Rahvusvahelised intriigid ja pöördelised hetked, erioperatsiooni oskustega küüniline detektiiv ja kuri aristokraat ning loomulikult ka lõputu võidujooks ajaga, et ära hoida võimalik tuumaplahvatus…
Selle kõik leiad Hollywoodi legendi ja Briti kinoikooni sir Michael Caine’i debüüütromaanist!
Nad varjasid end pikkade varrukate ja nokamütsidega. „Ärge äratage tähelepanu,“ oli boss öelnud. „Peitke oma tätokad ära ja hoidke peanupud kaetuna. Ma ei taha, et keegi näeks skinhead’e, kelle käsivartel on svastikad. Selge?“
Nad tegid, nagu kästud, kuna see oli nende ainus võimalus. Boss polnud selline mees, kelle otsustes tasus kahelda või kellele tasus vastu vaielda. Viimane, kes oli seda endale lubanud, oli tema eelkäija, hiiglase kasvu mees, keda oli peetud Inglismaa kõige mõjuvõimsamaks paremäärmuslikuks paramilitaarseks jõuks. Ta oli juhtinud oma rühmitust üle kümne aasta, koostades tapmisnimekirju, täites oma sõjakirstu üha professionaalsemate vargustega, hirmutades poliitikuid, ajakirjanikke ja vasakpoolsete väärtuste eest seisjaid nii interneti vahendusel kui ka traditsioonilisemate meetodite abil.
Tema õiget nime teadsid vaid üksikud lähimad alluvad. Tema ohtrate järgijate, virtuaalsete toetajate ja aktiivsete võitlejate jaoks oli ta lihtsalt Patriot. See oli tema tiitel, tema visiitkaart ja tema viis tagada midagi anonüümsusele sarnanevat. Tema usaldusaluste hulka kuulus ka temast kümme aastat noorem mees Jon (perekonnanimesid ei kasutatud kunagi), ambitsioonikas ja võimekas operatsioonide korraldaja, kes oli rünnanud kuue kuu jooksul ühte mošeed Molotovi kokteilidega, ähvardanud ühte sünagoogi, kuni see oli sunnitud oma turvameetmeid kolmekordistama, ja tulistanud kihutavast autost Briti-Aasia päritolu parlamendisaadikut (poliitik oli jäänud ellu, kuid missioon oli kuulutatud rühmituses edukaks, kuna mitte keegi polnud nüüd enam Uue Inglise Rinde relvastatud võitlejate eest kaitstud).
Patriot kiitis Joni kõigi ees ja pidas teda oma edukaimaks õpilaseks ning võimalikuks järglaseks suures rassisõjas, milles võitlemiseks olid vanad jumalad nad välja valinud. Ent Jon polnud ootamisest huvitatud. Ta oli veendunud, et Patriot tegutses liiga ettevaatlikult, et ta polnud pühendunud ajalooliste sammude tegemisele ja nende suure eesmärgi kiiremini saavutamisele. Seetõttu hakkas Jon tasapisi oma pettumust väljendama – alguses viisakalt, siis enam mitte nii väga –, tehes seda nendel harvadel kordadel, kui organisatsiooni juhid isiklikult kokku said. Patriot ja Jon tülitsesid. Nende ümber hakkasid moodustuma fraktsioonid, emotsioonid keesid üle ja vaidlused muutusid õelaks.
Ühel õhtul Essexis toimunud Valhalla kokkusaamisel, kui üks raskerokki viljelev bänd tsirkusetelgis oma rassismist nõretavaid palu esitas, lavaesine tihedalt muusika rütmis karglevaid inimesi täis, ja ülejäänud rahvas väljas grillitud liha ja plastiktopsidesse valatud õlle seltsis lustis, marssis viina- ja amfetamiiniuimas Patriot Joni juurde ja sosistas talle midagi õelat kõrva.
