Romaan “Punane põrgu” ilmub esmatrükis ja on armastatud kirjaniku Heljo Männi (1926-2020) luigelauluks. Kompromissitu sisu, ajalooline tõde ja mõjuv esitus muudab selle ajatuks ning maailma praeguste probleemide ja punase terrori taustal on romaani aktuaalsus kõigile põlvkondadele määratu.
Illi leeripidu
- juuni 1940
Minu leeripidu[1] oli 16. juunil 1940. aastal. Pidime küll lahti saama jaanipäeval, aga pastoril olid omad plaanid ja ta laskis meid nädal aega varem vabaks. Olime veel tema peale pahased, sest meile meeldis jaanipäev palju rohkem, aga meie arvamist ei küsinud keegi. Meie leeripeo õhtul aga lõi Eesti Vabariigi viimane tund ja jaanipäeval poleks enam leeri olnudki. Eesti valitsus oli maha karjutud ja igal pool peeti miitinguid.
Meie kodus olid juba leeripeo söömised söödud ja Merilo Ella pani kabinetis Kuningale kaarte välja. Tegelikult ei tundnud Ella üldse kaarte ja laskis oma fantaasial lennata. Kuningale oli kerge kaartidega ennustada, temast oli kõik teada: talle meeldis natuke flirtida ja meeldis seigelda. Kuningas naeris Ella kaardipanekule kaasa. Teised, kes seisid Ella ja Kuninga ümber, naersid samuti.
Kabinetis mängis tasakesi raadio – ja äkki anti edasi valitsuse teadaanne:
„Tähelepanu! Tähelepanu! Eriteade!“
Kõik jäid vaikseks. Esimesel hetkel ei saadudki hästi aru, mida teatatakse, aga diktori toonist taipasime, et asi peab olema tõsine.
Hüüdsime üle maja:
„Tulge kuulama!“
Silmapilk oli kabinet rahvast täis ja raadio teatas, et järgmisel päeval tulevad Vene väed üle piiri. See lõikas leeripeo nagu noaga läbi.
Minu ristiema Adele Okas hakkas nutma ja ütles, et punased lasksid ta isa kaheksateistkümnendal aastal maha. Praegu elas ristiema, minu ema kooliõde Töchterschule[2] päevilt, jõukalt. Tal oli Pagari asunduses hästi suur talu ja tee ääres maarahvakauplus. Isegi viinamüük oli seal sees.
Kõik hakkasid hirmu ja õudusega meenutama sündmusi, mis olid seotud punaarmeelaste ja kommunistidega, ning kartsid nende kordumist. Igaühel oli midagi meelde tuletada.
Meie muti[3] rääkis, kuidas ta seitsmeteistkümnendal aastal oli käinud kirikus miitingul. Kõik pühapildid olid valgete linadega kaetud ja kommunistid käisid pühakojas ringi, mütsid peas ning suitsud suus, ja lubasid rahvale, et juba järgmisel laupäeval peetakse kirikus tantsupidu, aga selleks ajaks olid nad kõik meie ümbruskonnast välja löödud.
[—]
Leeripeo külalised pudenesid laiali. Kuningad sõitsid kohe Tallinna, ning sõiduplaan käis käest kätte, igaüks vaatas, millise rongiga kõige enne koju saab.
Ainult Netty Pinna õde Hilda jäi mitmeks päevaks Tapale. Muti ütles: „Hilda on vaene inimene, temal pole midagi kaotada, teised sõitsid oma varanduste juurde.“
[1] leeripidu peeti (enamasti kodus) pärast (luterlikus kirikus) leeri e. leeriskäimist
[2] Töchterschule – saksa k. tütarlastekool
[3] muti – (saksa k-s hellitlevalt: Mutti) emme
Heljo Mänd “Punane põrgu”
Alguses oli kõik hästi.
Romaani peategelane Illi – autor Heljo Männi täditütar – oli sündinud ja kasvanud vabas Eestis ja omandanud laitmatu hariduse. Tal oli suur ja tõsine tulevikuunistus – õppida Tartu Ülikoolis juurat ja saada kriminaaluurijaks. Miks pidanuks midagi teisiti minema?
16. juunil 1940 peeti Illi kodumajas tema leeripidu, mille katkestas raadio eriteadaanne – NSV Liidu ultimaatum Eestile. Illi lähedasi, kes olid punastega eelnevalt kokku puutunud, tabas õudne eelaimus.
Järgmisel päeval okupeeriski Punaarmee Eesti ja algas poole sajandi pikkune “valede, varjamiste, vangistamiste ja tapmiste aeg”, nagu kirjanik seda iseloomustab.
About the author
