Teoses “Ekraaniaju. Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab” räägib Rootsi psühhiaater Anders Hansen, populaarse raamatu „Tugev aju” autor, kuidas aju toimib ja mis juhtub, kui me vaatame igal võimalikul ja võimatul ajal oma arvutisse või nutitelefoni. Teemat lähemalt uurides saad peagi aru, et võib-olla peaksid oma aju eest rohkem hoolt kandma. Sest ükskõik, kui palju sulle ka meeldib vaadata ekraanilt Instagrami ja Facebooki uudisvoogu või pilte ja filme, on sinu aju kujunenud hoopis teisel ajal ega ole kohastunud tänapäeva digitaalse ühiskonnaga. Raamat aitab meil saavutada kontrolli oma nutiseadmete kasutamise harjumuste üle, andes uusi teadmisi ja täiesti uue arusaamise sellest, mis inimese peas toimub.
Kuidas mõjutab ekraan meie vaimset tervist?
MÕNIKORD MÄRKAN BUSSIS või metroos kedagi, kes arvab, et on oma nutitelefoni ära kaotanud. Ta paistab väga närvis olevat, tuhlab oma kottides ja kaevab taskutes, nagu sõltuks sellest tema elu, ja võib selgelt näha, kuidas rahulaine pühib paanika ta näolt, kui ta selle lõpuks üles leiab. Loomulikult tekitab mure mitmesajaeurose eseme kaotamise pärast stressi, ent paanikahood ei pruugi tekkida pelgalt telefoni rahalise väärtuse tõttu.
Katseisikutel, kellel kästakse nutiseade ära panna, tõuseb stressihormoon kortisooli tase juba kümne minuti pärast – seega läheb aju üle võitle-või-põgene-režiimile. Kõige selgemini tuleb see esile nende puhul, kes kasutavad telefoni sageli. Nendel, kes kasutavad telefoni aeg-ajalt, ei tõuse stressihormooni tase sama palju. Tegelikult pole see üldse eriti kummaline, kui mõelda, kuidas aju on arenenud.
Meie ellujäämise seisukohast on tähtis keskenduda sellele, mis annab meile dopamiini. Kui võtta ära midagi, mis annab meile ööpäev läbi iga kümne minuti tagant väikese dopamiinilaksu, reageerime sellele stressiga ja ajule saadetakse signaal, et miski, mis on meie ellujäämise seisukohalt hea, on kadunud. HPA-telg lülitub sisse ja aju ütleb meile: „Tee midagi! Võta tagasi see asi, mis sulle dopamiini annab! Kohe!” Ja seda proovibki aju meid tegema panna, tekitades meis tugeva rahutustunde.
Muidugi tekitab telefonist ilmajäämine stressi, aga näib, et telefon tekitab meile nagunii stressi. Ligi neli tuhat kahekümneaastast pidid kirjeldama oma nutitelefoniharjumusi ja seejärel jälgiti neid aasta otsa. Tuli välja, et nendel, kes kasutavad telefoni eriti usinalt, on sagedamini probleeme stressiga. Lisaks esines neil sagedamini depressioonisümptomeid. Sarnase tulemuseni jõudis Ameerika psühholoogiaorganisatsioon American Psychological Association (APA) pärast ligi 3500 inimese intervjueerimist. Tulemusi esitleti pealkirja all „Stress in America” ja tuli välja, et need, kes vaatasid tihti oma telefoni, olid rohkem stressis. Paljud paistsid aru saavat, et tark oleks telefon aeg-ajalt ära panna, ja kaks kolmest nõustus väitega, et digitaalne „võõrutus” teeks nende enesetundele head, ent ainult vähemus, alla 30 protsendi, võttis ka reaalselt midagi ette.
Pärast mitme suure uuringu tulemuste liitmist jõuti tõdemuseni, et stressi ja liigse telefonikasutamise vahel on tõepoolest seos. Mõju on väike kuni keskmine, aga nende puhul, kes on stressi suhtes tundlikumad, võib just see olla viimane piisk karikasse.