Sellele järgnenud sündmuste kirjeldused erinesid mõneti, nagu äkiliste vägivallategude puhul ikka. Mitte kellelgi polnud aga kahtlust, et Jon oli Patrioti hämmastava jõu ja kiirusega selili maha paisanud, teda rusikatega peksnud ja siis ilma igasuguse hoiatuseta tal silmad peast välja torganud – tehes seda kas noatera või paljaste kätega. Kui Patriot hakkas röökides abi paluma, karjus Jon tema verisesse näkku vaid pilkavaid roppusi. Jon peatus alles siis, kui oli oma vaenlase rinnal kaksiratsi istudes hingeldama hakanud, ja vaatas enda ümber ringi. Mitte keegi ei tulnud Patriotile appi ega palunud Jonil lahkuda, et nad saaksid maas lebava inimvare haiglasse toimetada. Nende ümber kogunenud väike rahvahulk oli oma hirmus ja halvatuses ühtne.
Jon noogutas, kinnitamaks iseendale justkui seda, mida oligi arvanud. Ta tõmbas tagitaskust välja püstoli ja tulistas kaks kuuli Patriotile otse ajju. Mõned inimesed karjatasid ilmselt selle peale, kuid seda polnud eriti kuulda, kuna bändi mürgel summutas ikka veel kõiki teisi helisid.
Pärast seda tundus, nagu poleks Patrioti olemaski olnud. Jon asus rühmitust juhtima ilmse raevukuse, kannatamatuse ja vägivallaga. Ta ütles oma kasvavale armeele, mis koosnes eranditult noortest meestest, et käes oli aeg kõike nullist alustada, et valgenahalisi oli hakatud järjekindlalt ja kiiresti teiste rassidega asendama ning kui kasutusele ei võeta drastilisi meetmeid, siis kaotavad nad sõja ning nende Inglismaa, tõeline Inglismaa, sureb ja kaob enne, kui nende lapsed jõuavad suureks kasvada. Ainult verevalamine võib tuua neile võidu. Neid ähvardavat eksistentsiaalset ohtu on võimalik kõrvaldada ainult siis, kui nad tegutsevad tõelise sõjalise jõuna, neid abistamas välismaised vennasrühmitused ja sõbralikult meelestatud natsionalistlikud valitsused.
Just seetõttu järgisid kaks rühmituse liiget tema juhiseid täpselt. Ta teadis uraanist. Ta tahtis seda endale. Ja ta uskus, et teab, kuidas seda kätte saada.
Kaks meest vaatasid, kuidas Harry, Carol, Iris ja John Scotland Yardist lahkusid, ning saatsid oma juhile sõnumi, et kõik oli hakanud nende plaanis paika loksuma.
***
„Kas see on siis meie uus kontor, šeff?“ küsis Iris. „Kuna oleme nüüd jooksus?“
Harry asetas joogid lauale. Õllepindid talle ja Johnile, klaas veini Carolile ja – loomulikult – džinntoonik nooremuurija Daviesile. See oli naisel juba teine klaas.
„Väga naljakas. Paistab, et lisaks stiilsusele hiilgad sa ka vaimukusega?“
„Aga loomulikult,“ vastas naine. „Pane see endale kõrva taha.“
Jah, mõtles Harry, imetledes naise saledat figuuri ja võluvaid käsi. Panen kindlasti. Oh issand: kas mulle on hakanud üks mu kolleegidest meeldima? Harryl polnud selle jaoks aega, vähemalt mitte praegu. Kuid tunded olid kindlasti olemas. Ta oli täheldanud neid esimest korda tol Cube’is veedetud õhtul, kui naine oli näinud välja nagu filmistaar. Hetkeks sai hämming mehe kainest mõistusest võitu.
