Ajakirja Edasi raamatusarja “Iga tekst on lugemist väärt” neljanda raamatuna on ilmunud Ilmar Raagi esseekogumik “Kuidas hullud said prohvetiteks“, mis koondab valikut tema parimatest artiklitest, mis on varasemalt ilmunud ajakirjas Edasi. Ilmar Raag ise ütleb, et tõde peitub paradoksides. Miski ei ole päris ühetähenduslik ja isegi kui selle tõdemusega ei ole alati midagi peale hakata, aitab see asjatut vihastamist vältida. Järgnevalt saabki lugeda üht tema artiklit värskest kogumikust.
VÄHEMUSE VÕIM JA PARADOKS
30. september 2018
Õige mitu aastat tagasi juhtis Salme Rannu ERRist minu tähelepanu sellele, et 80% kommertstelekanalite saadetest ei käsitle ühiskonda tervikuna, vaid keskendub inimese isiklikule või perekesksele eneseteostusele. See on see, mida inimesed tahavad kõige rohkem vaadata. Vabariigi aastapäeva või ühislaulmiste kõrged reitingud on haruldased, aga needki koguvad vaevalt 50% vaatajatest. Meie kultuur olevat individualistlik.
See fenomen tuli mulle uuesti meelde, kui lugesin David Galula raamatut „Mässutõrje: teooria ja praktika“. Selle autorit, prantsuse koloniaalarmee kaptenit David Galulat edutati 1958. aastal pärast seda, kui ta oli Alžeerias saavutanud edu kohalike vabadusvõitlejate vastu. Ajalugu läks edasi ja nagu paljudes muudes sõdades, ei tähenda ühe lahingu võitmine veel midagi. Neli aastat hiljem tunnustas Prantsusmaa Alžeeria iseseisvust. Kogu loo oleks nüüd võinud unustada, kui David Galula ei oleks kirjutanud oma tegevusest raamatut, mida veel 50 aastat hiljem on kasutatud mõnes USA sõjakoolis õpikuna.* Miks enamik inimesi jääb sõdades neutraalseks?
Mind hämmastas selle raamatu esmasel lugemisel kõige enam väide, et enamik inimesi jääb konfliktides neutraalseks. Omavahel sõdivad kaks või enam ühiskonna vähemusgruppi. Enamik inimesi samast ühiskonnast tahab lihtsalt ellu jääda ja siis eluga edasi minna. Mässutõrje kõige suurem väljakutse seisneb seega neutraalsele enamusele sellise keskkonna loomises, et nad ei peaks ühinema radikaliseerunud võitlejatega.
Esimene näide Galula väite tõestuseks on Vene kommunistide oktoobrirevolutsioon. Pärast bolševike juhitud võimuvõtmist toimusid 12. novembril 1917 Asutava Kogu valimised, kus bolševikud võitsid ainult 24% häältest**. Tol sügisel Peterburgis viibinud inimesed on mälestustes kirjeldanud linnas ja hinges valitsenud segadust, aga üldiselt ei paistnud keegi uskuvat bolševike Venemaa sündi. Olemas on memuaarid, mis kirjeldavad, kuidas Vene aristokraadid loopisid Peterburi Briti saatkonnas 31. detsembril vana-aasta peol šampanjaklaase vastu seina, sest süda aimas halba, aga see ei olnud seotud ainult bolševikega. Mõned arvasid, et võib-olla tuleb isegi emigreeruda. Paar päeva hiljem saatsid aga just bolševikud Asutava Kogu laiali ja edasi tuli 74 aastat vähemuse algatatud valitsust.
