Vaimustavalt teravas ja laiahaardelises raamatus “Võlts” toob auhindu pälvinud ajakirjanik Stephanie Woodlugejani haarava ja olulise loo tänapäevasest armastusest ja nende inimeste tugevusest, kes on kogenud selle kõige süngemat palet.
Mehe suurejoonelise etenduse juurde kuulunud kuratlikest trikkidest oli motellituba vist parim. Vaid meisterlik illusionist võis teha sellest masendavast kohast romantiliste võimaluste paiga. Ta rääkis mulle, et see on tema pelgupaik külmadel talveöödel. Ta kirjeldas seda sooja ja lõbusa kohana. Tal oli motelliomaniku naisele isegi oma hüüdnimi ja ta ütles, et naine pesi mõnikord ta riideid. Ta muutis selle viletsa maahotelli veel üheks maagiliseks soojaks kookoniks, venitades niimoodi kuid minu päriselt sinna viimiseni.
Lõpuks, kui ta oli sõidutanud mind ühel õhtul hütti vaatama, avas ta motellis oma lemmiktoa ukse ja juhatas mu sisse. Ta ütles, et mina olen esimene naine, kelle ta on sinna viinud. See oli kui minu kuldmedal ja auhind – ma olin eeskujulikult hakkama saanud ja tema lubas mul siseneda oma erilisse kohta. Selleks ajaks olin ma juba täiesti tema loo ja tema esitatava rolli võimuses.
Kui ma läbi sünkmusta õhtu tagasi sõidan, kuhtuv valgus horisondi taha vajumas, tummad ööliblikad end vastu auto esitulesid heitmas, tontlikud eukalüptused tee kõrval kõrgumas, mõtlen ma mehe lugude jutustamise oskusele. Nii eredad olid tema autoportree värvid, et ma tegin need ilma igasuguse raskuseta enda omaks; nii nakkav tema reaalsus, et kui ta mulle rääkis, kuidas ta oma maavaldustes ringi müttab, tundsin ma ninas lambapabulate haisu ja päikest oma nahal. Nüüd ilmuvad mu ette esimesed linnatuled ja ma avan akna, et lasta sisse jahe, puusuitsuhõngu täis õhk. Mu kõht koriseb; ma olen motellist mõne minuti kaugusel.
Kui ma seal koos temaga käisin, nägin selles suures Austraalia inetuses, seintel rippuvates odavates Tom Robertsi reprodes ja õuel seisvates siniseks värvitud metallist paabulinnukujudes romantikat ja irooniaga tembitud huumorit. Ma mõtlesin, et see on meie omavaheline nali, tähendusest tulvil. Pidi mööduma veel aasta, enne kui aru sain, kui erinevas suunas läksid meie mõtted; et mees oli siin maganud veel vähemalt kahe teise naisega – ühega sel ajal, kui meie veel koos olime – ja rääkinud ka neile, et pole varem toonud siia ühtegi naist.
Ja nüüd olen ma jälle siin. Ma ei pööra motelli vastuvõtulaual lebavatele turismibrošüüridele tähelepanu, võtan toavõtme ja ütlen naisele leti taga, et mulle ei pea hommikul tee tegemiseks kannuga piima tooma, sest ma ei jää kauaks. Mul pole vaja talle selle mehe fotot näidata: ma kahtlustan, et mees käis siin nii regulaarselt oma unistusi punumas, et naine tunneb ta samamoodi ära nagu mõne reisiva müügimehe. Ma lähen tuppa, viskan koti palmimustriga voodikattele ja tunnen end äkki ebakindlalt. Mind tabab hoobiga kehasse jäänud mälestus: see tunne, kui ma end kägaraks kokku tõmbasin, pärast seda, kui kõik läbi oli; paistes silmad, millega seda uut hämmingut tekitavat maailma vaatasin, meeleheide, mis mind enda alla mattis. Selles kohas pole romantikat. Faktid seisavad teravalt mu ees: lillaks võõbatud seinad, õhukesed linad, voodikatte palmilehed, mis tekitavad kahtlaseid varje, ühekordse paberkattega prill-laud (hügieeniline, puhastatud ja valmis) pruunide plaatidega vannitoas. Ma piserdan näole vett ja kui peeglisse vaatan, näen, et olen surnukahvatu.