„Noh, istu maha, šeff,“ ütles John. „Mis mõtet on siin laua ääres seista, näol ilme, nagu oleksid puuga pähe saanud. Jaga meiega viimast infot.“
Harry heitis pilgu Lambi pubi teistes laudades istuvate inimeste poole. Miks oli ta oma üksuse siia toonud? Neil polnud midagi tähistada. Kui päris aus olla, siis polnud ta tahtnud lihtsalt enam Scotland Yardis olla. Ta tahtis, et nad tunneksid end üksusena ja tegutseksid ühtsena. Ta polnud aga kindel, kas see oli nende peakorteris võimalik. Ka seintel olid kõrvad. Ta usaldas Robinsoni, kuid mitte eriti paljusid teisi. Ja neil oli vaja teha palju tööd.
Harry selgitas kolleegidele, kuidas oli juhtum seotud Marseille’ga, ning kirjeldas plaani Argonauta vahetult enne sadamasse jõudmist peatada, et selle pardale minna. Helikopterid, kari politseikaatreid, mis ootasid laeva sealsamas abajas, snaiprid kai ääres ja isegi üks tema vana rügemendi üksus, mis oli sadamas valmisolekus – seljas mõistagi tsiviilrõivad – juhuks kui Ramirezi kartell peaks sinna saabuma koos eraarmeega. Harry sõnul pidi operatsioonis osalema sadu inimesi, kes olid pärit vähemalt neljast riigist. Ta polnud kunagi nii uhkest vastuvõtust kuulnud. Smythe tunneks kahjurõõmu.
„Kas me ei peaks siis seal olema?“ küsis Iris.
Harry raputas pead. „Meil on keelatud sinna minna. Ametlikult. Aga me ei pääseks laevale niikuinii eriti lähedale. Ma suudan oma jutuga enamikust kontrollpunktidest läbi saada, aga see sadamakai pannakse lukku nagu mõni sõjaväebaas, mida see paari tunni vältel põhimõtteliselt ongi.“
„Mis su sisetunne ütleb?“ küsis John.
„Robinson kinnitas umbes tund aega tagasi, et laev kuulub Atlanta advokaadibüroole, mille klientide seas on kindlasti ka kõrged kartellitegelased. Mitte Ramirez ise, aga mitme teise seas kuulub klientide hulka ka tema parem käsi. Arvan, et võime päris kindlalt väita, et laev kuulub kartellile. Mis tähendab, et midagi hakkab seal kindlasti juhtuma.“
„Mida me siis teeme?“ küsis Carol. „Vaatame uudiseid ja ootame, et meile räägitaks, kui geniaalne on USA narkoamet?“
Harry naeratas. „Väga naljakas, tarkpea.“ Tema telefon piiksatas. „Oodake, see on ilmselt Robinson.“
Ta vaatas sõnumit. Mis kurat see siis oli? Sel polnud mingit mõtet. Tundmatu number. Ta kortsutas ärritunult kulmu.
„Mis on, šeff?“ küsis Carol.
Mees näitas talle sõnumit. See koosnes vaid pikast numbrite jadast: 53184624439. Mida kuradit see tähendas? Kes teda just sel konkreetsel hetkel narritada tahtis?
„See ei tähenda minu jaoks kuraditki,“ ütles ta. „Aga ma olen muidugi rohkem selle koolkonna mees, kellele meeldib ringi joosta, kahtlusaluseid läbi klobida ja neid vahistada. Kas see tähendab sinu jaoks midagi?“
„Oota üks hetk.“ Carol tõmbas kotist sülearvuti välja. „Mis siinse wifi salasõna on?“
„Reg!“ hüüdis Harry baarmenile. „Ole hea, anna meile wifi salasõna.“
Reg viskas talle kaardi, mille Harry omakorda Carolile ulatas. Ta toksis salasõna sisse.
„Mis sa siis arvad?“ küsis mees.
„Rahu, šeff,“ ütles naine, klõbistades kiiresti klaviatuuril ja püüdes nii hoolega keskenduda, kui rahvast täis pubis võimalik oli.
