Kreekamaalt on pärit palju kauneid müüte. Vanad kreeklased punusid oma pajatused looduse ilust, armastusest elu vastu ja üldse kõigest, mis on kaunis.
Kogumik “Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad” tutvustab igas vanuses lugejale Olümpose jumalaid, keda iseloomustavad lisaks üleloomulikele võimetele ka inimlikud voorused ja vead. Kreeklaste müütilised jumalad polnud kaugeltki täiuslikud, kuid ehk just tänu sellele on nende lood kõnetanud inimesi aastatuhandeid.
Müüdid on muhedalt ümber jutustanud Menelaos Stephanides ja kaunid pildid joonistanud tema vend Yannis Stephanides.
Demeter ja Persephone ehk Kuidas said alguse aastaajad
„Tõeline õnn on nii jumalatele kui ka inimestele ühtviisi kättesaamatu. Ühel päeval on kõik hästi, aga juba järgmisel variseb kõik kokku.” Demeterile tulid päris sageli pähe sellised sünged mõtted, ent praegu, kui ta kurvalt Olümpose nõlvade laugetel jalamitel uitas, kriipis hinges ohu eelaimus. Viimaks istus ta kivile ja jäi enda ees laiuvat lopsakat rohelust silmitsema; ent ta pilk oli udune ja nägu murelik. Äkitselt läks Demeteri mõte tütar Persephonele ja kripeldus paisus mureks. Persephone oli ta ainus laps ja Demeter armastas teda rohkem kui kedagi teist terves ilmas.
„Temaga juhtus midagi paha,” ehmus jumalanna äkitselt ja hüppas otsekui nõelatult püsti. Otsekohe hakkas ulguma ja vilistama marutuul. Siis kostis üle tormi möirgamise Demeteri kõrvu südantlõhestav karje: „Ema, mind viiakse ära!” – kohutav ahastushüüd, mis jõudis Olümposele kaugete mägede ja merede tagant. Karjatati vaid korra, ent õõnes kaja kordas karjet aina uuesti ja uuesti. Läbi kurude ja üle mägede keereldes segunes see tuule vilinaga ja muutis tooni. Kord kostis see kriiskavalt, teinekord nagu nuuksatus, vahel kajas kõlavalt mitu korda vastu, teinekord vaibus vaevukuuldavaks sosinaks. Jumalanna pea käis ringi ja süda tahtis murest lõhkeda. „Ema, mind viiakse ära!” See oli tema ainsa tütre Persephone hääl.
Ka tuhat piksenoolt poleks jumalannat ägedamalt vapustanud kui äsja kuuldud karje. Enam ei suutnud miski teda Olümposel kinni pidada. Ta tõusis otsekui lenduehmatatud lind ja jooksis tütart otsima, tallad puudutasid kord maad, kord laineid.
„Persephone, Persephone!” hüüdis ta. Nuttes jooksis ta ringi ja otsis igalt poolt, kuni viimaks kandsid jalad ta Nysa õitsvasse orgu. Sealt leidis ta salgakese veenümfe, ilusaid okeaniide, kes olid Persephone parimad sõbratarid. Ärevalt jooksis jumalanna okeaniidiide juurde, aga nende silmist ei paistnud häid uudiseid.
„Head neitsid,” kisendas Demeter, „öelge ruttu, mis mu tütrega juhtus! Kes ta minema viis?”
„Õnnetu jumalanna,” tuli vastus, „meie ei tea midagi, meie kuulsime ainult ta karjatust. Ta oli koos meiega siin lilli korjamas. Näe, siin on meie korvid. Me ei saanudki aru, et ta oli meist eemale sattunud. Siis kuulsime karjatust – ja see oli kõik.”
