Novembrikuu üheks kuu raamatuks on „Olku. Laul inimlikkusest”, mille on koostanud muusikute suguvõsast pärit Helen Eelrand. Olav Ehala on Eesti muusika tõeline kroonijuveel, kelle loomingulise käekirja tunneb ära ka muusikakauge inimene. Et eluaeg Olku hüüdnime kandnud muusik on ise sama särav ja helge nagu tema looming, kinnitavad Lembit Saarsalu, Leelo Tungal, Ivo Linna, Lauri Nebel ja mitmed teised kaasteelised, kes tema kõrvale läbi aastakümnete jäänud on. Tutvustame teost ja jagame raamatusõpradega eessõna raamatust „Olku. Laul inimlikkusest”.

Kui kord inimene oled, 

siis ka mõtle oma peaga 

ja kui teiste sekka tuled, 

püüa tulla ikka heaga 

– Olav Ehala, Leelo Tungal „Laul inimlikkusest” 

Eessõna: 

12. juulil 2025 kell 4.30 hommikul istub noor inimene Tallinna lennujaamas klaveri taha ja hakkab mängima Olav Ehala ja Leelo Tungla laulu „Sa oled ainus”. Kõigepealt hakkavad kaasa laulma ta sõbrad, seejärel levib muusika edasi pingponginurka, siis juba kohvikutesse ja jõuab välja treeningsaali. Kogu lennujaam laulab viimaks üksmeeles „Sa oled ainus, kordumatult ilus, me kasvasime kokku sinuga. Ja sina elad minus, mina sinus, mu lähedane, armas Eestimaa”. Varased rändurid pühivad liigutuspisaraid, üksikud välisturistid on hämmingus. 

Vaid mõne päeva eest, XXVIII laulupeo „Iseoma” lõppkontserdil on just selle laulu ajaks esinejaid kogu päeva kimbutanud vihm vaiki jäänud ning Tallinna lahe kohal päike särama löönud. Laulus „Olku – jääv meile päike” on sõnastanud oma hea sõbra olemuse luuletaja Leelo Tungal.  

Kuigi Olav Ehala ise muigab, et „Laulu inimlikkusest” on Leelo sisse kirjutanud fraasi „kiilaspea on karm, kuid siiras”, ei leia sellest raamatust ega ilmselt ka kusagilt mujalt ühtki inimest, kes näeks põhjust juba koolieas Olku hüüdnime pälvinud päikeselast iseloomustada sõnaga „karm”. Peategelasel endal läheb samuti keeruliseks, kui ta peab meenutama, kas või kellega tal elu jooksul üldse vastandumisi on tekkinud.  

Kuidas on inimesel läbi aastakümnete ilma oma põhimõtetest loobumata säilinud oskus sädeleda nii elus, sõpruskonnas, laval klaveri taga, laulupeo puldist lehvitades, teleekraanil või – mis kõige olulisem – nootides, teab päris lõpuni ilmselt ainult tema ise. Kuid seda ülivõimet, mille nimeks inimlikkus, on ta nüüd valmis lahti seletama pärast oma elus kogetud ja selle paratamatuks osaks kujunenud absurdse nõukaaja ning vast veelgi sõgedama üheksakümnendate kauboikapitalismi perioodi. 

Ka lähematel kaasteelistel on lisada üht-teist naljakat, südamlikku ning teinekord ka pöörast. Tsiteerides Ivo Linnat: „Eesti rahvas peaks olema tänulik, et meil niisugune geenius siin sahmerdab.” Raamatu autorina olen omakorda väga tänulik, et just minule avanes võimalus tema lugu kirja panna. 

– koostaja Helen Eelrand