Kanada ühe säravama ja vaimukama kirjaniku Robertson Daviese „Orpheuse lüüras” jõuab Cornishi triloogia plahvatusliku lõpuni. Kahest esimesest osast – „Mässajad inglid” (eesti k 1997) ja „Mis on lihas ja luus” (eesti k 1999) – tuttavad ärimees Arthur Cornish, tema abikaasa Maria ja õpetlane Simon Darcourt otsustavad Cornishi fondis võtta ette auahne projekti: toetada loodetavasti geniaalset, aga kindlasti vastuolulist doktoranti Hulda Schnakenburgi, et ta kirjutaks lõpuni 19. sajandi alguses E. T. A. Hoffmannil pooleli jäänud ooperi „Britannia Arthur ehk Suuremeelne sarvekandja”. Darcourtist saab endalegi ootamatult libretist ja ta jätkab ka oma lahkunud sõbra, fondi asutaja Francis Cornishi eluloo kirjutamist, mille käigus paisuvad kahtlused kunstivõltsimise kohta II maailmasõja ajal. Sündmused vahelduvad järjest kiiremas tempos: Maria mustlasveri mäsleb, Darcourt suundub kuritegelikule teele, ooperilavastaja Geraint Powell hullutab naisi ja taaskehastab müüte, Maria ema phuri dai paneb kaarte, Hoffmann piinleb limbos. Kes teab, mis saatus teda ootab?
„See on sinu raha,” ütles Hollier otsusekindla ettevaatlikkuse häälena, „ja sa võid teha sellega, mida tahad.”
„Ei, ei, ei ja veel kord ei! See ei ole minu raha, vaid fondi raha, ja teie olete kõik fondi juhatuse liikmed – sina, Clem, ja sina, Simon, ja sina, Geraint, ja muidugi sina, Maria. Mina olen kõigest esimees, esimene võrdsete seas, sest meil lihtsalt peab olema esimees. Kas ma ei saa teid ära veenda? Kas te tõesti tahate olla ohutud ja igavad? Kes hääletab ohutuse ja igavuse poolt? Tõstke käed!”
Ohutuse ja igavuse poolt ei hääletanud keegi. Aga Hollierile jäi mulje, et ta lükati kõrvale täiesti ebaõiglase retoorikaga. Geraint Powellile ei meeldinud koosolekud ja ta ootas juba selle lõppu. Darcourt tundis, et talle oli nina pihta antud. Maria teadis väga hästi, et Hollieril on õigus ja et raha on tegelikult Arthuri oma, hoolimata juriidilisest illusioonist. Maria teadis täiesti kindlalt, et see ei ole tema enda raha, kuigi oleks arvatud, et temal kui Arthuri naisel on otsustamises veidi rohkem kaalu. Ta ei olnud kuigi kaua abielus olnud ja ta armastas Arthurit palavalt, aga teadis, et kui Arthur tahab midagi, võib ta käituda tõelise jõhkardina, ja ta tahtis meeleheitlikult olla kiidetud, kõrgelennuline, kartmatu metseen. Ta on selles mõttes jõhkard, nagu kuningas Arthur seda oli, kui kinnitas ümarlauarüütlitele, et on kõigest esimene võrdsete seas, mõtles Maria.
„Kas oleme siis kokku leppinud?” küsis Arthur. „Simon, kas sa võiksid otsuse koostada? See ei pea olema lõplik versioon, me võime seda hiljem lihvida. Kas kõigil on joogid olemas? Kas keegi ei kavatse midagi süüa? Palun nautige küllusesarve!”
Küllusesarv oli nali ja nagu naljadega ikka – kuluvad need ära. Tegu oli suure hõbedast ehisvaagnaga, mis kõrgus keset ümarlauda, mille ümber nad istusid. Keskel asuvalt rikkalikult kaunistatud aluselt tõusid ülespoole kaarduvad sangad, millele toetusid väikesed taldrikud kuivatud puuviljade, pähklite ja maiustustega. Jäle asjandus, mõtles Maria, mis oli temast ebaõiglane, sest omasuguste seas oli see kena vaagen. Arthur ja Maria olid selle saanud pulmakingiks Darcourtilt ja Hollierilt ja Maria vihkas seda, sest teadis, et see oli neile kindlasti läinud palju rohkem maksma, kui nad said endale lubada. Ta vihkas seda, sest see tundus kehastavat paljutki, mis talle oma abielu juures ei meeldinud: asjatut luksust; eeldust, et jõukus tähendab üleolekut; omamoodi suursugust tarbetust. Peale Arthuri õnnelikuks tegemise ihkas Maria kirglikult teadlasena läbi lüüa ja talle tundus ikka veel, et suured rahad ja suur teadustöö ei sobi kokku. Aga ta oli Arthuri naine, ja kui keegi midagi vaagnalt ei võtnud, võttis ta ise vormitäiteks paar pähklit.