Demeter ei jäänud pikemalt kuulama. Pisarad nägu mööda alla voolamas, jooksis ta edasi otsima. Sedasi otsis ta lakkamatult üheksa päeva ja üheksa ööd, ent kõik oli asjatu; küsis ta lihtsurelikult või võimsalt selgeltnägijalt, vastus oli ikka sama. Keegi ei teadnud midagi. Kümnenda päeva õhtul, kui taevasse kerkis noorkuu, ilmus Demeteri ette kuujumalanna Hekate ja ütles: „Ma nägin su kannatusi ja tulin sulle appi. Et keegi su tütrest mitte kui midagi ei tea, viin su päikesejumal Heliose ette, sest kõikidest jumalatest ja surelikest võis ainuüksi tema näha, kuidas su tütar rööviti.”
Peagi jõudsid kaks jumalannat päikese kuldsesse hoovi ja seisid pimestatult suure päevajumala palge ees.
Niipea kui päike Demeteri nägi, sai ta kohe aru, miks too tuli. „Armas jumalanna,” lausus Helios, „ma kurvastan koos sinuga selle õnnetuse üle, mis sulle osaks langes. Persephonega juhtus sedasi tüdruku isa Zeusi tahtel. Just Zeus andis tütre Hadese isandale Plutonile mõrsjaks. Tüdruk on nüüd allmaailma kuningriigis ega näe enam iial päevavalgust.”
Neid sõnu kuuldes läks Demeter näost kaameks kui vaha ja ta silmist voolas jõena pisaraid, kuid päikesel oli veel midagi öelda: „Persephone oli koos oma sõbrataride okeaniididega õiterikkas Nysa orus mängimas ja lilli korjamas. Koht oli ilus, seal olid rohelised puud ja lõhnavad lilled, sädistavad linnud ja naervad vetevood. Kogu sellest ilust joovastunult lendles Persephone otsekui liblikas ühe õie juurest teise juurde ega saanud arugi, kui kaugele sõbratarid maha jäid. Aga samal ajal, kui tema kogu selle ilu üle rõõmustas, ilma et tal oleks olnud ainsatki muret ilma peal, varitses selle paiga lähedal maapraos Pluton, Hadese isand. Äkki jäi Persephone pilgu ette imekaunis nartsiss, mille kroonlehed hakkasid iga hetk avanema. Ta noppis nartsissi ja tõstis näo juurde, et head lillelõhna nuusutada. Persephone on juba maast madalast imekaunis tüdruk, tol hetkel aga oli ta kaunim kui iial 
enne. Pluton, kes kõige algusest saadik pealt nägi, ei suutnud end enam tagasi hoida. Ainsa hoobiga lõhestas ta maa ja kihutas oma kuldsel kaarikul, mida vedasid Hadese surematud süsimustad hobused, päevavalguse kätte. Välgukiirul tõmbas ta Persephone enda kõrvale kaarikusse. Tüdruk jõudis vaevu hüüatada: „Ema, mind viiakse ära!”, kui juba sukeldusid päevavalgusest pimestatud hobused tagasi pimedasse maapõue.”
Päikesejumal nägi, kuidas Demeteri ahastus üha kasvab, sedamööda, kuis lugu lahti hargneb. Helios püüdis teda lohutada. „Ära kurvasta,” trööstis ta, „Pluton on vägev isand ja allmaailma kuningriik on piiritu, sest surnuid on palju rohkem kui elavaid. Su tütar hakkab elama kuldsetes õuedes ja loendamatud surnud hakkavad teda austama ja jumaldama, just sama moodi, nagu nad jumaldavad surematut Plutonit, kõikvõimsa Zeusi venda, kes arvab sindki oma õdede hulka.”
Aga need sõnad ainult suurendasid Demeteri leina, sest ta nägi, et kaotas terves ilmas kõige kallima – oma ainsa tütre.
Zeus nägi seda kõike ja mõistis, et tehtud kahju heastamiseks tuleb midagi ette võtta. Ta langetas otsuse, et Persephone veedab sellest ajast saadik poole aastast ema juures maa peal ja teise poole oma abikaasa Plutoni juures allmaailma kuningriigis. Ja nii sündiski.