Ma tellin kohalikus pubis eine. Kohmetu noor baarmen müüb mulle pudeli punast veini. Valin istumiseks laua, mille kohal on raamitud foto mingist meestekambast – „Karpkala püüdmise võistlus, 2005”. Teisel fotol on 1996. aasta ragbiliiga klubi – tugevad, lootustandvad noored mehed. Mees rääkis, et ragbifinaalide õhtutel käis ta sageli siin. Ta nimetas seda klohmimise festivaliks ja see oli maitsetu väljend, mis pani mind kulmu kortsutama isegi siis, kui arvasin, et olen temasse armunud. Ta käis siin „lobisemas ja lõbutsemas”, nagu ta ütles. Praegu saan aru, et lobisemas ta siin küll ei käinud. Ta seisis ilmselt eemal, kus kogu ruumist oli hea ülevaade.
Pubi on täna õhtul vaikne. Üks kauboikaabuga vanamees kössitab üksi leti ääres ja libistab aeg-ajalt pilgu üle leti kohal rippuvate ekraanide – traavlite võiduajamine, koerte võiduajamine, võidusõit Singapuris. Kolm keskealist meest (habemetüükad, paisunud keskkohad, flanell) seisavad ukse juures laua ääres. Nende häälekõma tõuseb ja langeb ning ma kuulen üksikuid sõnu – „maa”, „müügid”, „hinnad”, „viineripirukas”. Minu krõbekartulid kalaga serveeritakse koos väsinud salati ja väikeses pakis tartar-kastmega. Kõrvallauas istub blondi, hobusesabaga naise seltsis keskealine kiilanev mees, kellel on ilmetu punane nägu, vesised silmad ja suur habe. Nende õlleklaasid on udused, nende pilgud kinnitunud ekraanile, kus käib ehitussaade „The Block”: poiste tapeedipaneku saaga jätkub. Nad ei räägi omavahel.
Praegu ei suuda ma seda ette kujutada, aga hommikul õnnestub mul leida endas energia, et enne linna naasmist selle mehe kohta veel viimast korda pärida. Ma söön kohalikus kohvikus hommikusöögiks mune ja näitan kohviku omanikule mehe fotot. Jah, vastab naine, ta käis siin aeg-ajalt. Ta oli naisele öelnud, et ta farm asub teises piirkonnas, viiekümne kilomeetri kaugusel, ja naine mõtles, et mees oli alati liiga puhas ja jäi liiga kauaks, et olla tegus farmer. Ma peatun põllumajandustarvikute poe ees ja räägin omanikuga. Ta ei tunne seda meest ära ega ole kuulnud tema nime, aga ta kutsub mind oma kontorisse ja laotab lauale üksikasjaliku kaardi. Ta tunneb kõiki siinseid maaomanikke. Ta ütleb mulle, et ei usu, et mees on praegu või on kunagi olnud üks neist. „Ta läks nii kaugele, jah?” ütleb ta, kui räägin talle mehe lugudest, dorperi lammastest ja kohalikust heinast. „Kohaliku heina peal lambaid paksuks ei sööda; farmerid ei külva kohalikke heinalisi.” Lisaks ütleb ta: „Siinkandis pole eriti palju dorperi lambaid.” Ma räägin talle mehe lanoliinipehmetest kätest ja ta kergitab kulmu. Dorperi lammaste villas pole eriti lanoliini, ütleb ta. Enne koduteele asumist helistan autost ninamehe sõbrale, sellele blockie’le, ning saan teada, et temale kuulubki hüti kõrval asuv alpakafarm. Ma kirjeldan talle meest ning saadud vastus veenab mind viimaks, et kogu mehe lugu oli väljamõeldis. Või kujutlus. „See mees ajas sulle puru silma, kui ta ütles, et maalapp kuulus talle, sest ta pole kunagi minu naabruses elanud.”