Kuni Darcourt koostas otsust, ajasid juhatuse liikmed juttu, kuigi nad ei teinud seda täiesti sõbralikult. Arthur punetas näost ja rääkis kuidagi segaselt, nagu Mariale tundus. Polnud võimalik, et Arthur oli liiga palju joonud. Ta ei teinud seda kunagi. Ta oli võtnud küllusesarvelt ühe šokolaadi, aga ju siis oli sellel halb maitse, sest ta oli selle taskurätikusse välja sülitanud.
„Kas see sobib?” küsis Darcourt. „„Koosolekul otsustati toetada muusikateaduskonna kraadiõppe osakonna ja Hulda Schnakenburgi ühist taotlust, et võimaldada Hulda Schnakenburgil täiendada ja lõpuni kirjutada märkmetest koosnevat käsikirja, mis praegu paikneb kraadiõppe raamatukogus (kadunud Francis Cornishi pärandatud muusikateoste käsikirjade seas) ja mis puudutab Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni surma järel 1822. aastal pooleli jäänud ooperit, kusjuures teos peab olema Hoffmanni kaasajale omases stiilis, lähtuma toonastest ooperi põhimõtetest ning olema kirjutatud orkestrile, mis oleks võinud olla Hoffmanni käsutuses; lisaks käsitletakse seda musikoloogilise käeharjutusena, mis võimaldab Hulda Schnakenburgil osaliselt täita muusika alal doktorikraadi saamise tingimused. Samuti otsustati, et kui teos osutub vastuvõetavaks, tuuakse ooper lavale ja esitatakse üldsusele Hoffmanni pealkirja all „Britannia Arthur”. Otsuse viimast osa pole veel muusikateaduskonnale ega Hulda Schnakenburgile edastatud.””
„See on neile tore üllatus,” ütles Arthur, võttis lonksu klaasist ja pani selle siis ära, nagu oleks joogil olnud ebameeldiv maitse.
„Üllatus, kahtlemata,” ütles Darcourt. „Kas ka tore, on iseasi. Muuseas, kas te ei arva, et peaksime protokollis ära tooma teose täispika pealkirja?”
„Kas „Britannia Arthur” ei olegi kõik?” küsis Geraint.
„Ei ole. Nagu tema ajal kombeks, kavatses Hoffmann kasutada kaheosalist pealkirja.”
„See on mulle tuttav,” ütles Geraint, „Britannia Arthur ehk … veel midagi. Mis?”
„„Britannia Arthur ehk Suuremeelne sarvekandja”,” ütles Darcourt.
„Kas tõesti?” küsis Arthur. Tundus, et teda häirib kibe maitse suus. „Nojah, ega seda täispikka pealkirja pole vaja kasutada, kui meil seda vaja ei lähe.”
Ta sülitas uuesti taskurätikusse, üritades seda teha võimalikult märkamatult. Aga ta ei oleks pidanud muretsema, sest täispealkirja väljaütlemise ajal ei vaadanud teda keegi.
Ülejäänud kolm juhatuse liiget vaatasid Mariat.
Robertson Davies “Orpheuse lüüra“
Näite- ja romaanikirjanik professor Robertson Davies (1913–1995) oli mõjukas Kanada kirjanik, keda pärjati paljude auhindadega, nende hulgas Kanada kindralkuberneri kirjandusauhinnaga. Teda peeti 1993. aastal üheks võimalikuks Nobeli kirjandusauhinna saajaks.
Daviese rahvusvahelisele populaarsusele aitab kaasa tõsiasi, et ühelt poolt käsitles ta igavikulisi teemasid ja analüüsis tegelaskujude psühholoogiat süvitsi, teisalt pooldas humoorikat ja kohati lausa satiirilist lähenemist.
Robertson Daviese „Orpheuse lüürast“ ja teistest uutest headest raamatutest räägivad lähemalt Varraku peatoimetaja Krista Kaer ja Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann 4. märtsil kell 17.30 Viru keskuse Rahva Raamatus toimuval raamatusõprade kogunemisel.
Ürituse kohta saad rohkem infot lugeda SIIT.
About the author
