Märtsi keskel ilmus Rahva Raamatu kirjastusel tore ja õpetlik lasteraamat „Iseäralik konnapoeg“, mille autor on Kaie Ilves. Samas sarjas on eelnevalt ilmunud „Väike roostikukaru“. Mõlemad raamatud on pisikeste lugejate poolt soojalt vastu võetud. Rahva Raamatu kirjastuse kirjastaja Dea Oidekivi uuris Kaielt pisut lähemalt, mismoodi see kirjanikuks olemine Eestis käib. Kirjastus tänab autorit põnevate vastuste eest.
Meie raamatusõbrad on alati hirmus uudishimulikud. Räägi endast pisut lähemalt, armas Kaie! Mis on sinu taust? Ega meil kirjanikuks ju koolis päriselt õppida saagi.
Koolis tõesti ei saa.
Lõpetasin just Margaret Atwoodi „Tehingud surnutega“ – see on esseekogumik, kus Atwood kirjutab kirjutamisest ja võrdleb kirjutamist labürinti astumisega – labürinti astuvad kirjanikud seotud silmi. Eks samamoodi minagi – käisin juba lapsena ringi, märkmik ja pliiats taskus. Tähtis oli üles kirjutada, kuhu iganes see siis viib. Kuskile pidi see viima. Nagu lugeminegi. Ma olin ikka väga lugeja-laps. Mäletan seda kohutavat dilemmat, mil raamat oli läbi. Ühest küljest tahtsin uut raamatut laenata, teisest küljest ei julgenud ma seda raamatukogusse tagasi viia. Mulle tundus, et olin selle nii kiiresti läbi lugenud, et see ei ole ehk sünnis. Kartsin, et raamatukoguhoidja saab pahaseks. Lõpuks võtsin ikka südame rindu ja viisin raamatu tagasi. Kas ma pahandada sain? Vaevalt. Siis oleks see meeles.
Et üleskirjutamist kuskil õppida ei saanud, valisin ma paiga, kus sai õppida kirjutama vigadeta, õppida tundma keelt ja muidugi uurida juba kirjapandut – õppisin Tallinna ülikoolis viis aastat eesti keelt ja kirjandust. Seejärel õpetasin seda kümme aastat koolis lastele. Selle kõrvalt tõlkisin mõned lasteraamatud. Eks seegi ole omamood labürint. Tõlkija küll päris seotud silmi ei eksle – tekst on loodud, vahendajana eksled kahe keele vahel sõnarägastikus ja lood selgust.
Edasi tuli juba ajakirjanikutöö ja “päris” kirjutamine ka, ses mõttes, et raamatud.
Mis oli Su päris esimene raamat, mille välja andsid? Kuidas see õnnestus? Noored autorid kurdavad tihtipeale, et raske on kirjastustest vastuseid – või veel enam – positiivset tagasisidet saada. Oskad sa neile ehk mõne nipi anda?
Minu esimese raamatu „Tädi, Motja ja teised“ kirjutasid tegelikult minu kolm kassi – kaks briti lühikarvalist (Motja ja Nipsik) ning Matsalu valgesokiline Tädi (tavaline mustavalgekirju, päritolult Matsalu talukass).
Nemad lihtsalt olid, mina vaatasin ja kirjutasin üles. Kirjanik oma olemuselt ongi ju vaatleja.
Nipi noortele autoritele laenaksin samuti Atwoodilt: „Kui hobune su seljast viskab, roni tagasi sadulasse!“
Mina otsustan lasteraamatut töösse võtta esmalt ikkagi teksti põhjal. Oskad sa natuke meile oma loomingulist protsessi kirjeldada? Kuidas lugu su peas jooksma hakkab? Ja kust tulevad sellised toredad tegelased nagu vesirotiemand ja kõrvahargiisand? Kas inspiratsioonipuhanguks on vaja mingit erilist sündmust või keskkonda?
Käivitajaks võib olla mõni pähe karanud lause, pealtkuuldud jutukatke, mingi eriline valgus, värv või detail (kasvõi konn kraavikaldal, kuigi ma ei ole kindel, et konn enda detailiks pidamist heaks kiidab. Loodan, et ta seda intervjuud siin ei loe.).
