Üks meie augustikuu lugemissoovitustest on Jana Maasiku lasteraamat „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“. Eelmisel aastal korraldasid Eesti Lastekirjanduse Keskus, kirjastus Tänapäev ja ajakiri Täheke lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“, kus žüriile jäi silma ka Jana Maasiku bullerbylik lugu
laste seiklustest koos väikeste äpardumiste ja õnnestumistega. Žürii soovis, et lastejutust „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ valmiks kindlasti raamat, mida kõik lapsed lugeda saaks. Nüüdseks on raamat meie kõigi rõõmuks ilmunud ja teeme sel puhul natuke juttu raamatu autori Jana Maasiku ja illustraatori Sirly Oderiga.
Küsimus raamatu autorile Jana Maasikule: mis inspireeris sind kirjutama lasteraamatut „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“?
Õdede ja Vimkavendade saamislugu ulatub aastate taha. Ma arvan, et olin neljane või viiene, kui mu venda haaras taltsutamatu kirg lugeda. Kui ta mind kantseldama pandi, ei saanud ta minust teisiti rahu, kui luges raamatuid valjusti. Nii loeti mulle ette kõik selleks ajaks tõlgitud Astrid Lindgreni raamatud. Hiljem lugesin ma neid raamatuid muidugi ise ning siis lugesime neid ja paljude teiste autorite töid oma lastele ette. Igal õhtul vähemalt pool tundi. Parimad palad on jäänud pähe ja meie peres on nii mõnedki laused neist raamatutest muutunud paroolideks ja peresisesteks naljadeks.
Niisiis ma olen nõus hinnanguga, et „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ on bullerbylik. Küllap ta veidi on, aga tegevus toimub tänapäevas, suure linna lähistel, uuselamurajoonis. „Uuselamurajoon“ ei kõla meie kultuuriruumis hästi, ja sellist asukohta ei kohta meie lasteraamatutes sageli, aga seal on paljude laste kodud – selle sõna parimas tähenduses. Ja seal on neil tore. Võin seda kinnitada. Umbes neli aastat tagasi tekkis minus soov neist kirjutada. Ma millegipärast mäletan seda suvepäeva – tänavad kaikusid laste naerust, batuudid kriuksusid ja maa müdises. Tõuke andjaid või inspireerijaid lisandus teisigi. Näiteks minu väike sugulane Lillerin. Ma pole kohanud suuremat tigude, putukate, konnade, kalade, kasside ja koerte sõpra. Kirjutades hoidsin silme ees meie kandi tänavaid, jõge, metsa ja põlde, teadja võib isegi mõne koha ära tunda. Ühel tegelasel on ka täpne prototüüp – meie kass nimega Tiiger. Aga see on ka kõik, teised tegelased mõtlesin välja.
Küsimus raamatu autorile Jana Maasikule: milline peatükk sulle enda kirjutatud raamatust kõige rohkem meeldib ja kas sul on ka mõni lemmikillustratsioon?
Minu lemmikpeatükk sellest raamatust kannab pealkirja „Sekkub Tobias Donald Maksihagijas Supernina Jäljekütt“. Selle raamatu illustratsioonid meeldivad mulle väga-väga. Raske on välja tuua ainult mõned lemmikud, aga neist mõned on siin: 
Küsimus raamatu illustraatorile Sirly Oderile: kuidas valmisid sinu illustratsioonid raamatule „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“?
Pean ütlema, et selle raamatu pildid valmisid tõesti natuke teisiti kui tavaliselt. Esiteks kolisin uude stuudiosse just sel hetkel, kui kirjastuselt Tänapäev see tore tööpakkumine tuli. Uues ja värskes ruumis oli väga mõnus tööle hakata. Kusjuures pisut naljaks on ka see, et eelmisel aastal illustreerisin lumerohket lasteraamatut „Eia seiklus Tondikakul“ just siis, kui õues oli suvi ja meeletu kuumus ning sel aastal illustreerisin Jana Maasiku väga suvist ja lillerohket lasteraamatut, kui õues sadas laia lund ja vesist lörtsi. Sellises vastuolus on omamoodi võlu! Aga natuke teistmoodi oli see, et ühel hetkel kuulutati Eestis viiruse tõttu välja eriolukord ja uus elukorraldus andis võimaluse joonistada hoopis rahulikumas tempos kui tavaliselt. Ja see oli väga mõnus. Töötasin nagu tavaliselt iseendale seatud graafiku alusel, aga joonistamise nauding oli palju-palju suurem. Mul ei olnud enam kiire. Enamasti on! Nii ma maalisin stuudios suure rõõmuga põllulilli ja roose ja armsaid kasse ja koeri ja puulehti. Selle raamatu maailma sees oli päris hea eriolukorra ajal muu maailma eest peidus olla. Igapäevane eriolukorra tingimuste täitmine muidugi väsitas – esiteks tuli kodulähedasse stuudiosse jõuda inimesi vältides ja igaks päevaks pidin ise lõunasöögi ja snäkid kaasa tegema. Ja lisaks akvarellidele oli mu parimaks kaaslaseks sel perioodil desinfitseerija – puhastasin kogu aeg käsi, ukselinki, mobiiltelefoni ja kõike muud. Õnneks ei kestnud see kaua.
Samal ajal filmisin enda stuudios ka Eesti Lastekirjanduse Keskusele väikese perehommiku video, kus kõige muu seas loen ette väikese lõigu Jana Maasiku lasteraamatust, näitan pilte ja räägin natuke täpsemalt sellest, milline minu tööpäev välja näeb. Videot saad vaadata YouTube’ist.
Küsimus raamatu illustraatorile Sirly Oderile: kas mõni peatükk selles raamatus jäi kohe eriliselt meelde?
Jah, peatükk „Öös on pahavaime“! Esiteks sain sinna paar toredat pilti joonistada, näiteks pisut botaanilise kolli, mis on kindlasti üks mu lemmikpilte selles raamatus. Aga tore oli lugeda, kuidas lapsed üritasid öösel telkides üksteist üle trumbata – kõik tahtsid näidata, kui julged nad on ja hirmutasid üksteist nii palju kui said. Lõpuks kartsid aga kõik olematut pahavaimu, ööpimeduses klähvivaid rebaseid ja nahkhiiri ning pagesid üksteise järel telkidest tuppa peitu. Samas meeldisid mulle paljud peatükid, kuna loodusekeskne lapsepõlv väikeses kohas ja ratastega ringi kihutamine on mulle endale ka väga tuttavad ning elan juba aastaid Tallinnas, aga üles kasvasin väikeses külas nimega Viru-Nigula.
Jana Maasik “Õnnekaare õed ja Vimkavennad”, illustraator Sirly Oder
Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “See raamat on küll natuke nooremale lugejale kui autori varasemad raamatud, aga seiklused ei jää millegi poolest eelmistele raamatutele alla.
Õige lasteraamat peab sisaldama palju pilte ja eriti tore, kui need pildid on teinud Sirly Oder. Ta on raamatule joonistanud imeilusad ja detailirikkad pildid, mis teevad väikestele lugejatele lugemise raske töö lõbusaks ja raamatut ette lugev ema või isa lükatakse peagi kõrvale, sest nad segavad piltide vaatamist. Parem lugeda ise. Kui tubli väike lugeja on unne vajunud, tuleb ema-isa hiilides lapse voodi juurde, kustutab tule ja näppab raamatu, et pooleli jäänud kohast jätkata.”
About the author
