Jaapani menukaim enesearengu õpetaja Ken Honda teab, et kiirelt rikastudes õnnelikuks ei saa. Liiga sageli on raha hirmu, stressi ja viha allikas, lõhkudes suhteid ja hävitades isegi elusid. Meile meeldib mõelda, et raha on lihtsalt number või tükk paberit, kuid see on midagi palju enamat. Rahal on võime panna inimesi naeratama, raha olemus muutub, kui seda kasutada teatud tundega, ja selles peituv energia mõjutab lisaks meile ka neid, kes on meie ümber.
Rahaga seotud tundetarkuse liigid
Teiega suhe rahaga väljendub teatud määral mingis konkreetses mustris. Kui teile ei ole kunagi õpetatud rahatarkust, siis tõenäoliselt langete ühte vähestest levinud tüüpidest.
Oma mustri tundmine on vahend, mis aitab teil mõista oma tegutsemise ajendeid. Esimene samm rahaga elutervema suhte loomisel on see, kui analüüsite ausalt olukorda ja teadvustate, mis seisus praegu olete.
Oma praegust olukorda mõistes on järgmine samm heita pilk minevikku ja uurida, kuidas te sellesse olukorda jõudsite ja kust pärit olete. Selle protsessi käigus võite enda kohta päris palju teada saada. Uurige perekonnasaladusi, lugusid oma ema ja isa lapsepõlvest, ehk isegi üllatavaid fakte oma vanavanemate kohta, kui nad noored olid. Oma juurte otsimine rahateemades aitab teil ennast sügavuti mõista. Kui teate, kus on teie juured, saate end uuesti programmeerida, tuginedes uutele väärtushinnangutele, mis peegeldavad seda, kes te tõeliselt olete ja kes te olla sooviksite.
Rahalise tundetarkuse vaatest võib rahaga tegelevad inimesed jagada üldjoontes kolme liiki: need, kes tegelevad rahaga aktiivselt ja püüavad seda kontrollida; need, kes üritavad sellega üldse mitte kokku puutuda, ning need, kes püüavad aktiivselt rahast võimalikult kaugele hoida. Nimetan neid, kes püüavad rahaga mitte mingeid kokkupuuteid omada, „ükskõikseteks“ ja teist tüüpi – neid, kes püüavad aktiivselt rahast võimalikult kaugele hoida – „munkadeks“.
Esimesel tüübil – sellel, kes rahaga aktiivselt tegeleb – on kolm alatüüpi sõltuvalt sellest, kuidas inimene raha kontrollida püüab: ta on kas „koguja“, „kulutaja“ või „rahakasvatajast sõltlane“. Need kolm alatüüpi lisaks eelmisele kahele, keda eelmises lõigus mainisin, moodustavad terviku, mis hõlmab viit kõige peamist rahaisiksuse tüüpi.
Nende kolme seas, kes aktiivselt rahaga tegelevad, on veel paar levinud tüüpi, kelle puhul on tegemist ühe või enama põhitüübi kombinatsiooniga. Näiteks:
Koguja + Kulutaja = „Allasurutud kulutaja“ tüüp
Need on tavaliselt inimesed, kes säästavad teatud summa ja siis kulutavad (raiskavad) selle kõik korraga.
Kulutaja + Rahakasvatajast sõltlane = „Hasartmängija“ tüüp
Siia kategooriasse kuuluvad inimesed, kes teenivad palju ja ka kulutavad palju, silmagi pilgutamata.
Koguja + Kulutaja + Rahakasvatajast sõltlane = „Muretseja“ tüüp
Inimesed, kes on kombinatsioon kõikidest aktiivselt rahaga tegutsevatest tüüpidest, kulutavad suure tõenäosusega iga ärkvel oldud tunni muretsemisele.