Pastakat ja märkmikku kannan ma tänini kaasas. Sellised tähenduslikud detailid tuleb üles märkida, muidu need ununevad või kaovad teiste sekka ja ongi lõplikult läinud. Kui väga veab, siis käivitab mõni selline pisiasi loo.
Ma ei kirjuta sugugi kogu aeg. On väga pikki perioode, kui ma ei tee seda üldse, ja lühemaid väga intensiivseid aegu, kus ma kirjutan. Ühte lugu teise järel kirjutada ei saa – läheb lahjaks kätte.
Kas ma vajan kirjutamiseks teatud keskkonda? Noh, oma tuba ja tugitool tulevad kasuks 🙂
Aga tegelased? No kui juba kirjutada konnast, olgu ta või iseäralikult sinist värvi, siis kaaslastena on kõrvahargid ja vesirotiemandad möödapääsmatud. Minu kodu külje all asub Matsalu looduskaitseala, seal on sellised mutukaid karjakaupa. Ainult märka ja kirjuta üles!
Räägime natuke Üllest [Ülle Meister] ka. Tema on paljude sinu raamatute illustraator. Kuidas teie tutvus alguse sai ja mille põhjal otsustasite, et teie koostöö võiks klappida?
Tutvusin Üllega, kui tegin ajakirjanikuna temaga intervjuu. Kassiraamat oli selleks ajaks juba kaante vahel, aga ma ei julgenud iitsatadagi, et kirjutan. Siis ühel heal päeval astus Ülle mulle näitusel ligi ja ütles: „Kas teie ei tahaks kirjutada kassidest pisematele lastele? Ma teeksin hea meelega pildid!“.
Ta oli mu raamatut lugenud ja see oli talle meeldinud. Ma kahtlustan, et mängus oli ka Ülle kassi Sassa käpp. Sassa järgi joonistas Ülle hiljem minu juttude kasside näoilmeid, kuigi Sassa oli kehv modell – ei püsinud paigal.
Igatahes sündis sellest kõigest lastejutukogu ja edasi tuli juba pisimutukate maailm – „Väike roostikukaru“ ja „Iseäralik konnapoeg“. Ülle loodusetaju oli väga tundlik, see meid ehk ühendas.
Üllele meeldisid kassid ja ta armastas iga taime, lindu ja mutukat. Me ei pidanud asju üksteisele väga seletama. Kolmas oli huumorimeel. Kui kirjanik ja kunstnik saavad naljast ühtemoodi aru, siis on kindel, et nad omavahel klapivad.
Lõpetuseks tahaksime me teada, mida Kaie Ilves ise loeb? Kas ainult lasteraamatuid? Või hoopis vastuoksa, vabal ajal vaid tõsiseid täiskasvanuteraamatuid? Anna meile siin kodusolemisajal mõni soovitus!
Nagu juba öeldud, lõpetasin Atwoodi „Tehingud surnutega“ ja alustasin Nancy Hustoni „Loomispäevikuga“ – ka see on esseekogumik kirjutamisest, peale selle on mõlemad Kanada kirjanikud, aga järeldada sellest midagi ei saa. Kuidagi juhuse tahtel olen nad järjest ette võtnud.
Kui lasteraamatutest rääkida, siis soovitaksin Martin Baltscheiti „Jänese kulda“ (illustreerinud Christine Scwarz).
Suurepärane raamat, vaimukad pildid. Imetore väikelastejutt – suured illustratsioonid, vähe teksti, aga missugune lugu ja sügav mõte.
Lastele lahe, täiskasvanule lausa kohustuslik! 🙂
Kaie Ilves „Iseäralik konnapoeg“
Kui konnapoeg sünnib teist värvi nahaga kui teised konnapojad, siis mida see tema jaoks tähendab? Kraavikaldal ringikalpsamine tuleb tal ju sama hästi välja kui õdedel-vendadel. Konnaema pole aga sugugi kindel, et see iseäralik tegelane temale kuulub. Omaks ei kipu meie konnakest tunnistama ka vesirotiemand ega kõrvahargiisand.
About the author
