Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta ei pane meid loodetavasti unustama, et peagi tähistame ka 100 aasta möödumist Eesti vägede võidust Saksa Landeswehri üle. Mart Laar võtab oma uues raamatus: „Vabadusrist. Meenutusi Landesveeri sõjast“ kokku selle perioodi olulised lahingud ja sündmused. Lisaks sellele lastakse raamatus rääkida neis võitlustes osalenud meestel – reameestest ohvitserideni, linnarahvast Asutava Kogu saadikuteni. Sest igaüks neist andis oma panuse, et peagi 100. korda võidupühal sinimustvalge all seista.
Meenutusi Landesveeri sõjast. J. Perdi mälestused lahingutest Võnnu all
Sõdureile algasid jälle lustlikud päevad. Päeval päikesevannid, õhtuti seiklused Läti talusid mööda, külla neidudele. Ainult staapides närvitseti ja tehti ettevalmistusi kõige võimaliku vastu, kuna sakslastega pidevat vaherahu ei usutud. Pealegi salakullerid toovad teateid, kuidas landesvääri[1] uusi väeosi kogu aeg saabub liinile.Ülemjuhatajale saabubki 17. ultimaatum Riiast landesvääri ülemjuhatajalt, et eestlased peavad lahkuma Lätimaalt. Ja järgmise päeva hommikul lendavad salajased, rutulised ringkirjad meie väeüksuste juhtidele: „Ülemjuhataja käskis teid sakslaste pealetungimisele valmis olla…” Sama päeva õhtul, kaksteist tundi hiljem, saabub uus salajane telegramm, aga juba ülemjuhataja kindral Laidoneri enda poolt: „Meie peame iga silmapilk valmis olema…, ärge unustage, et landesväär, see on balti parunid, on meie verivaenlased… Ärge unustage aga, et kõige parem kaitsmine on edasitungimine, seepärast julgesti kallale…” Ent siin segavad vahele liitlaste esindajad, pannes ette eestlastele ja sakslastele 20. Valgas alustada uusi läbirääkimisi.
Eestlased ootavad Valka määratud ajaks sakslasi, kuid asjatult. Veel nad peavad kinni vankumatult vaherahust.Kuid 20., selle asemel, et esindajaid Valka saata, kell 12 päeval sakslased asusid pealetungima kogu frondil. Seda silmapilku juba ootasid Eesti väeüksused. Väljakutse võetakse vastu. Tuntud teid mööda Võnnu all eestlased suruvad peale sakslasile, või see sünnib ümberpöördult. Viimased lasevad puruks kahuritega Straaba alev, arvates, et meie omi on selles, mis polnud aga õige. Alev haihtus pea tulemeres. Siis võeti raskepatarei tule alla Stolnbeni mõis, ja mõne aja pärast olid sellest alal samuti varemed. Ent meie sõdurid siin olid kaevanud end mõisa ette põldu. Kahurid esimeses ahelikus kaasas – nii sakslased lähenevad meie kaevikuile. Kuulipildujad kõnelevad mõlemalt poolt, kahurid samuti. Kuule vaid sajab ja sajab. Kolm sakslast, vedades järele kuulipildujat, jooksevad meie kaeviku külje peale – nad langevad aga varsti. Ja siis pannakse nende kuulipilduja neid endid laskma.