Aga ärevus, kas selle puhul olid tulemused samad? Jah, üheksa uuringu puhul kümnest võis ärevust seostada liigse nutitelefoni kasutamisega. Pole ka midagi imestada, sest stressi ja ärevuse puhul aktiveerub kehas ju põhimõtteliselt sama süsteem – HPA-telg –, aga muudel põhjustel. Stress millegi tõttu, mis on oht, ärevus millegi tõttu, mis võib olla oht. Kui nutitelefon tekitab stressi, on usutav, et see põhjustab ka ärevust, ja just nii ongi.
Kui katseisikud eraldatakse telefonist ning veidi aja pärast mõõdetakse nende rahutuse ja ärevuse taset, tuleb välja, et ärevus kasvab seda rohkem, mida kauem nad on telefonist eemal olnud. Iga kolmekümne minuti tagant tehtud mõõtmised näitasid ärevuse kasvu. Kes olid kõige rahutumad? Loomulikult need, kes kasutasid nutitelefoni kõige rohkem.
Alahinnatud uni
Seega võib liigne nutitelefoni kasutamine viia stressi ja rahutuseni, aga kõige rohkem mõjutab see meie und. Olen viimastel aastatel oma psühhiaatritöös pannud tähele, et üha rohkem inimesi magab halvasti ja iga teine patsient tõstatab unetablettide küsimuse. Alguses arvasin, et nii paljud sattusid minu juurde puhtast juhusest, aga see pole nii. Uneprobleemidele abi otsivate inimeste arv on plahvatuslikult kasvanud ja peaaegu iga kolmas rootslane kinnitab, et tal on probleeme unega. Me magame üha vähem, keskmiselt seitse tundi öö jooksul, mis tähendab, et peaaegu iga teine rootslane magab vähem kui soovituslikud seitse kuni üheksa tundi. Sama muster kordub paljudes riikides.
Tõde on see, et meie une pikkus on viimase saja aastaga lühenenud terve tunni võrra. Kui veel kaugemale minevikku vaadata, võime näha, et meie kütt-korilastest esiisad magasid kui just mitte rohkem, siis igatahes paremini kui meie. Endiselt meie esiisade kombel elavate suguharude uurimine on näidanud, et ainult üks-kaks protsenti nende liikmetest kannatab uneprobleemide all, võrreldes 30 protsendiga tööstusriikides. Seega on lood tänapäeva inimese unega kehvad mis kehvad.
Kas sotsiaalmeedia hävitab empaatia?
Teiste inimeste mõtete ja tunnete mõistmine on ühe meie tähtsaima omaduse – empaatia – alus. Empaatia tähendab, et suudame panna ennast teise inimese olukorda. On selgunud, et mida „abstraktsem” on teise inimese kannatus, seda keerulisem on mõista seda meie ajul, kuigi tavaliselt pole sel mingeid probleeme füüsiliste kannatuste mõistmisega. Kui näed pilti sellest, kuidas keegi on jala murdnud, aktiveeruvad ajus kiiresti valu registreerivad piirkonnad – nagu tunneksid ise valu. Kui sa aga saad teada, et kellelgi on vaimseid kannatusi, läheb su ajul selle mõistmiseks kauem aega. Kujutada ette, et teist inimest vaevab masendus või et ta tunneb pärast lahutust kurbust, on aju jaoks keerulisem kui kujutada ette valu murdunud jalas.
Seega eeldab võime teadvuse teooriat (theory of mind) rakendada harjutamist ja teiste inimeste miimika, liigutuste ja kehakeele vaatlemist. Mis juhtub digitaalses ühiskonnas, kui me asendame isiklikud kontaktid sõnumite, säutsude ja piltidega? Mis juhtub, kui me ennast isoleerime ja suhtleme üha enam ilma näota kommunikatsiooni teel ning veedame kolm-neli tundi päevas ekraani vahtides? Kas see viib selleni, et me mõistame üksteist halvemini? Ja kui meie empaatiavõime vaimsete kannatuste puhul nõuab ajult erilist pingutust, siis äkki võib digitaalne elustiil muuta meid vähem empaatiliseks teismeeas, kui meie teadvuse teooria ei ole veel täielikult välja arenenud?