Kokkuvõttes on siiski mitmeid selgeid rahaisiksuse tüüpe, mis tulenevad ülalkirjeldatud tüüpide eri kombinatsioonidest. Vaatamegi nüüd lähemalt, millises isiksusetüübis hägusalt iseennast ära tundma hakkate.
Sundsäästja-kompulsiiv(ne)säästja (Varuja)
Selle isiksusetüübiga inimene lihtsalt armastab raha kokku hoida. See on tema lemmikhobi. Tema eriline anne – oh üllatust! – on samuti raha kogumine. Kui ta märkab tänaval 20sendist, võtab ta selle üles ja paneb kodus esimese asjana hoiupõrsasse. Ta usub, et raha säästmine on parim viis elus turvatunnet tagada. See on ta elus nii kesksel kohal, et tema tegelik elustiil on sageli üsna lihtne. Ta on tavaliselt väga osav poodides soodsate leidude väljapeilimisel. Ta oskaks teile anda suurepärast nõu selle kohta, milline telefoniteenusepakkuja on soodsaim, millised kliendikaardid tasuvad end ära ja millal osta võimalikult soodsa hinnaga lennupileteid. Sedasorti inimene tunneb end tõeliselt elusana siis, kui kontrollib oma kogumiskontot ja näeb, et sellel olev rahasumma kasvab stabiilselt.
Sundsäästja tüüpi inimene peab elu pakutava luksuse nautimist oma surmavaenlaseks. Üldjuhul on tema puhul tegelikult reegliks see, et mitte ükski tema hobi ega ükski rutiinne tegevus ei nõuaks eriti palju raha või siis oleks suisa tasuta. Ta on ära unustanud oma lapsepõlve unistused ega mäleta enam, millist elu ta endale ühel päeval soovis ja ta ei mõtle enam sellele, mis teda algselt üldse raha säästma ajendas.
Enamiku sedasorti inimeste lapsepõlvest leiame rahaga seotud halvad mälestused ja hirmud. Nad kasvasid sageli üles kodus, kus oli vähe raha, mistõttu nad kogesid ohtralt valu ja üksildust. Näiteks võis juhtuda, et pereettevõte läks pankrotti või vanemad ei suutnud piisavalt raha teenida. Väga sageli juhtub, et vanavanemate põlvkonnas kogetud pankrott on kandunud edasi ja juurdunud praegusesse põlvkonda hirmuna, et raha saab kord otsa. Kui sedasorti isiksusetüüp koges oma vanemate halva rahasuhte tõttu kannatusi, siis saadab teda elus sageli kindel otsus mitte sama saatust kogeda. Kuid need inimesed ei ole sageli teadlikud sellest või ei suuda mõista seda, kuidas hirm raha pärast nende elu üle võimust võttis ja seda kontrollima hakkas. Sundsäästja on veendunud, et tema arutluskäik on mõistlik ja ta teeb kõike täpselt õigesti. Kui teile tundub, et olete sedasorti inimene, siis võib-olla oleks nüüd hea võimalus lõpuks ometi oma rahaga seotud hirmudele või ärevusele otsa vaadata ning süüvida sellesse, miks teil need üleüldse välja kujunesid. Ükskõik, kui palju te ka ei säästa, see ei kustuta iial rahaga seotud ebamugavustunnet, mis motiveerib teid sellest kümne küünega kinni hoidma. Paljud sundsäästjad kardavad nii väga raha otsa lõppemist, et nad ei kuluta terve elu jooksul sentigi oma kaua kogutud rahast.
Sundkulutaja/kompulsiiv(ne)kulutaja (pillaja)
Sundkulutaja lihtsalt armastab raha kulutamist. Kui sellise rahalise tundetarkusega isiksusetüüp näeks raha kõnniteel, ei tuleks selle hoiupõrsasse panemine sundsäästja kombel talle ühe võimalusena mitte iial pähegi. Sundkulutaja läheks sellega otsejoones lähima joogiautomaadi juurde ja võtaks sealt tasuta joogi. Ta ei mõistaks ka mitte iialgi sundsäästja süütunnet millelegi raha kulutamise pärast, tundes hoopiski ebamugavust raha kõrvale panemise mõtte tõttu.
