Jaan Krossi järgses eesti kirjanduses on vähe Rein Rauaga võrreldavaid romaanikirjanikke, kes valdaksid ühesuguse meisterlikkusega karakteriloomet, loo punumise oskust ja selget ning samas kujundlikku keelt – rääkimata iga lause taga kumavast eruditsioonist. “Katkurong” on niivõrd usutavalt teostatud mõttemäng sellest, mis oleks võinud olla, et raamatut sulgedes saab öelda: see ju oligi. Sest nagu iga hea kunstiteos, on see romaan lugejale ühtlasi peegel.
— Kai Aareleid, kirjanik
Loe lähemalt, mis inspireeris ja mõjutas Rein Rauda kirjutama oma uut romaani “Katkurong”:
Iga romaani kirjutamise ajal vaatan alati hoolikalt, mida ma loen — need peaksid olema raamatud, mis ühelt poolt loomingulist protsessi toetavad, teiselt poolt aga ei hakka sellesse liiga agressiivselt sekkuma.
“Katkurongi” ajal oli mul hea meel nautida tõeliselt suurepärases tõlkes emakeelset Marcel Prousti suurromaani “Kadunud aega otsimas” (esimene köide “Swanni poolel” Tiina Ainola ja teine, “Õitsvate neidude varjus”, Anti Saare vahendatud kujul). Umbes nagu maletaja analüüsib enne otsustavat matši suurmeistrite partiisid või korvpallimeeskond vaatab videosalvestuses eeskujulikke mänge, lugesin mina Prousti, et oma kirjanduslikku närvi teravana hoida — samas on Prousti kirjutamismaneer ning inimesenägemus minu omadest piisavalt kaugel, tema ajastu ja tegevuskohtade atmosfäärist rääkimata.
Nii “Päikesekirja” kui “Katkurongi” tegevusest on päris suur osa seotud enam-vähem saja aasta taguse Venemaa ning seal toimunud ajalooliste mullistustega. Nende inimlikule tajumisele on mind aidanud kõige lähemale Boris Pasternaki meistriteos “Doktor Živago”. Arvan siiani, et selle romaani keelamine N. Liidu võimude poolt aastal 1956 mängis teatud mõttes saatuslikku rolli, sest nõnda jäi vene kultuuril ära rahu tegemine oma minevikuga. Hoolimata Hruštšovi ja Gorbatšovi katsetest kuritegelikku režiimi liberaliseerida ei läinud see osalt ka seetõttu korda — mõnes mõttes ju parem ongi, teisalt on aga kogu maailm bolševismi tagajärgedega hädas siiamaani. Pasternak vaatab sügavale ja näeb täpselt, Venemaa mõistmiseks on temast rohkem abi kui mitmekümnest köitest analüütilistest uurimustest.
Mul on ka väga hea meel, et viis aastat tagasi anti välja nii suurel hulgal erinevate eluvaldkondade ajalugusid Eestis. “Eesti raudteede 100 aastat”, “100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis” ning “Eesti meditsiini 100 aastat” on viimaste raamatute puhul olnud heaks abiks, aga ka kõiki muid selle sarja raamatuid tasub lugeda ja siis tõsta pilk ja tänases Eestis ringi vaadata — päris hea tunne on tajuda, kui tublid me kollektiivselt kõik koos oleme ikkagi olnud!
Rein Raud “Katkurong”
Aasta on 1911. Äsja tsaariarmee velskrikooli lõpetanud Jakob Sarapik saadetakse koos õpingukaaslastega likvideerima Mandžuurias möllava katkuepideemia tagajärgi. Sel peadpööritaval ja absurdsel reisil kogetu jääb teda veel kauaks vaevama. Aastakümnete pärast, kui Jakob töötab resideeriva velskrina Tallinna Keskvanglas, tulebki tal korraga ootamatult oma minevikule uuesti näkku vaadata… “Katkurong” on romaan põhimõtetest ja reetmisest, armastusest ja vihkamisest, lõpmatusest ja surmast — eelkõige aga patoloogiast, mis võib oma võimusesse võtta nii üksikuid inimesi kui ka terveid ühiskondi.
About the author