„Kas salakirjas?“ küsis John. „Kas sellel on mõni šiffer?“
„Nonii, kõigepealt … tegu on algarvuga, mis on huvitav. Üksteist numbrit. See võib olla mingi kood. Ma lasen selle paarist krüptoalgoritmist läbi.“
„Jumal hoidku,“ ütles Iris. „Asi muutub üha enam „Võimatu missiooni“ sarnaseks.“
„„Võimatu“ on tõesti õige sõna,“ möönis Carol. „Ma pole veel midagi leidnud. Pagan, on alles jama. Lasen selle nüüd läbi tehisaru tarkvara, mis otsib vasteid kogu internetist. Teate küll, telefoninumbrid. Geneetilised koodid. Maksuregistrid. Krediitkaardid. Ükskõik mis.“
„Kes selle sulle saatis, Harry?“ küsis Iris. „See tähendab, kes see sinu arvates olla võis?“
Mees kehitas õlgu. „Mul pole õrna aimugi. Kui ma peaksin relva ähvardusel vastama, siis pakuksin, et tõenäoliselt Voldrev. Talle meeldib ju mänge mängida. Ta on omaenda õukonna narr. Võin kihla vedada, et ta on võtnud endale ülesandeks välja uurida, kas me oleme uurimisest kõrvaldatud. Nii et oleks väga tema moodi mulle sellisel hetkel üks infokilluke visata, kasvõi ainult selleks, et näha, kuidas ma reageerin. Ta räägib malest, pokkerist – väidetavalt on tegu Smythe’i suure mänguga, aga arvan, et ta võib rääkida ka endast.“ Harry pöördus Caroli poole. „Leidsid midagi?“
„Oota,“ ütles Carol. „Anna mulle natuke aega … oot-oot.“ Ta kortsutas kulmu ja raputas pead. „Cheltenhamis on üks kutt, kes on mulle teene võlgu. Ma saadan selle talle. Vaatame, kas ta oskab midagi öelda. Ma ei lisa muidugi konteksti.“
„Olgu, aga hoia madalat profiili, Carol, olgu?“
„Muidugi,“ vastas naine. „Nii, saadetud. Aga las ma proovin …“
Laua ümber istujad hakkasid muutuma rahutuks, kuid Carol jätkas tööd, püüdes numbreid erinevat moodi kokku sobitada ja neist mingisugust tähendust välja võluda.
Mõne aja pärast, kui kolleegid olid asunud ärevuse taltsutamiseks taas oma jooke jooma, lõi Carol käega vastu lauda. „Jumal hoidku! Muidugi! Miks ma nii tuhm olen? Jah, ma arvan, et tean, mis see on.“
„Mis siis?“ küsis Harry.
„See on geolokatsioon, geograafiline asukoht. Üksteist numbrit … teadsin, et see tundus mulle tuttav. Koordinaatide leidmine kuulub geofüüsika algõppe juurde.“
„Räägi täpsemalt.“
„Olgu, sellest on nüüd natuke aega möödas, kui ma seda viimati tegin. Aga … lisada tuleb kraadid, minutid ja sekundid. Seejärel kompassi ilmakaar. Mis pole eriti raske. Ja siis saad sa kokku … selle.“
Ta keeras sülearvuti teiste poole, et nad näeksid suurendatud kirjas rida: 53° 18’ 46” põhjalaiust ja 2° 44’ 39” läänepikkust.“
„Kuradi kurat, Carol,“ ütles John. „See on geniaalne. Kus see …?“
„Kas see on Marseilles?“ segas Iris vahele. „Või selle lähedal?“
„Kindlasti mitte,“ ütles Carol.
„Kus see koht siis on?“ küsis Harry.
„Siinsamas,“ vastas Carol ja keeras arvuti uuesti ringi, et teised näeksid.
„Weston Marshi lüüs?“ imestas Iris. „Misasja … see on ju kohe Manchesteri laevakanali juures. Ja sellel on ühendus Weaveri jõega … Aga seal pole ju mitte kuraditki?“
John võttis oma sülearvuti seljakotist välja. „Vaatame asja lähemalt.“
„Nojah, lüüs on mõeldud väiksematele paatidele. Aga kanal …“ jätkas Iris.