Sellest ajast peale rüütavad mäed ja tasandikud end kevadel ja suvel rohelusse ning maad ehivad lillepärjad. Loodus rõõmutseb, sest just nendel aastaaegadel viibib Persephone ema juures; ja rõõmus Demeter kannab omakorda hoolt, et maa oleks imetabaselt kaunis ja viljakandev. Aga Persephone lahkumise järel saabub sügis ja selle järel külm talv. Puud jäävad raagu ning kõik on kurb ja sünge, sest ka Demeter on kurb, et tema ainuke tütar viibib päevavalgusest kaugel Hadese tintmustas pimeduses. Ja nii on see sestpeale olnudki: igal kevadel tähistab Demeter armastatud tütre tagasitulekut, ja – rõõmus, nagu ta on – võtab innukalt käsile oma meelisülesande, et inimese piinarikast elu pisutki kergendada.
Puumõrtsukas Erysichthon saab karistuse
Demeteri ülesanne oli püha, ja igaüks, kes püüdis tema tööd alavääristada või hävitada, sai karmi karistuse; aga kõige karmim karistus sai osaks Erysichthonile, mehele, kes asja ees, teist taga puid maha raius.
Muidugi on seegi vaid müüt, aga seda on nüüdki kasulik kuulata. Tol ammusel ajal oli mets sama väärtuslik nagu tänapäeval. Puu maharaiumine oli kuritegu, sest usuti, et iga puu sees elab nümf, keda kutsuti drüaadiks – ja et drüaad püsib elus vaid seni, kuni elab puu. Kes iganes soovis puud maha võtta, pidi enne väga tõsiselt aru pidama, sest Demeter armastas ja kaitses drüaade. Kreekas ei leidunud ainsatki inimest, kes seda poleks teadnud, ja Erysichthon, kuningas, pidanuks jumalate soove pareminigi tundma kui tavakodanik. Ometi oli sedasi, et ehkki ta oleks pidanud metsa säästma, unustas ta luksusjanust pimestatuna oma kohustuse ja laskis puid üksnes selleks armutult maha võtta, et endale uut paleed ehitada. Üle igasuguse piiri aga läks ta siis, kui ta pilk langes saja-aastasele tammele, mis kasvas püha hiie sissepääsu juures.
Erysichthon, puumõrtsukas Kuningas saabus koos kaaskondlastega püha puu juurde ning terve rühm jäi ebalevalt vaikides seisma. Viimaks astus kõige vanem neist ette ja ütles kuningale: „Majesteet, eks ole metsale sinu uue lossi ehituse läbi juba küllalt kahju tehtud? Kas vana palee polnud juba niigi küllalt ilus? Võta head nõu kuulda: ilu imetlevad kõik, luksust mitte. Katsu aru saada ja ära lase seda puud maha raiuda. Su enda hea käekäigu nimel, sul võiks hakata kahju drüaadist, kes seal elab, sest Demeter …”
Ent Erysichthon segas vahele: „Vanamees, hoia oma nõu heaga endale ja ära arva, et su valged juuksed sind kaitsevad. Mis mul drüaadidest või Demeterist? Mind kaitsevad palju vägevamad jumalad. Elagu või Demeter ise selle tammepuu sees, ma raiun ta ikka maha!” Seda kuulutanud, haaras ta ühelt orjalt kirve ja hakkas püha puud raevukalt raiuma. Otsekohe sündis ime. Haavatud tüvest purskas verd! Pealtvaatajad lõid kartma ja üks ori püüdis kuningat tagasi hoida. Erysichthon pöördus maruvihaselt ringi ja tappis ta, hüüdes: „Said nüüd, koer, ma sind veel õpetan, kuidas mind Demeteri nimega ähvardama tulla!”, ja nende sõnadega asus ta uuesti raiuma, kuni puu tema hoopidest maha varises ja drüaad, kes selle tamme sees elas, suri.
See drüaad oli kõikidele hiie elanikele aga iseäranis armas, ja tema õed jooksid nuttes Demeteri juurde ja rääkisid talle, milline hirmus asi juhtus.
