Graham Swifti romaane on tõlgitud rohkem kui 30 keelde ning on saanud arvukalt kirjandusauhindu, teiste seas Guardiani kirjanduspreemia ja Bookeri auhinna. Teda peetakse võib-olla praeguse aja parimaks inglaslikkuse ja Inglismaa käsitlejaks. Oma loomingus tegeleb ta sageli ka ajaloo ja põlvkondade konfliktide teemadega.
Swifti lühiromaan „Emadepüha” on ühest küljest traagiline armastuslugu ja teisest küljest mõtisklus kirjanduse olemuse üle ning seda on peetud ka tema seni kõige täiuslikumaks teoseks.
Ja nüüd oli neil ilmselgelt sobilik ilm ning härra Niven hakkas oma varasematest kahtlustest hoolimata tõesti üsna lõbusaks minema. Ta kavatses ise autot juhtida. Ta oli juba teatanud, et nad võivad sama hästi õige varsti minema hakata, nii et nad võivad „ringi looselda” ja säärast kaunist hommikut ära kasutada. Nähtavasti ei kavatsenud ta läbi minna garaažist Alfi juurest, kes võis – õige rahasumma eest – usutavaks autojuhiks saada. Igal juhul meeldis härra Nivenile autot juhtida, nagu Jane oli viimaste aastate jooksul tähele pannud. Ta eelistas autojuhtimise mõnu isegi väärikusele, mida pakkus enda sõidutada laskmine. See andis talle poisilikku hoogu. Ja nagu ta alati kõigi oma suurustlemisest kurtmiseni ulatuvate eri intonatsioonidega ütles, on ajad muutumas.
Lõpuks oleksid Nivenid ju ammusel ajal Sheringhamidega pühapäevasel jumalateenistusel kohtunud.
„Hõimud” olid vihjanud millelegi palavale ja õues toimuvale. Jane teadis, et jutt käis George’i hotellist Henleys. Piknikku ei pidanud tulema. Ja et oli alles märts, oleks see võinud vabalt olla kurjade tormituulte või isegi lumega päev. Kuid see hommik oli nagu suvehommik. Ja proua Niven tõusis lauast, et minna ülakorrusele ja ennast valmis seada.
Jane ei saanud küsida isegi nüüd, kui härra Niven oli sobivalt üksi: „Kas preili Hobday ja …?” Isegi kui see kõlas nagu teenija tühipaljas uudishimu. Kas lähenevad pulmad ei olnud siis ainus praegune jututeema? Ja ta ei saanud kindlasti küsida: „Kui ei, siis milliseid teisi eraldi asjakorraldusi võivad nad kahekesi silmas pidada?”
Jane arvas, et kui tema oleks kihlatud paari üks pool – või vähemalt Paul Sheringhami pool –, ei tahaks ta küll osaleda kaks nädalat enne pulmi mingil pilgaril Henleys, et vanem põlvkond teda sussutaks (selleks oleks Paul nimetanud – Jane nägi vaimusilmas, kuidas ta räägib, suits suus ja silmi pööritades – „kolme kuradima eellast korraga”).
Aga kui Jane edasist informatsiooni ei saanud, jäi talle igal juhul probleem, mis oli sel päeval eriomaselt tema oma, nagu härra Niven teadis, ja nimelt, mida sellega päevaga teha. Täna oli see valusalt eriomane. Imeilusast ilmast ei olnud tingimata abi. Tundus, et see tegi ainult – kui aega oli kaks nädalat – varju tumedamaks.
Ta kavatses öelda härra Nivenile õige hetke saabumisel, et kui härral – kui härral ja proua Nivenil – midagi selle vastu ei ole, ei pruugi ta kuhugi „minna”. Ta võib jääda lihtsalt siia Beechwoodi ja lugeda raamatut, kui see sobiks – „oma raamatut”, nagu ta seda võib öelda, kuigi see kuulus härra Nivenile. Ta võib lihtsalt kusagil aias päikese käes istuda.
Ta teadis, et härra Niven võis niisuguse süütu ettepaneku üksnes heaks kiita. Ta võis isegi mõelda, et see oli üsna meeldiv kujutlus. Ja muidugi tähendaks see, et Jane oleks valmis kohe oma kohustuste juurde asuma, mil iganes nad tagasi tulevad. Ta võiks leida köögis midagi süüa. Milly võiks enne lahkumist talle isegi ühe võileiva teha. Ta võiks omaenda „piknikut” pidada.
Ja see oleks isegi võinud niimoodi juhtuda. Pink päikesekella kõrval aiasopis. Metsmesilased, kelle ilm oli ära petnud. Magnoolia, mis oli juba õisi täis. Oma raamat tal süles. Ta teadis, mis raamat see oleks.
Niisiis – ta pakuks selle mõtte härra Nivenile välja.
Aga siis oli helisenud telefon ja – kuna tegu oli ühega tema arvututest kohustustest – ta oli tõtanud sellele vastama. Ja tema süda oli lendu tõusnud. See oli väljend, mida võis lugeda raamatutest, aga mõnikord oli see tõesti tõsi ja see juhtus inimestega. Sel hetkel vastas see tõele tema puhul. Tema süda oli lendu tõusnud nagu mõne juturaamatu kitsikuses kangelanna süda. Nagu lõokesed, keda ta pidi natukese aja pärast Upleigh’ poole vändates kuulma lõõritamas ja kõrgel sinitaevas lendamas.
Ta oli aga olnud küllalt ettevaatlik, et öelda üsna valjusti telefoni oma parima telefonile vastamise häälega, mis oli ühtaegu teenijalik ja mõnevõrra kuningannalik: „Jah, proua.”
Graham Swift „Emadepüha“
On emadepüha, 30. märts 1924, päev mil majateenijatel on lubatud minna koju ema juurde. Jane Fairchildil, kes on samuti teenija, pole aga kuhugi minna, sest tal ei ole ema, ta on orb. Pool tema emadepühast möödub naabermõisas, voodis koos sealse perepojaga, kes peaks samal päeval sööma naaberlinnas lõunat koos tulevase mõrsjaga. Jane’i ja teda seob juba seitse aastat kestnud sõprus, sest armastuseks nad seda ei nimeta. See hommikupoolik särab päikesest ja kevad tärkab ümberringi ning sellisena jääb see igaveseks meelde Jane’ile, kui temast on saanud kuulus kirjanik, sest just siis otsustati tema saatus, edasine käekäik ja kirjanikuks saamise vältimatus. See päev algas valguses ja lõppes pimeduses ning vajutas pitseri kogu tema elule.
Graham Swifti romaanist „Emadepüha“ räägivad lähemalt Varraku peatoimetaja Krista Kaer ja Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann 4. veebruaril kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus toimuval raamatusõprade kogunemisel.
Ürituse kohta saad rohkem infot lugeda siit: https://www.facebook.com/events/1276680913387211
Graham Swifti foto autor: Janus van den Eijnden
About the author
