Maailmakontrolörid on loonud ideaalühiskonna, kus geenitehnoloogia, ajupesu ja mitmekülgsete naudingute osav kasutamine on teinud inimestest rahulolevad tarbijad. Tugevad tunded ja ihad on alla surutud rahustavate mantrate abil, nagu näiteks „Tänapäeval on kõik õnnelikud“ ja „Kõik kuuluvad kõigile“. Üksnes psühholoog Bernard Marx vaevleb seletamatus vabanemise igatsuses. Ehk võiks tema kannatusi leevendada käik ühte vähestest säilinud metsikutest reservaatidest, kus endiselt elatakse vana, ebatäiuslikku elu …
Hea ilma suunal
1932. aastal ilmus „Hea uus ilm“. Tänase päevani teatakse kirjanikku just selle antiutoopia (või düstoopia või negatiivse utoopia) loojana: aastaks 2540 on inimeste soovid ja ihad allutatud Maailmariigi kontrollile, valitseb stabiilsus ja seksuaalne vabadus ning kõik on õnnelikud. Huxley kirjavahetuse väljaandja ning uurija David Bradshaw’ sõnutsi kirjutas autor teose peamiselt eesmärgiga hoiatada inimesi teadusliku ja materiaalse arengu ebainimlike kulgede eest. Ent inimestele üldiselt ei meeldi hoiatused ega manitsused. Väite illustreerimiseks võib tuua USAst nimekirja 100 kirjandusteose kohta, mida on soovitud keelustada – ka „Hea uus ilm“ kuulub nende hulka, mille raamatukogudest eemaldamist on lugejad nõudnud (Ameerika raamatukogude ühendus alustas nimekirja koostamist 1990. aastatel, perioodil 2010–2019 figureerib “Hea uus ilm” selles 26., 2011. aastal lausa 7. kohal).
Mida siis Huxley teosele ette heidetakse? Siivutust, moraalitust, seksuaalset kombelõtvust ja hedonismi propageerimist. Samuti jõhkrust, rassismi ja solvavat keelekasutust. Kohati naeruväärselt vastupidi sellele, mida kirjanik ise näis kritiseerivat. On ju satiiri ja paroodia relv kõverpeegel ehk ühiskonda ei kujutata mitte nii, nagu see parajasti on, vaid võimendatult kaldu suunas, kuhu areng halva stsenaariumi järgi viia võib. Lugeja ülesanne olgu sellest kavalast lükkest aru saada.
Irooniast pole tsensorid-lugejad end läbi närinud peale USA keelustamisnõudmiste ka Iirimaal (ilmumisaastal keelustati teos keelekasutuse, pereväärtuste ja religiooni ründamise tõttu), Indias (1967. aastal, mil teksti süüdistati pornograafilisuses) ja Austraalias (1932–1937). Hiinas aga on Huxley 12 essee vormis kirjutatud 1958. aasta järjes „Brave New World Revisited“ tsenseeritud kõik vihjed Mao Zedongi aegsele Hiinale.
Aga teose enda juurde. Huxley juhatab romaani sisse Vene filosoofilt Nikolai Berdjajevilt laenatud lausega. Ajastu vaimuerksamad ja -teravamad mõtlejad peaksid tajuma, mil utoopiad hakkavad täide minema pärismaailmas. Inimese võimuses on halvimad neist ära hoida. Ja see võib osutuda määravamaks kui utoopia ise.
Tehkem korraks paus ja mõelgem, et Huxley hakkas antiutoopiat kirjutama muretutel 1920ndatel, taustal tehnika arengu viimane sõna ja boheemlaste sumin. Miks küll? Elul pole mõtet, maailm on hukas, inimkond paljuneb kontrollimata, vähestel jätkub taipu ja arukust, tehnika orjastab – kõlab tuttavalt? Naib, et sada aastat tagasi vaevles inimkond samasuguste ohtude küüsis mis 21. sajandi teisel aastakümnel. Kui seda survet ja painet aga kujutada hõrgus stiilis ja isikupäraste tegelastega, jääb kujutlusvõimele lahedalt ruumi. Ent kõiksugu ülemõtlemine ja ohjeldamatu fantaasia on ohtlik.
„Heas uues ilmas“ polegi ideedele enam ruumi, isemõtlemine on stigmatiseeritud ja valitseb üldine ühetaolisus – inimkonna alati ihaldatud stabiilsus. Protagonist Bernhard Marxile meeldib üksi olla ja „patustada“ ehk mõtiskleda, enamik ümberkaudsetest kahtlustab, et Marxi geneetilisel kohandamisel lekkis vajalikesse lahustesse alkoholi ja sealt see teistsugusus, napakus. Omamoodi paradoks, kuna loogiliselt võttes peaks inimene ju soovima terviklikkust, sidusust ja kogukonna üksmeelt. Kaasinimestega õnnes ja rahus elamine, piirideta armastus, veatult funktsioneeriv masinavärk ja probleemipuudus – ühtsus, terviklikkus igas sfääris tundub ju kaunina? Kuid millegipärast kaasneb „terviklike“ ühiskonnakorraldustega tihti totalitaarsus. Kust jookseb siis piir totalitarismi ja ühiskonna terviklikkuse vahel? Kas terviklikkus tähendab ühetaolisust? On’s stabiilsus üldse ihaldatav? Küsimusi tekib omajagu.
– Elsbeth Hanna Aarsalu
Aldous Huxley “Hea uus ilm”
Sari „Keelatud klassika“ hõlmab kirjanduslikke tippteoseid, mis on olnud ühel või teisel ajal eri riikides keelatud. Neid raamatuid on peetud ja peetakse paiguti siiani poliitilistel või moraalsetel põhjustel avaldamise jaoks sobimatuks. Sari kutsub üles mõtisklema sõnavabaduse teemal ja tähistab meie õigust lugeda. Loe lähemalt…
About the author