Ei keegi märganud, et öö oli saabunud. Siis aga algas surnute ja haavatute kandmine lahinguväljalt. Ja see kestis öö läbi. Samuti ka sakslaste poolel. Nii siin kui ka seal tehakse ettevalmistusi pageneval kevadööl eeloleva päeva vastu. Sakslaste tuju on langenud. Rauddiviisi osadele saab lõpuks teatavaks, et vastas pole mitte punased, vaid Eesti sõjavägi. Leitakse, et neid on petetud ja sisse veetud. Siit hargneb tüli ja arvete õiendamine kaasasolevate balti mõisnikega, kes Rauddiviisi siia meelitanud. Vastastikkuseist teravusist jõutakse tegudeni. Haavatud saksa sõdur pistab läbi täägiga ta ees vehkleva paruni, kelle surnukeha heidetakse Roopa alevi alla järve. Uus päev algab sealt, kus katkestati eelmisel õhtul. Juba on teatavaks saanud meie vägede võite Lemsalu all ja mujal. Kuid täna sakslased nähtavasti tahavad tasa teha kõik. Nad on Starte rajoonis välja valinud pealetungi objekti ja suurte jõududega Võnnu poolt ründavad Läti polku. Kahel pool asuvaile Eesti roodudele on selgesti näha, kuis sakslaste ahelikud sammuvad lätlaste peale. Kuid nad liiguvad aga nii kaugel, et eestlaste püssituli kõrvalt neid ei ulata häirima. Sakslastel on esimeses ahelikus kaasas kahurid, nagu ikka. Samas ka kohe moonavoorid. Lätlaste read ei suuda pidada vastu ja taganevad. Sakslased saadavad ka kahele poole ahelikud. Meie roodud löövad need otsekohe tagasi suurte kaotustega. Kuid siis hakkab kostma, kuis lahing lätlaste kohalt aina taganeb sügavamale seljataha. Ohvitserid ja sõdurid kuulavad seda hinge kinni pidades. Polgu staapi saadetakse käskjalg ettekandega. See tuleb tagasi vastusega, et küll asjad paranevad. Ent juba kostab lahingukära kaugelt seljatagant. Sõdurid on hirmul, ohvitserid närveerivad. Mis siis, kui sakslased nüüd seljatagant pööravad tagasi? See sööb närve. Aga lahingukära veelgi kaugeneb. Uus käskjalg ruttab polgustaapi. Kuid toob tagasi vaid vastuse: „Polguülem on rooduülemaga rahul. Veel veidi oodata. Löögiosad ruttavad sakslasile vastu…”
Ometi viimaks julgustavaid teateid! Kuid kas suudavad need tõkestada ja purustada sakslasi, kes segi paiskasid juba Läti polgu? Kas löögiosad jõuavad õigeks ajaks kohale?… Raudteel ajavad Võnnu peale rongid, vagunid täis sõdureid. Need tuuakse lahinguist teistelt frontidelt. Soomusrongid, parandades teid, kiirustavad edasi ja laevad kahureid. Varahommikul juba Volmarist reservist jalaväeüksused ruttavad teele Võnnu peale… Niipea, kui tulvil sõdureid rongid jõuavad sihtkohale, laaditakse nad maha, ja alles siin nad kuulevad, et ees ajalooline vaenlane – sakslane. Rongidega sõdurid olid toodud võimalikult frondi lähedale. Ja siit – sõdurid jookstes viidi otsekohe ahelikkudesse ja ahelikud samas lahingusse. Teel ees hauguvad ja mõirgavad soomusrongid. Nad sülitavad tuld ja terast üksteise võidu. Nende dessandid ründavad üksteise ridu. Juba on kohal ka reservid ja tormavad lahingusse. Viha joovastab mehi! Kättemaks seitsmesaja aasta eest helgib langenute huulil viimse püha palvena. Ja Starte all, kahel pool frondi tühjust, kus Läti rügement pages, meie ahelike kõrvu hakkab kostma aina tugevnev lahingukära, mis aga nüüd läheneb. Juba paiskab meie soomusrongide suits, mis kõuet müristavad raudteel. Tähendab sakslased on löödud tagasi!
Hinge kinni pidades, pauku laskmata kuulatavad lahingumuusikat ees meie ahelikud. Juba nähtub metsadest välja, tagasiruttavaid saksa sõdureid. Need tulevad korratutes ridades. Maha on jäetud kahurid ja moonavoorid. Nüüd avab marutule nende peale ka kohapealne Eesti patarei. Samm sammult, veriselt langevad Võnnu eelpostid ja alevid eestlaste kätte. Kell ½ 8 õhtul antakse polkudes käsk: Võnnu peale! Öö läbi kestuvad selleks ümberkorraldused. Sakslastele märkamatult viiakse roodud üle Aa jõe. Kuid varahommikul, päikesetõusu ajal, mil külm udu läbistab väristades kehi, soomusrongid sõitsid välja Võnnu peale. Kell pool kaheksa dessandid tormasid linna. Sakslased võtsid vastu nad majadest kuulipildujate tulega. Kuid Võnnu langes! Ent kogu päeva kestsid vihased lahingud selle ümbruses, kuni vaenlane põgenes, paanikasse sattudes. Siin lõppevad ka Võnnu lahingud. Meie väed ruttavad Riia peale!
[1] Landeswehri – Toim
Mart Laar “Vabadusrist. Mälestusi Landesveeri sõjast”
Nimetatud võiduga ajas eestlane lõplikult selja sirgu, kunagised kaotused ja mõisatallide alandus uhuti minema. Sõtta parunite vastu põgeneti teistest rindelõikudest ning hospidalidest, nende lahingutega kasvas oma riik rahvale lõplikult südame külge. Pole ime, et selles sõjas peetud lahingute eest sedavõrd palju Vabadusriste välja teeniti, osalt paraku postuumselt. Loe edasi…
About the author