„Näe nüüd, mis see elajas tegi,” itkesid nad, „ja kuule nüüd, mis ta veel sinu kohta ütles, võimas jumalanna! Elagu või Demeter ise selle tammepuu sees, ma raiun ta ikka maha, sedasi ta lõrises; ja Said nüüd, koer, ma sind veel õpetan, kuidas mind Demeteri nimega ähvardama tulla! Ja siis tappis ta vaese orja ära ja raius puu maha ja meie kaotasime kalli sõbra, kõige parema, kes meil oli.”
Jumalanna läks seda kuuldes raevu ja mõtles silmapilk välja jälgile kuritööle väärilise karistuse. Nüüd oli käes Erysichthoni kord, et kellelgi temast kahju hakkaks – juhul kui temataoline tegelane üldse haletsust väärib. Teda karistati vaat niimoodi.
Demeter käskis ühel drüaadil kaugele Kaukasusele minna ja otsida üles näljajumalanna Penia. Drüaadil tuli edasi anda Demeteri korraldus, et näljajumalanna peab Erysichthoni juurde minema ja tema peale oma hingeõhku puhuma.
Drüaad jõudis silmapilguga Kaukasusele ja leidis näljajumalanna ühest koopast, mis asus põuasel, ogalisi taimi täis mäeküljel. Nälg oli luider, vaevatud, juuksed pulstis peas. Rüü oli tal must ja silmad sügavale silmakoobastesse vajunud. Drüaad võpatas teda nähes õudusest, kuid kogus peagi julgust ja rääkis, miks ta Kaukasusele tuli.
Näljajumalanna järgis täpselt Demeteri käsku ja saabus pööristuule turjal peagi Erysichthoni paleesse. Öö oli juba ammu käes ja Penia leidis Erysichthoni sügavalt magamast. Nälg laotas oma tiivad üle tema ja puhistas oma mürgist hingeõhku tema näole. Rohkem polnud vajagi. Kohe kadus näljajumalanna sama meeletu kiiruga, nagu oli tulnud. Ja siis sündis midagi imelikku. Ehkki Erysichthon endistviisi sügavalt magas, hakkas ta lõug ülesalla liikuma, sest ta nägi unes toitu; ja kuigi suus polnud midagi, hakkas ta mäluma ja neelama. Äkitselt ärkas kuningas üles, nälg sisikonda närimas. Jalamaid äratas ta teenrid, kõmistas, et tehtagu toidujahil tühjaks nii maa, meri kui ka taevas ja toodagu kõik söödav, mis kusagilt leida, tema ette. Maldamata korrakski hinge tõmmata, kugistas ta toidu alla, kuid mida rohkem ta sõi, seda suuremat nälga ta kaebas. Orjad kandsid talle järjest ette kuhjaga täis laotud toiduvaagnaid, tema aga karjus vastu, et sellest on vähe, ja saatis nad toitu juurde 
tooma. Söödavast, millega oleks võinud terve rahva ära toita, tema kõhu täitmiseks ei piisanud. Mida ägedamini ta mälus ja neelas, seda teravamaks läks nälg. Tema magu oli otsekui põhjatu auk: mida innukamalt ta püüdis seda täita, seda tühjem see tundus; rahuldamatu nälg rebis sööstudena ta sisikonda ja läks üha piinavamaks. Ja sedasi kadus terve ta varandus tema kõhtu, ilma et suutnuks vaigistada leeke, mis seal lõõmasid. Viimaks, kugistanud alla kogu oma vara, jäänud ilma kuningriigist ja kaaskondlastest ning müünud viimsegi orja, nägi ta, et järel pole enam midagi ega kedagi peale tütre Mistra, kellel oli temast kahju, ehkki väärinuks kindlasti paremat isa.