See lugu rääkis meile eelkõige sellest, et väga dünaamiline vähemus võib soodsates oludes kaaperdada kogu ühiskonna. Esmapilgul tundub see igasuguse loogika vastane, aga ebastabiilsete riikide või regioonide numbrid on üsna uskumatud. Võtame IRA (Iiri Vabariikliku Armee), mis hoidis 1,5 miljoni elanikuga Põhja-Iirimaa provintsi 30 aastat erakorralise seisukorra all. IRA võitlejate arv vaheldus, kuid iial ei ületanud see ametlikult 1000 inimest, mis teeb 0,06% elanike arvust. Mali Vabariigi rahvaarv on 16 miljonit elanikku, aga kui 2013. aastal käivitus seal tuareegide järjekordne mäss, siis ei olnud kõrbesõdalasi iial rohkem kui 2000–3000 meest, mis teeb 0,01% elanikkonnast. Ja ometi suudeti vallutada territoorium, mis oma suuruselt oli võrdne Prantsusmaaga. Päris kindlasti tuleb siinkohal arvestada, et tuareegid võitlesid oma hõimu aladel ja kohalik elanikkond valdavalt toetas neid.
Võtame Afganistani, kus eemalt vaadates võitles kogu Afganistani rahvas sissetungijate vastu. Kui aga vaadata arve, siis moodustas oma tipphetkel 100 000 meheni ulatuv Talibani vägi, kellest osa oli pärit Pakistanist, vaid 0,3% Afganistani elanikkonnast. Seal sõdinud ISAFi*** Eesti sõdurid on rääkinud, et kohalikud elanikud ei pooldanud sugugi ilmtingimata Talibani, aga nad teadsid, et erinevalt valgetest sõduritest ei lähe Taliban kuhugi ära. Ja see oli kohalike „religiooni bolševike“ esimene eelis NATO ees. Umbes sama probleemi võib vaadelda seoses Daeshi tõusuga Põhja-Iraagis. Kui võtta kõige optimistlikum hinnang (mis oli ilmselt ülepaisutatud), võitles Daeshi ridades tipphetkel 200 000 meest, kelle seast veerand oli tulnud välismaalt. See arv moodustab aga Iraagi elanikkonnast ainult 0,5%. Ja me ei räägi veel Süüriast, mis antud protsenti veelgi vähendaks.
Läheme aga veel kaugemale „kogu rahva sõdade“ maailma. Esimese Tšetseenia sõja ajal hinnati tšetšeenide armee suuruseks 15 000 meest, mis tegi 1,3% selle vabariigi rahvaarvust. Ja lõpuks Eesti metsavennad, keda oli Mart Laari hinnangul tipphetkel ligi 10 000 meest ehk umbes 1% elanikkonnast. Need arvud näitavad, et ka alla 1% elanikkonna radikaliseerunud jõud võib peatada kogu ülejäänud ühiskonna toimimise. Meenutagem kasvõi Eesti šokki Pronksiööl, mil piisas 0,1% Vene elanikkonna radikaliseerumisest, et kogu riik tõuseks korraks tagajalgadele.
Muidugi tuleb konflikti sotsioloogilises plaanis arvestada ka toetajate ja kaasatundjatega. Ilma inimesteta, kes Eesti metsavendadele andsid süüa ja teinekord ka peavarju, ei oleks see saaga kuigi kaua kestnud, aga see ei muuda suurt pilti.
Hoolimata oma sümpaatiatest valib suurim osa elanikkonnast lihtsa, iga hinna eest ellujäämise strateegia. See tähendab, et nad ei võitle.
David Kilkullen kutsub seda vajaduseks „ettenähtava keskkonna“ järele. Inimesed ei pruugi kõiki reegleid armastada, aga kui nende reeglite järgimine tagab neile ellujäämise, siis nad võivad sellega nõustuda. Nii võib seletada, miks Eestis lõppes suurem vastupanu Nõukogude võimule 1950. aastatel.
Ka töötavas demokraatias valitsevad vähemused
Eelnevad näited maalivad pildi väga radikaalsetest vähemusgruppidest, kes oma tahtmistes on valmis riskima kõigega ja kasutama ka vägivalda. Alles jääb vaid lootus, et kui ühiskond suudab vältida vähemusgruppide radikaliseerumist, siis võiks toimida ka aus demokraatia. Aga mida see õigupoolest praktikas tähedab?