Mitmed teadlased ja intellektuaalid on selle eest hoiatanud, teiste hulgas psühholoogid Jean Twenge ja Keith Campbell, kes on uurinud noorte käitumist. Nad kirjeldavad, kuidas sotsiaalmeedia kiiluvees levib „nartsissismiepideemia” ja kuidas me keskendume üha rohkem iseendale ega hooli enam põrmugi sellest, kuidas teistel läheb.
See võib kõlada spekulatiivselt. Sama hästi võiksime ju digitaalse maailma mõjul muutuda rohkem empaatiliseks, kui näeme sotsiaalmeedia vahendusel inimesi tervest maailmast, avardame oma maailmapilti ja näeme teiste inimeste elutingimusi? Muidugi, nii võib see loomulikult olla, ent kui ligi seitsmekümne uuringu tulemused liideti, siis paistis, et Twenge ja Campbell on millelegi tähtsale jälile saanud. Neljateistkümmet tuhandet kolledžitudengit hõlmanud uuringud näitasid, et noored on alates 1980ndatest vähem empaatiliseks muutunud. Halvemaks olid muutunud eriti kaks võimet: esimene, kaastunne (empathic concern), mis tähendab, et ollakse võimelised tundma kaasa kellelegi, kellel on raske. Teine, isikutevaheline tundlikkus (interpersonal sensitivity), mis tähendab, et ollakse võimelised vaatama maailma kellegi teise perspektiivist ehk kellegi teise silme läbi. Ja see ei kehtinud ainult kolledžitudengite kohta, vaid sama tendentsi võib näha ka põhikooliõpilaste hulgas, kes paistavad olevat alates 1980ndate lõpust nartsissistlikumaks muutunud.
Kas nartsissismi levimine võib tuleneda sellest, et nutitelefonide ja sotsiaalmeedia segu muudab teismelised enesekesksemaks ja sunnib rohkem keskenduma staatusele ja välimusele – hoolitse enda eest ja löö teistele käega? Kas see on põhjus, miks osa meist haarab õnnetust nähes pigem nutitelefoni, et juhtunut filmida – ja korjata Facebookis mõned „meeldimised” –, selle asemel et appi minna? Vastus neile küsimustele on, et me ei tea seda veel kindlalt. Pole võimalik öelda sajaprotsendilise kindlusega, et meie digitaalne elustiil muudab meid empaatiliselt tuimaks ja vähendab meie teadvuse teooria võimet. Ent on terve rida ärevusttekitavaid märke, mis just selles suunas viitavad.
Mida teevad ekraanid meie laste ja noortega?
2017. aasta oktoobris avalikustati Rootsis kahekümne aasta suurim uuring elanike internetiharjumuste kohta: „Rootslased ja internet”. Ilmselt ei tule kellegi jaoks üllatusena, et selle järgi on nutitelefonid muutunud kinnisideeks. Siiski pani üks asi peaaegu kõiki õhku ahmima ja see oli statistika selle kohta, kui suure tüki oleme lasknud digitaalsel maailmal haarata meie laste elust, ka väga väikeste laste elust. Uuringust tuli välja, et iga neljas imik, ehk lapsed vanuses 0–12 kuud, kasutab internetti – ja üle poole kõigist kaheaastastest kasutab internetti iga päev.
Kooliealiste laste puhul sööstab enamik raporti tulpadest lakke ja saavutab saja protsendi piiri. Selge enamik kõigist seitsmeaastastest kasutab internetti iga päev ja üheteistaastaste seas on praktiliselt kõigil (98 protsendil) isiklik telefon. Rootsi teismelised veedavad oma nutitelefonidega kolm kuni neli tundi päevas. Kui lahutada maha magamisele ja söömisele, lasteaeda ja kooli sõitmisele kuluv aeg, jääb ööpäevast alles kümme kuni kaksteist tundi. Niisiis istuvad noored üle kolmandiku ööpäevast ekraani taga.
