Jojo Moyes on armastuslugude absoluutne meister. Tema romaan “Armastatu viimane kiri” ilmus mõni aastat enne seda, kui tema raamatutest “Mina enne sind” ja “Pärast sind” said ülemaailmsed menukid. Tema romaane on tõlgitud 46 keelde ja müüdud peaaegu nelikümmend miljonit eksemplari.
Peagi linastub romaani “Armastatu viimane kiri” järgi tehtud film, kus peaosades mängivad suurepärased Shailene Woodley ja Felicity Jones.
Rahva Raamatu kirjastaja René Tendermann soovitab: “Selles romaanis on olemas kõik, mis ühes romantilises romaanis olema peab ja päris kindlasti peab arvestama raamatu lugemise tagajärjena raskete füüsiliste või vaimsete vigastustega – murtud süda, pisaranäärmete totaalne üleujutus jne, näidustustena võib esineda ka raskekujulist kurbuse- või õnnetunnet.”
John tuleb netti tagasi peaaegu nelikümmend viis minutit hiljem. Selle aja jooksul käis Ellie arvuti juurest ära, segas endale uue joogi, uitas sihitult korteris ringi, uuris vannitoa peeglis oma näonahka, kogus kokku mitmel pool vedelevad sokid ja viskas need pesukorvi. Ta kuuleb sõnumi saabumise heli ning lausa hüppab toolile.
Vabandust. Läks kauem kui arvasin. Homme räägime.
Ei mingeid telefonikõnesid, oli John öelnud. Mobiiliarved on reetlikud.
Kas sa oled praegu hotellis? kirjutab Ellie kiiruga. Võiksin sulle tuppa helistada. Suuline vestlus oli luksus, haruldane võimalus. Jumal küll, ta tahtis ju ainult mehe häält kuulda!
Pean minema õhtusöögile, kaunitar. Vabandust – olengi juba hiljaks jäänud. Hiljem näeme x
Ja läinud ta ongi.
Ellie jõllitab liikumatut ekraani. John kõnnib kindlasti juba läbi hotelli fuajee, võlub vastuvõtutöötajaid ja ronib mis iganes autosse, mille festivali korraldajad on talle organiseerinud. Täna peab ta õhtusöögil vaimuka, ette valmistamata kõne ning kõik, kellel on õnn tema lauas istuda, näevad teda lõbusa ja pisut mõtliku mehena, nagu tavaliselt. Ta on seal, elab elu täiel rinnal, samas kui Ellie on pannud enda elu ilmselt lõplikult ootele.
Mida kuradit ta tegi?
„Mida kuradit ma teen?” küsib ta valjult ja lülitab arvuti välja. Ta röögib ärritusest magamistoa lae poole ning viskub suurele tühjale voodile. Ta ei saa sõpradele helistada: need on talunud selliseid vestlusi liigagi pikalt ja Ellie võib juba ette aimata võimalikke vastuseid – ainsaid võimalikke vastuseid. Dougi sõnad tegid haiget. Ta ise vastaks neile kõigile aga täpselt samamoodi.
Ta istub diivanile ja lülitab teleka sisse. Viimaks tõmbab sülle paberilasu, mis juba ammu ta kõrval vedeles, ja sajatab endamisi Melissat. Raamatukoguhoidja oli öelnud, et selles kaootilises hunnikus on igasugu väljalõikeid, millel puudub kuupäev ja selgelt sõnastatav kategooria: „Mul pole aega neid kõiki läbi vaadata. Meile tuuakse nii palju selliseid hunnikuid.” See tegelane oli raamatukogus ainus, kes polnud veel viiskümmend. Ellie imestas, et polnud teda varem märganud.
„Vaata, kas leiad siit midagi kasulikku.” Noormees oli vandeseltslaslikult pisut ettepoole kummardunud. „Viska kõik minema, mida sa ei taha, aga ära ülemusele ütle. Me oleme sealmaal, kus ei saa iga paberilehte läbi uurida.”