Mistra oli nii ilus, et kord armus temasse koguni merejumal Poseidon. Nüüd müüs isa, suutmata oma tohutut isu ohjeldada, tütregi maha. Orjusse siirdudes anus Mistra Poseidonilt abi, ja merejumal, kes teda endiselt armastas, omistas talle võime moonduda selleks, kelleks ta iganes soovib. Niisiis moondas Mistra end linnuks ja lendas otsekohe isa juurde tagasi. Ja isa müüs ta jälle maha. Mistrast sai hobune ja ta tuli taas koju. Ja uuesti müüs isa ta maha. Ja nii sai tütrest järjepannu õhvake, siis hirv ja nii edasi, kuni viimaks, muutnud end metskitseks, leidis ta end üle kallaste ajava jõe äärest, millest ta kuidagi üle ei saanud. Siis ei jaksanud Erysichthon end enam üldse vaos hoida. Aplalt hakkas ta iseennast kugistama ja lõppes hirmsatesse piinadesse.
Nii suri mees, kes tappis puid; ja nii kaitses Demeter seda head, mida ta oli loonud, mõningate kurjade inimeste eest, näidates, et metsahävitajaid ootab ees nälg.
Narkissos ja Echo ehk Nartsisside ja kaja saamislugu
Nooruk Narkissos oli omaenda ilust nii pimestatud, et mõtles: terves maailmas ei leidu mulle võrdset. Nii jumalate kui ka inimeste hulgas oli tema ainuke, kelle südant Aphrodite poja vibunooled ei suutnud tabada ja armastusest põksuma panna. Narkissos teadis seda, kahjurõõmutses ja kohtles jumalannat üleolevalt. Ta uskus, et temal pole Aphroditet vaja, ja seda väga lihtsal põhjusel: Narkissosel jätkus imetlust vaid iseendale, millegi ega kellegi muu jaoks ei jäänud midagi üle.
Aga ometi saabus päev, kui Aphrodite armunool Narkissosele südamesse puuris. Ent hakakem pihta päris algusest.
Jõejumal Kephisose poeg Narkissos oli nii nägus, et metsas ringi jalutades, nagu ta armastas teha, pani ta oma teel iga nümfi ja drüaadi südame põksuma. Narkissos läks uhkusest puhevile, et ta teistele sellist mõju avaldab. Muidugi ei armunud ta ise eales kellessegi; ta tahtis vaid, et teised temasse armuksid. Ja iga vallutuse peale hakkas ta endast järjest paremini arvama. Seda tundis ta ka siis, kui nägi, et temasse on armunud nümf Echo, ja ta põlgas Echo armastuse julmalt ja upsakalt ära.
Echo oli küll imekaunis, kuid tal puudus kõnevõime, nii et ta sai korrata vaid viimaseid silpe sellest, mida kuulis.
Esimest korda nägi Echo Narkissost siis, kui noormees tavapäraselt metsas ringi jalutas, iga paari sammu järel seisma jäädes, et oma vetruvat kõnnakut ja kaunist kehahoiakut imetleda. Veel iial enne polnud Echo näinud ühtki nii uhket ja nägusat noorukit. Ta häbenes talle otsagi vaadata ja läks kiiresti põõsa taha peitu.
Narkissos, kes oli teda vilksamisi näinud, hüüdis järsu häälega: „Kes peidab end selles paigas, kus mina olen?”
„… mina olen,” kostis nümfi hirmunud hääl talle vastu.
„Kus sa oled?” küsis noormees, hääl pisut leebem. „Tule siia!”
„… siia!” kostis jälle nümfi hääl.
Ent Narkissos ei näinud midagi.
„Tule välja,” hüüatas nooruk. „Ma tahan sind näha!”
„… sind näha!” kordas sama hääl nüüd rõõmsalt, ja nende sõnade saatel ilmus säravalt ilus Echo lagedale ning jooksis noormehe poole.
Ent Narkissose südant ei liigutanud ei neiu ilu ega ka armastus, mis tema silmist vastu säras. Talle piisas nägemisest, et saavutatud on järjekordne südamevallutus.
„Kao minema!” hüüdis ta. „Arvad, et ma olen sinusuguste jaoks, narr?”
„… narr!” kordas Echo ning jooksis häbist ja pettumusest nuttes minema.
