Alati naerusuise, veidi üleannetu ja tohutult südamliku Simon Reeve’i reisisaated, mis viivad maailma kõige veidramatesse ja ekstreemsematesse paikadesse, on paljude vaatajate lemmikud. Nüüd on Reeve oma seiklused pannud kaante vahele ning raamatus „Sammhaaval“ räägibki rännumees oma lemmikreisidest muu hulgas Kesk-Aasia maadesse Kasahstani, Usbekistani ja Tadžikistani, tunnustamata Transnistriasse ja Mägi-Karabahhi ning ekvaatoririikidesse Kongosse, Keeniasse ja Somaaliasse. Just Somaaliast pärineb ka järgnev katkend.
…/ Somaalias polnud endiselt päris valitsust, selle asemel olid sõjapealikud, kes valitsesid oma territooriume. Kaosele ja vägivallale vaatamata tunnustati seda toimiva riigina ja see kuulus ÜRO-sse. Kannatused Somaalias olid õudsed, kuid minu reisi tegelik siht oli Somaaliast eraldunud Somaalimaa põhjas. Sealne olukord pidi olema võrdlemisi stabiilne ja turvaline, aga ükski teine riik maailmas ei tunnustanud Somaalimaad tõelise riigina.
Somaalia anarhilise olukorra illustreerimiseks sukeldusime sügavale turule. Ajoos läks kõige ees, Iain ja mina tulime sabas, püüdes temaga sammu pidada. Kuna teiste jõukude relvakandjad põrnitsesid meid hämmingu või kahtlusega, üritasin etendada lõbusat inglast välismaal; ei mingit ähvardust ega varjatud plaani. Ajoos juhatas meid mööda kitsaid vahekäike turu serva poole, mööda logudest müügilettidest ja -kioskitest, ning meie rühm ja ihukaitsjad hakkasid laiali valguma. Hakkasin mõtlema, kuhu me küll läheme, ja hetkeks lõi mu usaldus Ajoosi vastu kõikuma. Siis jõudsime väikese maja juurde, ihukaitsjad võtsid selle ees kohad sisse ning Ajoos juhatas meid majja. Seal tutvustas ta meid mehele nimega Mr Big Beard, kes müüs passe.
„Nii et olete otsustanud somaallasteks hakata,” naeris Mr Big Beard, kes oli oma juuksed roostekarva oranžiks värvinud.
Siin polnud valitsust, puudus paberimajandus, ei eksisteerinud reegleid peale nende, mis kehtisid tänavatel ja relva ähvardusel. Ometi oli see riik rahvusvaheliselt tunnustatud ja ometi reisisid siinsed inimesed välismaale. Ministeeriumi asemel külastasid kõik, kel oli raha, passi saamiseks Mr Big Beardi taolisi mehi. Ta oli sõjakaose ajal ametlikust passiametist päästnud virnade viisi passe ja pitsateid. Ta küsis minult viiskümmend naela ja veerand tunni pärast oli mul ehtne Somaalia diplomaatiline pass, sees minu nimi ja foto. Mõistagi ei kontrollitud midagi, ei küsitud isegi sünnitunnistust. See pass on mul ühe veidraima reisilt saadud suveniirina siiani alles.
Ööseks läksime võõrastemajja, mida meie relvastatud saatesalk valvama jäi. Sellel oli oma relvaladu ja selle keskel asus siseõu. Ümbritsevatele tänavatele avanevates tubades oli tänavapoolsete seinte äärde kuhjatud mööbel, algeliseks kaitseks granaatide eest.
Aga see ei tähendanud siiski, et me ohu eest päriselt kaitstud olime. Katkisest pesast pistikut välja tõmmates puudutasin kogemata juhtmeid. Elektrilöök heitis mu teisele poole tuba. Mul oli tunne, nagu oleks mu käsi jäänud tihkelt kokku surutud kruustangide vahele. Nende haare liikus mööda keha edasi ja peatus napilt enne südant. Värisesin ja tundsin iiveldust. Mu käsi oli mitu päeva valus. Veetsin unetu öö, mõeldes, mida kuradit ma teen kohas, kus isegi lihtne pistikupesa mind tappa üritab.
