaegu üldse olnud võimalik omaette olla ja kirjutada nii palju, kui süda ihkab… Koos Regina Lukk-Toomperega oleme teinud paar mudilasteraamatut ja seda rida tahaks ka veel jätkata.
Ja mis oli viimane lugemiselamus, mida teistele soovitaksite?
Lugemiselamusi on olnud palju: lasteajakirja toimetajana pean ju kursis olema ka uuemate lasteraamatutega, ja häid lastekirjanikke on meil rohkesti, samuti ilmub palju väga head tõlkekirjandust. Mulle meeldib inglasest koomiku ja lastekirjaniku David Walliamsi mustavõitu huumor, mis on suunatud rohkem keskmisele koolieale, mudilastele see ilmselt ei sobi. Aga tema hiljuti eestikeelsena ilmunud „Härra Hais“ on veidi leebemat sorti raamat, seda võiks täiskasvanutelegi soovitada. Hiljuti lõpetasin soome kirjaniku Riikka Pelo romaani „Meie igapäevane elu“ lugemise – raamat on väga hea ja väga raske. Imestan, kuidas oskas noor soomlanna nii hästi sisse elada suure vene luuletaja Marina Tsvetajeva elusse 40. aastate Venemaal, kuhu poetess koos oma perega suurte lootustega emigratsioonist tagasi pöördus… Praegu elan kogu hingest kaasa Malle Salupere Koidula-raamatule. Raamat on väga huvitav ja julgen seda soovitada kõigile, kes vähegi tunnevad huvi mitte ainult meie esimese poetessi vastu, vaid ka selle vastu, kuidas maarahvast said eestlased. Kas meist oleksid ajapikku saanud sakslased või venelased, kui poleks olnud Koidulat, Kreutzwaldi, Jakobsoni ja Jannsenit koos nende püüdluste ja omavaheliste maadejagamistega?
Suvevaheaeg on juba käegakatsutav ja seetõttu uurin, milline on teie meeldejäävaim suvine lapsepõlvemälestus?
Silme ette kerkivad suvevaheaja pärastlõunad, kui istusin kunagises mõisapargis kahe suure kase vahele kinnitatud võrkkiiges, hammustasin valgeid klaare ja lugesin raamatuid. Ühel päeval „Kristiina Lauritsatütart“, teisel päeval „Onu Tomi onnikest“, kolmandal „Meisterdetektiiv Blomkvisti“ – ja nii edasi…
Ja lõpetuseks, mida sooviksite lastele eesootavaks suvevaheajaks?
Soovin, et kõigil lastel oleks võimalik sellest suvest meelde jätta mõnda ilusat päeva, kui päike paistab, kiiret pole kusagile – ja huvitavad raamatud ootavad lugemist!
Leelo Tungal “Seltsimees laps”
Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme “Seltsimees lapse” triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema. Raamatu kujunduses on kasutatud kaadrit filmist, mis jõudis kinodesse märtsis 2018. Osta siit.
Tutvu kõigi Leelo Tungla raamatutega siin!
About the author