No nii, armastuse jumalannana ei võinud Aphrodite nüüd Narkissost karistamata jätta. Kuula, kuidas Narkissos pidi oma südametuse eest maksma!
Metsas ringi kõndides tundis Narkissos peagi janu ja tahtis vett juua. Mõnda aega otsinud, leidiski ta tiigikese. Selle kristallselge vesi oli tuule eest hästi varjatud ja kogu ümbrus nii rahulik, et kõik, mis kaldal oli, paistis veest vastu otsekui peeglist.
Rüüpama kummardudes nägi Narkissos vees omaenda nägu. Samal silmapilgul laskis Eros vibult valla noole, mis tabas noorukit otse südamesse.
Mõistmata, et veepinnalt peegelduv nägu on ta enda oma, haaras Narkissost meeletu armastus. Veel iial elus polnud ta näinud nii kaunist nägu. Eros sai ema antud ülesandega hästi hakkama: nooruk, kes ei teadnud, mis on armastus, oli nüüd sõgedalt armunud omaenda kujutisse.
Isu täis saamata vaatas Narkissos ainitisel pilgul tiiki. Natukese aja pärast kallutas ta end lähemale ja nägi, et kujutis teeb samasuguse liigutuse. Seepeale kummardus Narkissos hurmavat nägu suudlema, ent niipea, kui huuled veepinda puudutasid, pudenes kujutis kildudeks. Varsti säbarlainetus vaibus, ilus nägu ilmus jälle nähtavale, ja uuesti langetas Narkissos pea, et ilmutist kirglikult suudelda. Jälle juhtus sama asi. Narkissot tabas üha uuesti ja uuesti pettumus, nii et viimaks oli ta täiesti meeleheitel. Ta keeldus tiigi äärest lahkumast, põlvitas seal söömata ja joomata ning mõtles ainult vees nähtud olevusele. Möödusid terved päevad ja ööd, ja Narkissos ei liikunud paigastki. Ta jäi tund-tunnilt nõrgemaks, ent talle ei tulnud pähegi seda kättesaamatut nägu sinnapaika jätta.
Sedasi istudes ja peegeldust silmitsedes jõudis talle viimaks siiski kohale, kelle peegelpilt see on, ja ta kisendas meelt heites: „Oh häda! See, keda ma vees näen, on mu enda kuju, ja iial ei saa ma teda puudutada!”
Ent nüüdki, olles tõde taibanud, ei suutnud ta kuidagi ära tulla, sest kujutis hoidis teda endisest veelgi tugevamalt oma lummuses. Ja nii jäi Narkissos tiigi äärde edasi, söömata ja joomata ning mõtlemata millelegi muule kui vaid omaenda peegeldusele. Ja sinna tiigikaldale ta surigi ning ta kaame nägu peegeldus tasasel veepinnal.
Selline karistus sai osaks nägusale Narkissosele, kelle saatuseks oli armastada vaid iseennast ja mitte kedagi teist.
Kõik metsanümfid ja drüaadid nutsid hurmavat noorukit taga, ja Echo kõikidest kõige enam. Ta istus Narkissose kõrval ja nuttis, kuni öö jõudis kätte ja uni sai võitu. Ärgates ei silmanud Echo Narkissost enam kusagil. Kohas, kus nooruk oli lamanud, kasvas meeldiva lõhnaga lill. Meie kutsume seda nartsissiks ja ta on surmalill.
Leinates uitas Echo metsas, kuni kurvastusest suri. Kuid tema hääl jäi alles, ja kui sa metsa lähed ja valjusti hõikad, saad seda kuulda: alati kajab vastu sinu viimati hõigatud sõna.
Menelaos Stephanides “Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad”
Kogumik tutvustab igas vanuses lugejale Olümpose jumalaid, keda iseloomustavad lisaks üleloomulikele võimetele ka inimlikud voorused ja vead. Kreeklaste müütilised jumalad polnud kaugeltki täiuslikud, kuid ehk just tänu sellele on nende lood kõnetanud inimesi aastatuhandeid. Loe lähemalt…
About the author