Sõpradena oleksid sundsäästjad üsna igavad kaaslased, seevastu sundkulutajad hoolitseksid selle eest, et teil oleks iga päev elu parim päev. Nad kehastavad sajaprotsendiliselt elumotot „YOLO“ (You only live once, elad vaid ühe korra). Paljud sundkulutajad on oma loomult sõbralikud, avatud ja nendega koos on lõbus olla. Nad armastavad teha kinke ja kostitada teisi millegi erilisega ilma mingisuguse erilise põhjuseta. Nad räägivad teile, et majanduslanguse põhjuseks on see, et inimesed ei kuluta enam raha, ja tunnevad kummalist uhkust selle üle, et nemad ainukesena majandust pinna peal hoiavad. Äärmuslikel juhtudel võib neid ähvardada ka pankrot, kui nad pidevalt teenitust rohkem kulutavad.
Sundkulutajate sellisel käitumisel on üks kindel põhjus. See inimtüüp kulutab raha, et kogeda suuremat kontrolli. On loomulik, et inimene tunneb teatavat kontrolli oma ümbruskonna üle alati, kui midagi ostab. Kassas reageerib teenindaja viisakalt kummardades (vähemasti Jaapanis) ja kuulab hoolikalt kõike, mida ostjal öelda on. See võib suurendada sundkulutaja austust iseenda vastu või panna teda oma väärtust teadvustama ja see on miski, mida nad muidu oma elus ei koge. Sundkulutajal on sageli madal enesehinnang ja ta tunneb pidevalt, nagu hakkaks lämbuma. Selle tunde eest põgenemiseks on ta varmalt valmis kulutama raha, et endal lasuvat survet leevendada ja tuju tõsta. Kuid see meetod hoiab lämbumistunde eemal vaid üürikeseks hetkeks. Niipea, kui teenindaja pakib ostu ja ulatab selle sundkulutajale, hakkavad negatiivsed tunded ligi hiilima. Paljud sundkulutajad ei suuda ostetust tõelist rõõmu tunda. Paljud uued riideesemed võivad jääda igaveseks rippuma riidekappi, ilma et neid oleks kordagi kantud.
Sundkulutaja puhul on huvitav see, et enamikul juhtudest kasvasid nad üles sundsäästja hoole all. See, kuidas ta raha kulutab, on hinnang või reaktsioon lämbumistundele või tüdimusele, mida ta koges, kasvades üles peres, kus vanemad olid sunnitud kulutuste tegemisse konservatiivselt suhtuma.
Kompulsiiv(ne) rahategija
Kompulsiivse rahategija tüüpi inimene usub, et elu on parim siis, kui ta teenib nii palju raha kui võimalik. Kui sedalaadi inimtüüp leiaks kõnniteelt raha, siis kinnitaks ta kõigile kuuldeulatuses olijatele, et see on tõend, et niisugune asi nagu hea õnn on olemas ja et see saadab teda kõiges. Sedalaadi inimene kulutab valdava osa oma energiast sellele, et parandada oma rahategemise võimet. Ta ei tunne süüd selle pärast, et on otsustanud keskenduda töö tõhususele, ajajuhtimisoskusele või äriedule, selle asemel et veeta aega perekonna või sõpradega. Seda osaliselt seetõttu, et ta tõeliselt usub, et kõik, mida ta teeb, on perekonna nimel.
Kompulsiivne rahategija sõltub oma finantsedus teiste heakskiidust ja tunnustusest. Kahjuks januneb ta üha suurema tähelepanu järele, ükskõik kui palju raha ta ka ei teeni.