Järgmisel hommikul viisid ihukaitsjad meid katat ostma. Terves Muqdishos valitses kaos, aga teeäärsetel lettidel müüdi endiselt värske kata, kerget joovet tekitava amfetamiinisarnase erguti kimpusid. Kata toimis ka söögiisu pärssivana, mis Ajoosi sõnul oli kasulik, kui toitu nappis.
Kata pakitakse väiksesse kimpu ja seda mälutakse. See on Aafrika Sarvel legaalne, aga sellel on tõsiseid kõrvaltoimeid. See tekitab psühholoogilist sõltuvust ning võib korrapärasel tarvitamisel põhjustada insomniat ja ärevust. Sageli muudab see inimesed närvilisemaks ja isegi vägivaldseks. Rääkisin Somaalias inimestega, kelle arvates takistas terve riigi arengut just see, et miljonid inimesed mälusid katat. Nii et Iain ja mina olime moraalses kimbatuses, kui mehed ütlesid, et meie peame nende kimbu eest maksma.
„Nad eeldavad seda,” ütles Ajoos, kes ise katat ei tarvitanud. „See on osa nendega sõlmitud kokkuleppest. Ja te tõesti ei taha ennast valvama hulka relvastatud mehi, kes on pahurad, sest jäid oma laksust ilma.”
See argument pani asjad paika. Kahtlemata tõstaks mõni elukauge kritiseerija või BBC-vastane selle peale kära. Aga kohapeal polnud meil valikut. Maksime nende doosi eest. Mida muud meil üle jäi? Olime Muqdishos, pärgli pihta! Säärases olukorras tuleb reeglid välja mõelda käigu pealt.
Paar päeva hiljem olime oma ihukaitsjatega väga sõbralikes suhetes, neisse lausa kiindunud. Enamik neist olid karmid mehed, aga nende hulgas oli ka paar napilt teismeeast välja kasvanud poissi. Ühel päeval, kui olime filmimise lõpetanud, kinkisin paarile neist BBC pastapliiatsi. Need olid odavad pastakad, aga neile oli peale trükitud „BBC” ja mehed olid neist lummatud. Nagu poleks nad kunagi varem kingitust saanud.
Üks mees kirjutas pastakaga enda punase suusamütsi ette oma hüüdnime, 2Pac, pani pastaka uhkelt rinnataskusse, keeras selle nii, et BBC märk välja paistaks (sedasi jäi see terveks meie sealviibimise ajaks) ja naeris siis Ajoosi poole.
„Ta ütles, et on tahtnud terve aasta mütsile oma nime kirjutada,” selgitas Ajoos. „Ma arvan, et oled nüüd jamas, Simon, nad tahavad sulle erilist kingitust teha.”
Nägin hirmsasti vaeva, et neile selgeks teha, et ma ei taha midagi vastu, see oli kõigest pisike kingitus. Aga oli juba hilja. 2Pac kinkis mulle laetud Kalašnikovi, riputades selle mu õlale. /…
Simon Reeve “Sammhaaval“
Raamatus „Sammhaaval“ räägib Reeve oma lemmikreisidest muu hulgas Kesk-Aasia maadesse Kasahstani, Usbekistani ja Tadžikistani, tunnustamata Transnistriasse ja Mägi-Karabahhi ning ekvaatoririikidesse Kongosse, Keeniasse ja Somaaliasse. Lisaks räägib Reeve esimest korda oma lapsepõlvest – tuleb välja, et ta oli paras huligaan! – ning sellest, kuidas probleemsest harimata teismelisest sai algul Sunday Timesi postipoiss, siis sama lehe uuriv ajakirjanik, kirjanik ning viimaks armastatud saatejuht ja maailmarändur. Loe edasi…
About the author
