Menukas elulookirjutaja Sean Smith ajas jälgi, kuidas tagasihoidlikust kogelevast poisist sai kuulsus elulooraamatus “Ed Sheearn”. Ta jutustab Edi silmapaistvast emast ja isast, kes julgustasid poega oma unistust järgima, sõpradest ja mentoritest, kes teda ergutasid, ning armastatutest, kes olid inspiratsiooniks kõige kuulsamatele lauludele. Samas kirjeldab raamat ka tagasilööke, mida Ed pidi taluma enne, kui õnn pöördus tänu Elton Johni mänedžerifirmale, plaaditehingule ja laulule, mis muutis kõike.
Kui GQ ajakiri nimetas ta kõige halvemini riietuvaks meheks aastal 2012, siis sõnas Ed: „Mul on hea meel, et nad märkasid.” Ta mainis seda „tunnustust” laulu „Take It Backˮ sõnades albumil „Xˮ. Viis aastat hiljem oli ta tagasi ajakirja GQ kaanel ja kandis Tom Fordi smokingut. Ta tunnustas oma vast leitud moevaistu eest Cherryt, kes kinkis talle jõuludeks särke. Enamasti eelistab ta siiski teksaseid ja pusa, sest kui ta pubisse läheb, siis on seal kõik niimoodi riides.
Ta on silmatorkav juba selle poolest, et mitte ükski suur staar ei näe välja nagu tema. Ta on alati olnud naljakalt enesekriitiline oma punaste juuste suhtes, kuid just see on teinud ta teiste seas silmatorkavaks. GQ on tema kohta tabavalt öelnud „nagu igaüks, aga eriline”. Ta on ilmselgelt väga nutikas ja palju intelligentsem, kui ta näidata tahab. Ta ütleb, et ei usu õnne, vaid tuleb teha rasket tööd ja tunda asjaolusid.
Võtmehetked tema elus poleks aset leidnud, kui ta poleks ennast pannud olukordadesse, kus midagi võiks juhtuda. Võib-olla parim näide on LA-sse lendamine, kus teda märkas Jamie Foxx. Sajad esinemised, talendivõistlustel osalemine ja kõikide pakkumiste vastu võtmine lõi need asjaolud.
Ühel päeval, kui ta oli Londonis rahalistes raskustes, sõitis ta bussiga Manchesteri, et osaleda In the City festivalil. Teel sinna kõrvetas ta sülearvutis mõned plaadid ja müüs neid esinemisel, et saada tagasisõiduraha. Tema publik koosnes vaid seitsmest inimesest.
Üks nendest oli Access to Musicust Ian Johnson, kes meenutab: „Ta mängis nagu oleks Wembley staadionil.” Väga väikse publiku seas oli ka muusikaadvokaat Zubin Irani, kes oli üks tähtsamaid isikuid Ed Sheerani edu kujunemisel, taas õnnelik asjaolu.
Zubinist sai Edi esimene advokaat ja ta on siiamaani koos temaga. Tema elufilosoofia võiks vabalt ka Edile sobida: „Mida rohkem ma töötan, seda rohkem mul veab.” Viis aastat tagasi avastas Zubin uue talendi Jorja Smithi ja ta on sellest ajast peale vaikselt tema karjääri juhtinud. Jorja võitis sellel aastal BRIT-i auhinnatseremoonial kriitikute valiku auhinna. Sellel õhtul laulis ta koos Rag’n’Bone Maniga laulu „Skinˮ, Ed esitas laulu „Supermarket Flowersˮ. Ta järgib Ed Sheerani teed ja mängib Bedfordis, kuid ei tee kohe lepingut mõne suure plaadifirmaga, kuigi tal on avaldamist käsitlev leping Sony/ATV-ga.
Ed rääkis mais 2018 Etihadi staadionil Manchesteris Zubiniga kohtumise loo. Ta jutustas, kuidas advokaat oli publiku ainus liige, mis polnud küll täiesti tõsi, kuid nii oli 50 000 inimese ees seda naljakam rääkida. Nagu Ed ise ütleb, siis talle meeldib oma lugusid vahepeal pisut kaunistada.
Muidugi oli tal ka õnne. Tal vedas, et sündis nii andekasse perekonda. Tema vanemad pole mitte teda ainult toetanud, vaid mänginud tema elus ka aktiivset rolli, mis on väga kasulik olnud. Tänu nendele on Ed juba varasest east nutikas olnud. Gary Dunne kirjeldab neid kui promotaibusid. Nad on andnud selle omaduse ka pojale edasi. Üks näide sellest on, kuidas Ed alati tegi pilti või lasi kellelgi teha pilti kohale tulnud publikust. Selle postitas ta sotsiaalmeediasse koos üleskutsega seda jagada, kui ennast pildilt üles leiad.