Mul-on-rahast-ükskõik tüüp
See inimtüüp on vaevu teadlik sellest, et raha üldse olemas on. Kui ta näeb kõnniteel raha, siis tõenäoliselt kõnnib ta sellest mööda, ilma et teadvustaks, mis see on. Mul-on-rahastükskõik tüüpe leiab tavaliselt professorite, õpetajate, riigiteenistujate, arstide, teadlaste, kunstnike ja koduperenaiste seast. Nad elavad oma elu, justkui ei oleks rahal selles olulist rolli. Igapäevane elu võib olla näiteks selline – ta ärkab, võtab lõunakarbiga toidu kaasa, sõidab rongiga tööle, keskendub terve tööpäeva vältel oma tööülesannetele, et siis tagasi koju minna. Päevad võivad mööduda, ilma et ta raha kulutaks või sellele eriliselt mõtleks. Selline muretu või ükskõikne tüüp jätab rahaasjad tavaliselt oma abikaasa või partneri hooleks, kuni selleni välja, et ta ise ei teagi, palju tal raha on või kus nende peres olulised rahaga seotud dokumendid on. Teda see lihtsalt ei huvita. Loomulikult vajab ka see tüüp elamiseks raha, kuid oma südames ta raha pärast ei muretse.
Üsna heal elujärjel olemine on selle tüübi jaoks üsna iseloomulik. Alustuseks see, et nad ei kasuta raha – järelikult jääb see siis ju alles. Lapseeas koges ta seda, et pere elas finantsiliselt mugavalt ära ja ta ei pidanud nii või teisiti eriti rahale mõtlema. Samuti võib öelda, et see tüüp on oma loomult õnnelik.
Kuid kui inimene, kes rahaasju haldab, tema kõrvalt kaob, võib järgneda tragöödia. Kord aitasin üht kunstnikku tema majanduslikku olukorda puudutavate juriidiliste asjadega, kui ta naine, kes oli alati nende elu selle poole eest hoolitsenud, ootamatult suri. Too mees teadis vaevu sedagi, kus ta rahakott oli, ja leidis nüüd end olevat olukorras, kus ta vastutas ainuisikuliselt oma majapidamise rahaasjade eest. See mul-on-rahast-ükskõik tüüp on õnnelik seni, kuni tal on võimalik elada muretut elu, kuid rahakohustustega seotud reaalsus võib talle kannule jõuda ja sageli seda teebki.
Hipi
See isiksusetüüp arvab põhimõtteliselt, et raha on halb asi. Kui sedasorti inimene leiaks maast raha, siis pistaks ta selle instinktiivselt mõnda annetuskasti või kasutaks kellegi aitamiseks. Hipi tunneks end halvasti, kui kulutaks seda enda peale.
Hipidel on kombeks suhtuda rahasse kui probleemide allikasse. Nad soovivad, et maailm ei keskenduks nii palju rahale ja tarbimiskultuurile. Sedalaadi inimtüüp väärtustab „mitte enda maha müümist“ või „endale mitte hinna määramist“. Ta tahab elada elu, mida raha võimalikult vähe mõjutab.
Säästja-tarbetule kulutaja
See inimtüüp on kombinatsioon säästjast ja raiskajast. Säästjad-tarbetule kulutajad on tavaliselt üsna distsiplineeritud ja tõsised. Kuid siis ühtäkki tunnevad nad vastupandamatut vajadust midagi teha, oma raha kasutada. Neid ümbritsevad inimesed on üllatunud, kui sellel inimesel, kes teeb tavaliselt tööd ja kelle rahaasjad on tavaliselt korras, on ühtäkki näpud põhjas.
Sedalaadi inimtüüp püüab kontrollida oma elu raha säästmise kaudu. Ta teebki seda ja säästab usinalt, uskudes, et nii on kõige õigem. Kuid ta justkui ei suuda mingil hetkel enam hinge kinni hoida ja siis ta prahvatab. Pendel liigub säästjarežiimilt kulutajarežiimile.
