Dr Anna Lembke on Stanfordi ülikooli meditsiinikooli psühhiaatria ja sõltuvusmeditsiini professor ning sõltuvusmeditsiini kliiniku juhataja. Uutel teaduslikel avastustel tuginedes selgitab ta lihtsalt ja haaravalt, miks pidev naudinguotsing viib välja valuni – ning mida selle suhtes ette võtta. Tema patsientide lood sõltuvustest vabanemisest mõjuvad inspireerivalt ja raamat pakub praktilisi lahendusi, kuidas tulla toime maailmas, kus tarbimisest on saanud meie elu kõikehõlmav ajend.
2016. aastal tegin Stanfordi üliõpilaste vaimse tervise kliinikus õppejõududele ja personalile ettekande uimasti- ja alkoholiprobleemist. Minu viimasest viibimisest ülikoolilinnaku selles osas oli möödunud mõni kuu. Saabusin vara ja kuni ma fuajees oma kontaktisikut ootasin, köitis mu pilku sein, kuhu olid pandud kaasavõtmiseks mõeldud brošüürid.
Brošüüre oli kokku neli, igaühe pealkirjas esines mingil kujul sõna „õnn“: „Harjumus olla õnnelik“, „Maga end õnnelikuks“, „Õnn käeulatuses“ ja „7 päeva õnnelikuma sinuni“. Kõigist neist võis leida soovitusi õnne saavutamiseks: „Pane kirja 50 asja, mis sind õnnelikuks teevad“, „Vaata peeglisse ja pane päevikusse kirja asjad, mida sa enda juures armastad“ ja „Tekita rida positiivseid emotsioone“.
Kõige ilmekam neist oli vast: „Optimeeri õnnestrateegiate ajastus ja vaheldusrikkus. Tee seda tahtlikult, teades, millal ja kui tihti. Heateod: proovi, mis sinu puhul kõige tulusam on, kas see, kui teed päeva jooksul palju heategusid, või sobib sulle üks heategu päevas.“
Need brošüürid ilmestavad seda, kuidas isikliku õnne tagaajamisest on saanud moodne maksiim, mis kõik teised „hea elu“ definitsioonid kõrvale surub. Isegi lahkusest teiste inimeste suhtes on tehtud isikliku õnne strateegia. Altruism ei ole enam hea sellepärast, et see on hea, vaid sellest on saanud meie oma heaolu saavutamise vahend.
Seda trendi nägi oma teoses „The Triumph of the Therapeutic: Uses of Faith After Freud“ („Teraapia triumf. Usu rakendamine pärast Freudi“) ette ka 20. sajandi keskpaiga psühholoog ja filosoof Philip Rieff: „Religioosne inimene sündis selleks, et teda päästetaks; psühholoogiline inimene sünnib selleks, et teda rõõmustataks.“
Õnne tagaajamisele kihutavad sõnumid ei piirdu ainult psühholoogiavallaga. Moodne religioon reklaamib samuti eneseteadvuslikkust, eneseväljenduslikkust ja eneseteostust kui ülimat hüve. Raamatus „Bad Religion“ („Halb religioon“) kirjeldab kirjanik ja religiooniõpetlane Ross Douthat meie new age’i „jumal meie sees“-teoloogiat usuna, „mis on ühekorraga nii kosmopoliitne kui trööstiv, lubades kõiki eksootilisi naudinguid … ilma valuta … müstiline panteism, milles jumal on pigem kogemus kui isik … „Jumal on sinu enese sees“ kirjanduse lehekülgedelt leiame hämmastavalt vähe kõlbelist manitsemist. Sagedasti kutsutakse üles kaastundele ja lahkusele, aga päriselt kimbatuses inimeste jaoks leiab seal vähe juhatust. Ja sellegi juhatuse võib kokku võtta soovitusse „kui see tundub hea, tee seda“.“
2018. aastal tõid vanemad minu juurde 19aastase Kevini. Nende mure oli järgmine: poiss ei käinud koolis, ei pidanud ühtki töökohta ega järginud ühtki kodust reeglit.
Kevini vanemad olid niisama ebatäiuslikud nagu me kõik, kuid püüdsid väga teda aidata. Vägivallast ega unarussejätmisest polnud märkigi. Probleem oli selles, et neil ei õnnestunud pojale mingeid piiranguid seada. Nad kartsid, et see võib põhjustada stressi või poega traumeerida.
See, et lapsi peetakse psühholoogiliselt hapraks, on ehedalt nüüdisaegne kontseptsioon. Vanasti võeti lapsi kui väikesi täiskasvanuid, kes olid juba sündides täielikult välja kujunenud. Suurem osa lääne tsivilisatsioonist pidas lapsi loomupäraselt paheliseks. Vanemate või hooldajate ülesandeks oli neid rängalt distsiplineerides sotsialiseerida eluks maailmas. Selleks, et lapsed end korralikult ülal peaksid, olid täiesti vastuvõetavad nii kehaline karistamine kui hirmutamine. Enam see nii ei ole.