Aga õhtuks pole mul enam küsimusi, ainult tohutu väsimus. Ma lähen hotellituppa tagasi. Ma pistan võtme lukuauku, teen ukse lahti ja mind tabab külmahoog. Ma proovin soojendi sisse lülitada, aga see teeb jubedat müra ja ajab tolmu välja, nii et ma loobun. Ma lülitan elektrisoojendusega teki sisse ja laman värisedes, kuni voodi on kuum, ning mõtlen soojusele, mida viimati siin magades tundsin, soojusele, mille olin enda arvates lõpuks leidnud.
Paljude psühholoogiliste fenomenide hulgas, millest ma nüüd teadlik olen, on kõige huvitavam ego kaitsemehhanism – projektsioon. Või nagu Freud ühes oma kirjas kaastöötajale ütleb, projektion. See on keeruline kontseptsioon, mina lõhestumine, süü kellelegi teisele suunamise taktika. Kui sul on omadusi, motiive, mõtteid, soove või käitumisviise, mis on sulle ohtlikud, millega sa leppida ei suuda või millega sa emotsionaalselt toime ei tule, võid neid eitada ja endast ära tõugata selle läbi, et lööd osakese endast lahku ja omistad need omadused teistele. Projektion on tavaline käitumisviis nõrga minatunnetusega inimeste, isiksusehäiretega inimeste, nartsissistide puhul.
Öö otsa visklen ma selle viletsa hotelli voodis küljelt küljele ja mõtlen projektion’ist ning lugudest, mida mees nüüd minust endale ja teistele räägib. Ta on loonud minust uue tegelase – nurjatu, ebamoraalse, petliku, eksikujutlustes naise.
Ta räägib ja mõtleb minu kohta järgmist: mind lasti töölt lahti. Mu kinnisidee on raha. Ma pressin temalt välja. Ma nihverdasin regulaarselt oma ema pangakontolt raha, et endale korter osta. Mul on kuritegelik minevik. Mul esineb maaniaperioode, millele järgneb ahastus. Kui ma oma ravimeid ei võta, on mu käitumine ettearvamatu. Ta räägib, et ma õppisin YouTube’i videotest, kuidas suuseksi teha, ja et ma olen lesbi.
Esimest korda, kui ma kuulsin, mida kõike ta minu kohta rääkis, hakkas mul kõhus keerama. Nüüd ma ainult naeran. See kõik on vale. Aga üks asi on tõsi. Ahastus. See on tõsi. Kallistuse turvalisuses tunnistasin talle kunagi, et võtan antidepressante. „Ma arvasingi, et võtad,” ütles ta ja tõmbas mind endale lähemale ning pani selle informatsiooni pärastiseks kõrvale, et seda relvana kasutada.
Ma tean nüüd, et maailmas eksisteerib vaikne epideemia: emotsionaalne ärakasutamine, mille taga on valetajate, petjate, sulide, šarlatanide, kelmide, nartsissistide, fantasööride, udujutuajajate ja teesklejate armee. Erakordselt suur hulk ülalnimetatuid hiilib ringi kohtingusaitidel ja äppides, mis on jahimaadeks neile, kel madalad instinktid ja impulsid. Ühel jõudehetkel oli mees täheldanud: „Internetist leiab nii palju üksildasi naisi.” Kerge saagi üleküllus.
Stephanie Wood “Võlts“
Naisi on kogu maailmas õpetatud väikesest peale lootma, isegi eeldama, et ühel päeval leiavad nad oma unistuste mehe, abielluvad ja on igaveseks õnnelikud. Kui ajakirjanik Stephanie Wood kohtub kena mehega, kellel on oma farm ja põllumaad, arvabki naine, et on võib-olla selle õige leidnud. Mees näib hooliv, aus ja armastav. Ta räägib nende ühisest tulevikust. Naine armub. Kuid samas kimbutavad teda järjest sagedasemad ärevushood nende keerukate näitemängude pärast, mida mees talle etendab ning mis koosnevad kõiksugustest vabandustest, miks peab mees alatasa kokkulepitud plaanidest loobuma või miks jälle kohale tulemata jättis. Naine peab endalt küsima, kes see mees ikkagi päriselt on? Loe lähemalt…
About the author