Harry sekkus vestlusesse. „Seda saavad kasutada igasugused laevad. Ma olen seal ükskord käinud. Seal lähedal vähemalt. Ühe töö pärast, aastaid tagasi. See viib otse Mersey suudmest Manchesteri keskele. Umbes 50–80 kilomeetrit. Sinna saab tankeriga sisse sõita. Kurat, see on ootamatu.“
„Aga sinna ei pääse mitte ükski Vene laev,“ ütles John. „Kanalil keelati 28. veebruaril 2022. aastal igasugune laevaliiklus alustega, „mis kuuluvad või mida kasutavad, prahivad või juhivad Venemaaga seotud isikud“.“
„Neli päeva pärast sissetungi Ukrainasse,“ täpsustas Harry. „Jah, loogiline. Arvan, et see välistab Voldrevi. Või vähemalt mõne temaga seotud aluse. Mis ei ole muidugi päris sama asi, kui järele mõelda.“
„Kas Argonauta võib siis olla tõesti hoopis sinna teel?“ imestas Carol. „Kas see on Voldrevi viis meiega seda infot jagada?“
„Võib-olla, aga see üllataks mind,“ sõnas mees. „Pole kahtlustki, et keegi jagab meiega informatsiooni, mis on toimuvaga kuidagi seotud. Aga satelliidid hoiavad Argonautal silma peal. Kui see kaldub vasakule ja suundub Manchesteri, siis saavad USA narkoamet, maailm ja kes iganes veel sellest kohe teada. Kursi muutmisel pole mõtet.“ Ta vaatas Johni arvutiekraanil kuvatavat masendavat pilti pulstunud rohust ja kanalilüüsist, mille taustal laius tusase novembritaeva all avavesi. „Ma arvan, et meile tahetakse öelda, et sel ajal, kui teie semud on Marseilles’s, peaksite teie olema hoopis siin.“
„Palun ära pahanda, Carol,“ sekkus John, „aga kas see kõik ei tundu meie ametliku geeniuse jaoks natuke – liiga lihtne? Kas Voldrev oleks valmis meile tõesti niimoodi koordinaate saatma? Kas meid püütakse meelitada lõksu?“
„Võimalik,“’ ütles Harry. „Kergelt tulnud asjad on alati kahtlased, selles on sul õigus. Uurime asja esmalt veel natuke põhjalikumalt, veendumaks, et me pole midagi kahe silma vahele jätnud. Aga ma arvan, et peame üle kontrollima. See on risk, aga sedasama on ka mitte midagi tegemine. Teate mis,“ ütles ta, „Iris, võta ühendust sadamavõimude ja sadamakapteniga. Hangi meile nimekiri kõigist laevadest, millele on antud järgmise kümne päeva jooksul luba mööda suurt kanalit sõita. Saame siis andmeid kontrollida ja vaadata, mida me välja mõtleme.“
„Asun kohe tegutsema,“ vastas naine.
„Mida see sinu arvates tähendab?“ küsis Carol.
„Tean ainult seda, et keegi tahab, et me seal oleksime. Kas nad üritavad meid aidata? Seda näeme ilmselt alles siis,“ Harry tõusis püsti.
„Kuhu sa lähed?“ uuris John.
Harry naeratas. „Abijõude hankima. Vanakooli abijõude.“
Michael Caine „Surmav mäng“
Plahvatuslik põnevik Hollywoodi legendi ja Briti kinoikooni sir Michael Caine’i sulest!
Vanemuurija Harry Tayloril pole vähimatki austust võimupiiride ega politsei maine suhtes, kuid kriminaale suudab ta tabada osavalt. Ta on sunnitud rakendama kõiki oma mitte just päris tavalisi oskusi ja töömeetodeid, kui otse tema kodulävel hakkab lahti hargnema erakordne olukord: Ida-Londonis leitakse prügimäelt kast uraaniga, aga enne, kui politsei suudab selle kindlasse kohta toimetada, röövitakse see vägivaldse rünnaku käigus.
About the author