Tänapäeval kardavad paljud lapsevanemad kohutavalt teha või öelda midagi, mis võib nende lapsi emotsionaalselt armistada, mis omakorda – niimoodi mõeldakse – loob võimaluse, et hilisemas elus ootavad lapsi ees hingelised kannatused ja võib-olla isegi psüühikahäired.
Selle arvamuse algallikaks võib pidada Freudi, kelle teedrajav panus psühhoanalüütikasse oli veendumus, et varajases lapsepõlves kogetu, isegi kui see on ammu unustatud või seda endale ei teadvustata, võib põhjustada kestva psüühilise kahju. Õnnetuseks on Freudi arusaam, et lapsepõlvetraumad mõjutavad täiskasvanuea psühhopatoloogiat, muundunud veendumuseks, et mis tahes proovile panev kogemus valmistab meid ette psühhoterapeudi sohvale maandumiseks.
Mitte ainult meie ise ei püüa kodus oma lapsi ebasoodsate psühholoogiliste kogemuste eest hoida, vaid seda tehakse ka koolis. Algkoolis saab iga laps mingi n-ö „nädala tähe“ auhinna – mitte mõne erilise saavutuse eest, vaid tähestikulises järjekorras. Kõiki lapsi õpetatakse kiusajate suhtes valvsad olema, et nad ei jääks kõrvaltvaatajaks, vaid oleksid väärikad vastuhakkajad. Ülikoolis räägivad õppejõud ja üliõpilased päästikutest ja turvapaikadest.
See, et lapsevanemaid ja haridustöötajaid informeeritakse arengupsühholoogiast ja empaatiast, on positiivne areng. Me peaksime hindama iga üksikisiku väärtust sõltumatult tema saavutustest, tegema lõpu füüsilisele ja emotsionaalsele jõhkrutsemisele nii kooliõues kui igal pool mujal ning looma turvapaiku mõtlemise, õppimise ja arutelude tarvis.
Kuid mind teeb murelikuks, et oleme lapsepõlve nii liigdesinfitseerinud kui ka liigpatologiseerinud, kasvatades oma lapsi samahästi kui polsterdatud kongis, kus neil küll puuduvad võimalused ennast vigastada, kuid samal ajal pole seal ka mingeid võimalusi end maailmaks ette valmistada.
Kas oleme oma lapsi raskuste eest kaitstes tekitanud neis nende ees surmahirmu? Kas oleme nende enesehinnangut võltskiituse ja pärismaailmas eksisteerivate tagajärgede puudumisega upitades muutnud nad ebatolerantsemaks ja pimedaks omaenese iseloomuvigade suhtes ning tekitanud neis arvamise, et neil on õigustatud ootus igasugustele hüvedele? Kas oleme nende kõigile soovidele järele andes õhutanud hedonismi uue ajastu teket?
Kevin jagas ühel sessioonil minuga oma maailmavaadet. Pean tunnistama, et see kohutas mind.
„Ma teen, mida tahan ja millal tahan. Kui tahan voodisse jääda, siis jään voodisse. Kui tahan videomänge mängida, siis mängin videomänge. Kui tahan triipu tõmmata, siis helistan oma diilerile, ta viskab kama kohale ja ma tõmban triipu. Kui tahan seksida, siis lähen netti, leian sealt kellegi ja seksin.“
„Ja kuidas sul sellega siis on, Kevin?“ küsisin.
„Mitte kuigi hästi.“ Hetkeks näis ta häbelik.
Viimase kolme aastakümne jooksul olen märganud Davidi- ja Kevini-taoliste patsientide juurdekasvu; neil on olemas kõik eelised – toetav perekond, kvaliteetne haridus, rahaline stabiilsus, hea tervis – ja ometi tekivad neil kurnav ärevus, depressioon ja füüsiline valu. Nad ei ela oma täieliku potentsiaali ulatuses, hullem veel, nad suudavad end hommikul vaevu voodist välja vedada.
Anna Lembke “Dopamiinisõltlased“
Elame ajastul, mil meile on erakordselt kergesti kättesaadavad tugevat rahuldust pakkuvad vahendid: meelemürgid, toit, uudised, hasartmängud, ostlemine, sotsiaalmeedia … Tänapäeval täidab süstlanõela aset nutitelefon, mis netiühenduses põlvkonnale ööpäev ringi digitaalset dopamiini manustab. Meil kõigil on oht langeda sundusliku liigtarbimise ohvriks. Loe edasi…
About the author
