Anu Raua raamatus “Hea karjane” on jutte erinevatest aegadest, peategelasteks loomad, aga muidugi ka inimesed. Nende juttude lugemine on nagu pildi sisse minek, võimalus rännata Vaarika tänava päikselise toa parkettpõrandalt aeglaselt loksuva rongiga Mulgimaale, kuulata läbi poolune teki all vähisööjate jutte ja mõelda poisist, kes tunneb liblikaid ja oskab kanade keelt. Nutta roosa sulepea ebaõiglase kadumise üle. Ja muidugi elada kaasa lammastele, kes kuuluvad nii iseenesestmõistetavalt Anuga kokku, et Kääriku talu vaadetele mõeldes on nad alati kohal. Isegi siis, kui neid päriselus parajasti seal ei ole.
Mitmed neist lugudest on laenanud oma loomi Anu vaipadesse, kus nad elavad oma uut elu villase lõngaga kootud maastikel. Nii nagu neis vaipade maastikes on tuttavate sümbolitega koos mitmevärvilisus ja mitmekihilisus, on selle raamatu lugudes nähtav ja aimatav pool. Kuigi iga jutt on omaette tervik, räägib raamat rida-realt hargnevate sündmuste taustal autori kujunemisest ja olulistest väärtustest. Lugedes saavad juttude tegelased veelgi lähedasemaks ja elumustrid selgemaks.
“Kes meist ei teaks ega tunneks laste lõputut mangumist, et võtame koera, võtame kassi. Kui aga seda ei saa, ehk õnnestub siis hamstri või kodustatud rotiga või akvaariumikaladega ja kui ka see ei lähe õnneks, püütakse tuppa sattunud liblikale aknalaual suhkruvett pakkuda.
Laps katsetab veel kord, et ema, palun, võtame koera. Selle peale saab ta selgitava vastuse, et väikeses linnakorteris on piin koeral elada. Ja selle peale tuleb uus lapse küsimine, et aga kas see minu piin ei ole. Vastus jäädi võlgu.Väiksed lapsed tunnevad vaistlikult, kui oluline ja õpetlik on kontakt loomadega. See annab võimaluse harjutada ja proovida heaks karjaseks olemist, vahel ka karjajuhiks. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. Oskad armsa koera soove silmist lugeda. Karvad turris ja kõrvad ligipead olekul on oma tähendus. Tunned muret kadunud lamba pärast ja tunned suurt rõõmu ta leidmisest. Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad. Koged, et vastukarva silitamine ei ole meelt mööda kellelegi.
Aukartus elu ees süveneb ja lugupidamine kõigi elusolendite vastu kasvab. Kasvab ka kaastunne ja tähelepanu abivajajate suhtes.
Ma tänan kõiki loomi, kellega mul kogemust ja kokkupuudet on olnud. Igaüks neist on õpetanud midagi eluks vajalikku: koerad koostööd, kassid isepäi kõndimist. Olen osa saanud suurest siirast kohtumisrõõmust, armastusest, usaldusest.
Kõige viimaks tänan ema ja isa, kes minu loomahuvi toetasid ja mulle seda võimaldasid.”
Anu Raud
Anu Raud “Hea karjane”
Anu Raua uuest raamatust leiate kolmkümmend juttu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. Pildid raamatus (kunstnik Kadi Pajupuu) on sündmusrikkad ja tuletavad milleski meelde Anu originaalseid vaibamustreid. Kõik kokku soe ja huumoririkas jutukogu, lood kirjutatud 2022. ja 2023. aastal.
About the author