Paraku peame ka siin mööndusi tegema. Võtame paar spekulatiivset näidet, mis on pigem provokatiivsed kui lõpuni täpsed. Eesti valimistel on valimisaktiivsus viimase 10 aasta jooksul jäänud 55–65% juurde, mis tähendab, et 52 liikmega koalitsioon esindab optimistlikult umbes 30% elanikkonna mandaati. Hullem veelgi on siis teadmine, et võidukas erakond on enamasti saanud reaalselt umbes 20% elanikkonna toetuse. Meenutagem nüüd Eesti liitumist Euroopa Liiduga, mille puhul korraldati referendum. 64% osalusaktiivsuse juures said liitumise pooldajad 66% häältest, mis teeb samas 42% hääleõiguslikest elanikest. Samal viisil arvutatuna esindasid „ei“ hääled 21% elanikkonnast. Kolmandik Eesti elanikest ei arvanud, et Eesti liitumine Euroopa Liiduga neid üldse kuigivõrd erutab. Nad ei tulnud hääletama.
Brexit tekitas Suurbritannias tunde, et vastav referendum puudutab kõiki, aga reaalselt käis hääletamas siiski vaid 72% hääleõigusega kodanikest, mis tähendab, et 51% Euroopa Liidust eraldujatest moodustasid kogu elanikkonnast 36%.
Mis järeldusi me võime siinkohal teha? Kõigepealt vist, et mu armas lugeja on väga tõenäoliselt samuti mingi vähemuse esindaja, kui ta ei esinda parajasti neutraalsete keskmike hulka. Teiseks näeme, et demokraatia toimib sellise ühiskondliku kokkuleppena, et meid ei juhi mitte niipalju „kogu rahvas“, vaid taoline vähemuse võim, millega ülejäänud ühiskond ei hakka võitlema. See võib olla hirmust, aga ka huvi puudusest. Mäletate teleprogrammide sisu analüüsi meie jutu algusest? Enamikku inimestest huvitab siiski iseenda ja oma lähedaste saatus rohkem kui kogu ühiskonna saatus.
Võib-olla siis ei peagi enamuse võimust alati kultust tegema, sest inimühiskondades ei ole seda ühtsust, kus oleks võimalik ideaalset enamust leida. Piisab stabiilsusest, mis laseb kõigil elada.
Eksivad need pealiskaudsed lugejad, kes arvavad, et see tekst kutsub üles vähemuse võimuga leppima. Kaugel sellest, loomulikult tuleb poliitikamaailmas teha kõike, et endale võimalikult palju poolehoidjaid leida, ainult et tõenäoliselt on tulemus suures plaanis ikkagi nii nagu alati. Kui aga millegi poole püüelda, siis on see igavene tasakaalu otsing. Ühest küljest ei tähenda näiteks Eestis kasvõi 5000 inimesega meeleavaldus, et esindatakse kogu rahvast. Aga teisest küljest, kui mingit vähemust liialt nurka suruda, siis piisab ka käputäiest radikaalidest, et kogu ülejäänud ühiskonda kümneid aastaid ajas tagasi visata. Ja sealt edasi toimib halva stsenaariumi korral eskaleerumine, kus seni neutraalseks jäänud elanikkond siseneb kaosemasinasse.
* David Galula, „Contre insurrection – théorie et pratique“, Paris: Economica, 2008
** 175 kohta 715-liikmelises Venemaa Asutavas Kogus 12. novembril 1917. aastal
*** ISAF – International Security Assistance Force, NATO juhitud missioon Afganistanis
Ilmar Raag “Kuidas hullud said prohvetiteks”
Kas usume, et Eestist saab erinevalt teistest riikidest koht, kus jääb kestma 1000-aastane edulugu? Tõenäolisem on see, et meilgi tuleb läbi teha tsükliline protestifaas, sest ükskõik millises ühiskonnas on alati pettunuid, kes sageli täpselt ei teagi, kust nende meelepaha alguse saab. Selles valguses sarnanevad möödunud sajandi kommunistlikud liikumised praeguste populistidega. Vorm on erinev, aga tõukejõud sama. Loe edasi…
About the author