Peagi saab ka selgeks, miks: paar teatriarvustust, kruiisilaeva reisijate nimekiri, lehetöötajate pidulike õhtusöökide menüüd. Ellie lehitseb neid, heites aeg-ajalt pilgu telekale. Paberites pole eriti midagi, mis võiks Melissat vaimustada.
Edasi lappab ta päevinäinud kausta, mis paistab koosnevat haiguslugudest. Ta täheldab hajameelselt, et tegemist on ainult kopsuhaigustega. Kuidagi kaevandustöödega seotud. Ta on juba kogu kupatust prügikasti viskamas, kui talle hakkab silma kahvatusinine nurk. Ta võtab sellest nimetissõrme ja pöidlaga kinni ning tõmbab välja ümbriku, millel on käsitsi kirjutatud aadress. Seda on varemgi avatud, kirjal on kuupäev 4. oktoober 1960.
Mu kallim, mu ainus armastus!
Ma mõtlesin öeldut tõsiselt. Ma olen aru saanud, et edasi saab liikuda ainult siis, kui üks meist teeb julge otsuse.
Ma pole sama tugev nagu sina. Kui ma sind esimest korda kohtasin, pidasin sind hapraks väikeseks olendiks, kes vajas kaitset. Nüüd saan ma aru, et eksisin. Sina oled tugev, sina talud sellisel kujul armastust ja asjaolu, et see pole meile lubatud.
Ma palun, ära mõista minu nõrkust hukka. Ma pean vastu ainult kohas, kus ma sind kunagi ei näe, kus mind ei kummita oht näha sind koos temaga. Ma pean olema kuskil, kus paratamatus sunnib su minut minuti haaval, tund tunni haaval mu mõtetest eemale. Siin seda ei juhtu.
Ma võtan selle töö vastu. Ma olen reede õhtul kell 19.15 Paddingtonis 4. platvormil, ja miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui sa leiaksid endas julgust tulla koos minuga.
Kui sa ei tule, siis ma tean, et mida tahes me teineteise vastu ka tunneme, sellest siiski ei piisa. Ma ei mõista sind hukka, kallis. Ma tean, et sa oled olnud viimastel nädalatel talumatu pinge all ja ka mina tunnen seda koormat teravalt. Ma vihkan mõtet, et võiksin su õnnetuks teha.
Ma ootan sind perroonil alates kolmveerand seitsmest. Tea, et mu süda ja mu lootused on sinu kätes.
Sinu
B
Ellie loeb kirja kaks korda läbi ja avastab ootamatult, et pisarad valguvad silmi. Ta ei suuda pöörata pilku suurelt silmuseliselt käekirjalt; teda rabab sõnade siirus, mis mõjub isegi pärast seda, kui need on üle neljakümne aasta peidetud olnud. Ta pöörab kirja ja otsib ümbrikult vihjeid. See on adresseeritud postkontori postkasti number 13 Londonis. Selle võib olla kirjutanud nii naine kui ka mees. Mida sa tegid, postkast number 13?, mõtleb Ellie.
Siis ta tõuseb, paneb kirja ettevaatlikult ümbrikusse tagasi ja läheb arvuti juurde. Ta avab kirjakasti ning vajutab värskendamisnuppu. Mitte midagi pärast viimast kirja, mis saadeti kell kolmveerand kaheksa.
Jojo Moyes “Armastatu viimane kiri”
Aasta 2003. Kui ajakirjanik Ellie Haworth otsib ajalehe arhiivist ideed uue loo jaoks, leiab ta ühest artiklimapist 1960-ndatel kirjutatud kirja, milles mees palub oma armastatut, et too abikaasa maha jätaks. Aastatetagune armuafäär jääb Elliet painama ja ta loodab, et saab ammustest armastajatest kirjutada artikli, mis päästab tema kõikuma löönud karjääri. Loe edasi…
About the author
