Annie Ernaux on kaasaegse prantsuse kirjanduse ikoon, kelle teosed on tuntud sügava autobiograafilise analüüsi ja ühiskondlike teemade poolest. Tema raamatud on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ning pakuvad lugejatele unustamatuid emotsioone. Ernaux’ kirjutamisstiil ühendab isiklikke mälestusi ja kriitilist ühiskonna peegeldust, tehes temast ühe mõjukama kirjaniku.
Tema uusim teos eesti keeles on “Sündmus. Noormees” – tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
Samal hetkel, kui ma läbivaatustoolist maha tulin, lohvakas roheline kampsun üle reite libisemas, teatas günekoloog, et olen päris kindlasti rase. See, mida ma kõhuvaluks pidasin, oli iiveldus. Sellegipoolest kirjutas ta välja süstid, et mul menstruatsioon tagasi tuua, aga ta ei paistnud uskuvat, et see võiks toimida. Ta naeratas ukselävel joviaalselt: „Armastusest sündinud lapsed on alati need kõige ilusamad.“ See lause oli kohutav.
Naasin jala ülikoolilinnakusse. Märkmikus seisab: „Ma olen lapseootel. See on õudusunenägu.“
Oktoobri alguses olin armatsenud mitu korda P-ga, riigiteaduste tudengiga, keda olin kohanud suvevaheajal ja keda olin nüüd külastanud Bordeaux’s. Ogino kalendermeetodi järgi teadsin, et mul on riskantne periood, aga ma ei uskunud, et see võiks minu kõhtu „kinni hakata“. Armatsemis- ja naudinguhoos ei tundnud ma, et minu keha meeste omast olemuselt erineks.
Kõik mälupildid reisist Bordeaux’sse – tuba Pasteuri tänaval ja lakkamatu automüra, kitsas voodi, Montaigne’i terrass, kino, kus käisime vaatamas eepilist „Sabiinitaride röövimist“ – omandasid nüüd üheainsa tähenduse: ma viibisin seal ega teadnud, et olen rasedaks jäämas.
Ühegi kommentaarita tegi CROUS-i medõde mulle esimese süsti õhtul ja teise järgmisel hommikul. Oli 11. novembri, vaherahu päeva nädalavahetus. Sõitsin vanematekoju. Korraks tekkis mul põgus roosakas verevoolus. Asetasin määrdunud aluspesu ja linased püksid musta pesu kuhja otsa, nähtavale kohale. (Märkmikus: „Rohkem verd ei tulnud. Piisab, et ema ära petta.“) Tagasi Rouenis, helistasin doktor N-ile, kes kinnitas mu rasedust ja teatas, et saadab vastava tõendi. Sain selle kätte järgmisel päeval. Nimi: preili Annie Duchesne. Oodatav sünnituskuupäev: 8. juuli 1964. Nägin suve, päikest. Rebisin tõendi puruks.
Kirjutasin P-le, et olen rase ja ei taha seda alles jätta. Teineteisest lahkudes polnud me kindlad, mis meie suhtest saab, ja ma tundsin rahuldust, et sain tema muretut meelt häirida, olgugi et ma ei hakanud endale illusioone looma – mu abordiotsus oli talle ilmselt sügav kergendus.
Nädal hiljem mõrvati Dallases Kennedy. Aga seda sorti asjad mind enam ei huvitanud.
Järgnenud kuud ujuvad ebamäärases valguses. Näen end tänavail lakkamatult kõndimas. Alati, kui sellele perioodile tagasi mõtlen, turgatavad mulle pähe fraasid raamatupealkirjadest: „merereis“, „sealpool head ja kurja“ või „reis öö lõppu“. Olen alati arvanud, et need peegeldavad seda, mida ma tollal tundsin ja läbi elasin, midagi sõnulkirjeldamatut ja omamoodi ilusat.
Juba aastaid olen tiirelnud ümber sellesama sündmuse mu elus. Kui loen mõnest romaanist abordilugu, hangub kõik mu silme ees ja mõtetes paigale, justkui muutuksid sõnad hoobilt lõikavaks tundeks. Niisamuti lööb mind tasakaalust välja, kui kuulen juhuslikult laule „La Javanaise“, „J’ai la mémoire qui flanche“ või ükskõik millist viisi, mis mind tollal saatis.
Nädal tagasi alustasin seda jutustust, olemata sugugi kindel, et jätkan. Tahtsin lihtsalt kontrollida soovi sellest kirjutada. Soovi, mis on tabanud mind järjepidevalt iga kord, kui olen parajasti kirjutamas teist raamatut, mille kallal olen töötanud kaks aastat. Panin esialgu vastu, aga ei suutnud mõtet peast pühkida. Tundus hirmutav sellele alistuda. Ent samal ajal ütlesin endale: mis siis, kui ma suren, ilma et oleksin selle sündmusega midagi peale hakanud. Kui teeksin elus ühe vea, oleks see see. Kord nägin unes, et hoian käes raamatut, mille olen oma abordist kirjutanud, aga seda pole võimalik leida ühestki raamatupoest, seda pole mainitud üheski kataloogis. Esikaane alumises osas seisis suurte tähtedega LÄBI MÜÜDUD. Ma ei teadnud, kas unenägu tähendab, et pean raamatu kirjutama või et sellel pole mõtet.
Selle jutustusega läks käima ajaratas, mis mind iseenesest kaasa tõmbab. Nüüd tean, et olen otsustanud minna lõpuni, tulgu mis tuleb, samamoodi nagu tollal, kahekümne kolme aastasena, kui rasedustõendi puruks rebisin.
Annie Ernaux “Sündmus. Noormees“
Tema autobiograafiline „Sündmus“ kirjeldab noore prantsuse tudengi soovimatu raseduse ja selle katkestamisega seotud katsumusi aastail 1963-1964 – ajal, mil paljud rasestumisvastased vahendid olid Prantsusmaal keelatud ning aborti käsitati kuriteona.
Miniatuuris „Noormees“ vaatab autor tagasi armusuhtele endast kolmkümmend aastat noorema mehega, mis lubas tal lühikese aja vältel taas olla oma nooruspõlve „skandaalne tütarlaps“.
About the author