Kui ta siis aga tõepoolest oma sääste kasutab, teeb ta kehvi otsuseid, näiteks kulutades raha asjadele, mida ta ei vaja või ei kasuta. Näiteks võib ta kaaluda auto ostmist, ehkki tal pole juhilube. Või siis ütleb: „See oli hea hinnaga, nii et mõtlesin, et ostan selle praegu ära. Mõtlesin niikuinii, et peaksin varsti juhiload tegema.“ Teadsin kord üht naist, kes ostis endale tuhandete dollarite eest professionaalsetele iluspetsialistidele mõeldud toote. Ta ütles, et oli kõvasti ületunde teinud ja on midagi seesugust toredat ära teeninud. Kuid pärast ostu hakkas ta peagi kahetsema. Ta arvas, et kuna tal see asi olemas oli, siis võiks seda ju vabalt ka kasutada; kuid mingil põhjusel pani ainuüksi masina vaatamine teda süütunnet tundma ja nüüd seisab masin tal kapis.
Hasartmängija
See inimtüüp meenutab kombinatsiooni sundrahategijast ja sundkulutajast. Talle meeldib elevus ja ta otsib närvikõdi. Ta on valmis võtma suuri riske, kuid rahuldub üksnes võitudega ja tunneb kahetsust kaotuste üle. Mänguri eesmärk ei ole lihtsalt vara kasvatamine, ehkki ta ise võib olla veendunud, et see on ta eesmärk. Riski tekitatav närvikõdi ja lootus saada premeeritud on nauding iseenesest ja niisugune inimtüüp võib sellesse uppuda. Seetõttu ongi sel inimtüübil kalduvus kogeda ootamatut süllekukkunud õnne ja masendavaid kaotusi.
See on inimtüüp, kelles tekitab elevust kaupade ja riskikapitaliga kauplemine ning kelle jaoks järjekindluse monotoonsus on suremise teatud esinemisvorm. Ta võib isegi väita, et pigem sureks, kui elaks üksluiselt. Olen märganud, et hasartmängija kasvab vahel sundsäästja perekonnas. Igavus, mida ta koges, elades vanematega, kes nii tugevalt oma rahakotiraudu kinni hoidsid, paneb lapse sageli astuma kulutaja või hasartmängija teed.
Muretseja
See inimtüüp muretseb alati raha pärast. Olenemata sellest, kui palju raha tal on, muretseb ta ikkagi selle pärast. Ta muretseb selle pärast, et olemasolev kaob. Kui tal raha ei ole, muretseb ta selle puudumise pärast.
Muretsejad ei usalda elu. Neil on kombeks eeldada, et tulevik on täis muresid, ja see annab neile muretsemiseks põhjust. See on justnagu muretsemine laenuintressi pärast, ehkki te laenu võtmist ei mäletagi.
Sedalaadi inimtüübil jääb vajaka kindlustundest endas peituva potentsiaali suhtes. Tal on liiga madal enesehinnang ja elementaarne kindlustunne, mida ta ülesannete täitmiseks vajaks. Isegi kui ta on üsna heal järjel, muretseb muretseja ikkagi mingi hirmsa asja pärast, mis võib juhtuda ja mis ta maatasa teeks.
Oluline on märkida, et sedalaadi mure ei ole otseselt rahaga seotud. Pigem on see mure elu pärast tervikuna, mis on konkreetsemalt rahale projitseeritud. Seni, kuni need mured jäävad lahenduseta, ei kao mitte kusagile ka mure raha pärast.
Ken Honda “Õnnelik raha“
Raamatust saate teada, kuidas suhtuda rahasse kui teretulnud külalisse, lubades sellel tulla ja minna väärikalt ja tundmata ise pahameelt; mis on rahatunnetus ja kuidas seda parandada; mis on nappuse müüt ja kuidas nautida ka raha väljaandmist, mitte ainult vastuvõtmist. Loe lähemalt…
About the author