Sheeranid ei aja ainult tarka juttu, nad on ka ettevõtlikud. Pärast seda, kui Ed nägi koos isaga Garyt looper’iga esinemas, ei öelnud nad lihtsalt: „Oh, see oli hea, lähme nüüd burgerit sööma.” Isa võttis Garyga ühendust ja kutsus ta poja 16. sünnipäevale. Ta sõlmis liidu, mis oli Edi jaoks ülimalt tähtis ja on siiamaani tugev. Võime võtta igast kohtumisest viimast on hindamatu kingitus, mille Ed on vanematelt pärinud. Kõik on nende sõbrad, isegi kui nad on vaid korra kohtunud.
Tema vanemad olid vanema põlvkonna haruldased liikmed, kes mõistsid sotsiaalmeedia tähtsust. Ed kasvas üles just õigel ajal, et ära kasutada suurenevat veebis suhtlemist. Tony Moore märgib: „Ed saabus täpselt siis, kui maailm oli Edi jaoks valmis.”
Tal pole sotsiaalseid hirme. Ta oskab olla tema ise isegi, kui ta on õhtusöögil Eric Claptoni majas või mõne oma teise kangelase juures, kellega ta nüüd tuttav on, nende seas Elton John, Van Morrison ja Paul McCartney. Iroonilisel kombel pole Ediga aga ühendust võtnud Damien Rice, mees, kes kõik need aastad tagasi Dublinis inspireeris Edi saama lauljaks ja laulukirjutajaks ja kes on tema peamine mõjutaja.
Ta on ikka veel lähedane Luke Concannoniga ja nad kohtuvad nii tihti, kui võimalik. Luke iseloomustab teda nii nagu ainult sõber seda teha suudab: „Ta on üks nendest kuttidest, kes lihtsalt tuleb ja suudab teha kõike.”
BRIT-i auhinna võitnud grime’i-staar Stormzy ütleb Edi kohta: „Ta on töökas ärivaistuga musikaalne geenius.” Kuid ta pole alati geenius olnud. Ta töötas palju arengu nimel ja sammus sihikindlalt edu poole. Juba varajases eas, kui keegi ütles, et ta millegagi hakkama ei saa, vastas ta jõuliselt: „Mine perse, saan küll!”
Ta oli väike poiss, kes tõstis käe, et õpetajale tunnis vastata, kuid midagi ei tulnud välja, kuni ta võitles kokutamisega. See oli aga vesi koolikiusajate veskile, kes tema üle nalja heitsid. Ta sai sellest üle järjekindlusega. Kui ta pidas Ameerika kogelemisliidu galal New Yorgis kõnet, siis rääkis ta, et polnud kunagi kooli kõige lahedam laps, kuid paljastas, et poiss, kes oli koolis kõige lahedam laps, on nüüd tema torumees.
Innustava moto asemel võis seda lauset tõlgendada ka kui väikest ülbust. Hästi. Ed ei olegi täiuslik. See muudaks ta väljakannatamatuks, isegi kui reklaamimeeskond rõhub liialt tema tavalise mehe imagole. Ta kaotab enesevalitsuse, lööb kitarri puruks, saab vihaseks ja teda võib piinata teadmatus. Ta võib Parsons Greeni pubi juures väljas istuda ja öelda sõbrale Si Hulbertile, kui õnnetu ta on, et ta ei jõua kuhugi. Tundub, et talle meeldib, kui teda pildistatakse, ta poseerib alati nii nagu oleks peegli ees. Kord kirjeldas Taylor Swift ulakalt, kuidas Ed eputas, kui istus lava taga antud intervjuul temast kõrgemale toolile.
Ausalt öeldes polnud see Edi jaoks lihtne teekond. Muusikaäri on täis inimesi, kes ei märganud tema potentsiaali ega võtnud vastu võimalust temaga lepingut sõlmida. Edi õnneks võttis ta enda hoole alla Stuart Camp, kes on ülimalt kannatlik seal, kus kuulus klient võib olla mures. Nagu üks muusikakriitik räägib: „Kui Ed on õnnelik, siis on ka Stuart õnnelik.”
Sean Smith “Ed Sheeran. Maailma menukaima popstaari lugu”
Ed Sheeran oli 13-aastane kitarrist kooli rokkbändis, kui otsustas, et temast peab laulja ja laulukirjutaja saama. Seejuures pidas ta vaevu viisi ega teadnud midagi laulude kirjutamisest. Aasta hiljem oli ta oma magamistoas salvestanud terve albumi.
Introvertse loomuga Edi jaoks polnud lihtne saada hakkama kuulsusega kaasas käiva meeletu tähelepanu ja rambivalgusega, kuid ometi on ta nüüdseks maailma kõige edukam sooloartist. Loe edasi…
About the author