Rootsi pole loomulikult mingi erand. Üks Briti uuring näitab, et Suurbritannia lapsed ja noored kulutavad päevas 6 tundi ja 30 minutit nutitelefonidele, tahvelarvutitele, arvutitele või telerile (1990ndate keskel oli näitaja kolm tundi). Ühe teise uuringu kohaselt veedavad Ameerika teismelised üheksa tundi päevas internetis ja sarnaseid näitajaid tulvab tervest maailmast. Täiskasvanute puhul paistab ülemäärasel ekraanide taga istumisel olevat küljes mõtteline hinnasilt. Kui kahjulik see siis lastele ja noortele on?
Laste nutitelefonisõltuvus
„Kuidas puhkus läks?” küsin ühelt sõbralt, kes on just tulnud tagasi nädalaselt perepuhkuselt Mallorcal. „Nooh … ilm oli super ja hotell hea, aga tegelikult oli ikka natuke jama ka,” vastab ta ja räägib, et nädal oli täis konflikte, mis kõik puudutasid laste telefoniharjumusi. Kui lapsed keeldusid söögilauas telefone ja tahvelarvuteid ära panemast, tekkisid vaidlused ja tülid, mis lõppesid sellega, et vanemad sundisid neid jätma ekraanid teise tuppa. Sellest hoolimata teadvustasid lapsed kogu aeg telefonide vibreerivaid teavitusi, mida oli läbi hotelli õhukeste seinte kuulda. „See reguleerimine oli täiesti mõttetu, ega nad siis rohkem meiega koosolemise vastu huvi ei tundnud. Telefonid tõmbasid neid enda poole täpselt sama palju ka teisest toast,” nentis sõber nukralt.
Aju koosneb paljudest eri piirkondadest ja süsteemidest, mis suudavad töötada üksteisega paralleelselt ja mõnikord isegi üksteisega kokkupõrkekursil. Kui seisad peol krõpsukausi ees, käsib üks süsteem su ajus terve kausitäie kohe nahka pista, samas kui teine tõmbab pidurit ja tuletab meelde lähenevat rannahooaega ja võimalust, et võid piinlikku olukorda sattuda. Need süsteemid arenevad elu jooksul eri kiirusega. Me teame, et otsmikusagar, otsmikuluu taga paiknev ajuosa, mis aitab meil impulsse pidurdada ja tasu saamist edasi lükata, küpseb kõige viimasena. See on lõpuni arenenud alles kahekümne viie kuni kolmekümneaastaselt. See ajuosa, mis käsib krõpsudega piiri pidada, püsib lastel ja teismelistel üsna vait, samas kui need ajuosad, mis ergutavad kõiki krõpse kohe nahka pistma, on selles vanuses kõike muud kui vagusad.
Nagu eelmises peatükis nägid, on nutitelefonidel imetabane võime aktiveerida inimese tasusüsteem ja seega tõmmata endale kogu tähelepanu. See ajuosa, mis pidurdab meie impulsse, aitab meil vastu panna kausitäie krõpsude nahkapanemisele ja ka ahvatlusele nutitelefon kätte võtta. Asjaolu, et lastel ja noortel pole see ajuosa veel välja arenenud, muudab meie digitaalse tehnika nende jaoks veelgi ahvatlevamaks. Tagajärgi oled sa näinud. Lapsed, kes vahivad telefoni restoranis. Koolis. Bussis. Diivanil. Stseenid, kus lapsed karjuvad ja nutavad, kui telefon neilt ära võetakse. Pidevad vaidlused ja tülid.
Anders Hansen “Ekraaniaju. Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab”
Meie aju ei ole meie ajaga kooskõlas! Kiire elutempo, pidev stress ja alalist internetiühendust eeldav digitaalne elustiil mõjutavad meie aju ja enesetunnet. Meil on üha raskem keskenduda, me magame halvasti, suhtleme üksteisega päris elus üha vähem, kadestame teiste inimeste sotsiaalmeedias esitatud elamusi – ja meie empaatiavõime väheneb pidevalt. Psüühilistest häiretest ja vaevustest ähvardab kujuneda suur oht meie tervisele. Loe edasi…
About the author
