Konstantin Pätsist ja raamatutest Konstantin Pätsist

Tunnustatud Eesti ajaloolane Toomas Hiio on põhjalikult kirja pannud Eesti esimese presidendi loo ja raamatud, mis heidavad valgust Konstantin Pätsile ja tema valitsemisajale.

Eesti riigitegelane, elukutselt jurist, Eesti Vabariigi esimene president, [23.02.1874 Tahkuranna vald – 18.01.1956 Kalinini oblast, Buraðevo], saade "Ainult üks miljon".Juba tosin aastat ja kauemgi miilab tuha all väitlus Konstantin Pätsi rolli üle Eesti ajaloos üldse ning eriti poliitikas ja majanduses, puhkedes aeg-ajalt avalikuks vaidluseks ja tülikski nagu praegu, et siis mõnevõrra rahunenult tuha alla tagasi vajuda. Seekord oli vaidluse ajendiks MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi ja selle tarmuka esimehe Trivimi Velliste mõne aasta tagune ettepanek püstitada mälestusmärk Konstantin Pätsile kui Eesti riigi rajajale.

Selle sajandi alguses algas väitlus Pätsi rolli üle Eesti ajaloos seoses Magnus Ilmjärve raamatu „Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini“ ilmumisega 2004. aastal Tegelikult mõni aasta varemgi, sest doktor Ilmjärv teavitas kohe-kohe ilmuvast käsitlusest, mis kogu tõe päevavalgele toob, juba mitu aastat ette ja mitmes artiklis. Magnus Ilmjärv süüdistab Konstantin Pätsi kontaktides Nõukogude Venemaaga 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses, 1934. aasta riigipöördes ja autoritaarse valitsemiskorra kehtestamises, misjärel väga kitsaks muutunud otsustajate ring tegi 1939. aastal sügisel valiku alluda NSV Liidu ultimaatumile ja lubada Eesti territooriumile NSV Liidu sõjaväebaasid, millele järgnes Eesti okupeerimine 1940. aasta juunis. Erinevalt Soomest, mis hakkas vastu ja suutis säilitada iseseisvuse. Kas üks või teine süüdistus või mõlemad: väidetav salajane koostöö Venemaaga, demokraatia likvideerimine ja autu allaandmine NSV Liidu survele 1939. aastal, üksteisega seostatuna või ilma, annavad väitlusele tooni tänini. Seda enam, et kõigil teemadel, olgu selleks siis salakoostöö Venemaaga, mure demokraatia pärast või ka Venemaa survele järeleandmine, on paralleelid tänapäeva. Mis mõneti raskendab ka avalikku diskussiooni ajaloolaste vahel, sest avalikkusel on silme ees needsamad paralleelid ning hoopis vähem on teadmisi tegelikult juhtunust. Juba pelk katse otsida Pätsi otsustele seletust võib saada häbimärgistatud katsena õigustada demokraatia likvideerimist ja NSV Liidule alistumist, mida ükski terve mõistusega õpetlane ei taha lasta endaga juhtuda.

Sovetiajal koolis käinud Eesti inimese teadvuses võib koguni helisema hakata veel üks küsimus – äkki oligi Pätsi puhul tegemist fašistliku diktaatoriga, nagu kõige karmimal Stalini ajal väitis ametlik ajalugu? Äkki oligi sovettidel õigus? Äkki oligi sõdadevahelise Eesti Vabariigi puhul tegemist ainult mingi sahkerdajate pundi eraprojektiga, keda kõige kõrgema tasemeni välja kontrollisid naaberriigi kurikuulsad ja kõikvõimsad salateenistused?

Enamiku inimeste jaoks on see väitlus pelk pinnavirvendus. Juba 25 aastat on koolides Eesti ajalugu õpetatud Eesti moodi ja Konstantin Pätsi kohast Eesti ajaloos loetakse Eesti ajaloolaste kirjutatud ajalooõpikutest, mis on suhtunud ja suhtuvad Konstantin Pätsi rolli erinevalt, kuid ei keskendu kunagi ainult ülalnimetatud süüdistustele. Lõpuks sõltub palju ka õpetajast ja õpetajadki on erinevad. Aga teades, kui palju me lastele läheb korda kooli ajalootunnis õpetatav, ei pea me üle hindama ka diskussiooni mõju Eesti rahvale tervikuna. Siiski – kahtlus, et miski oli selles asjas mäda, on rahva arvamusse külvatud küll. Ning paljud arvavad, et niisuguse kahtluse külvamine ongi asja eesmärk ning naaberriigi salateenistuste saatanlik plaan õõnestada Eesti rahva usku oma riiki, mis meil on õiguslikult järjepidev, nagu on tunnustanud ka teised riigid ja rahvad.

vaikiv-ajastu-eestisÕieti algas väitlus Pätsi rolli üle Eesti ajaloos juba Saksa okupatsiooni ajal ja jätkus Eesti paguluses, kui lisaks Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise ja okupatsiooni mittetunnustamise nimel peetavale välisvõitlusele klaariti ka eestiaegseid arveid, sest omaaegsete poliitiliste voolude esindajad sotsialistidest vapsideni tulid paguluses mitme ühinguna ja mitmel maal uuesti kokku. Autoritaarne valitsemisviis mõisteti hukka ka paguluses ja mõned autorid, näiteks William Tomingas, kes oli 1930. aastate keskel vabadussõjalaste riigivastases tegevuses osalemises süüdistatuna vangis olnud, oli oma 1961. aastal ilmunud raamatus „Vaikiv ajastu Eestis“ Konstantin Pätsi suhtes väga vaenulikult meelestatud. Spektri teise serva jääb Vabariigi Presidendi kantselei direktori Elmar Tambeki 1964. aastal ilmunud mälestusraamat „Tõus ja mõõn, milles Konstantin Pätsi tegemistesse Vabariigi Presidendina suhtutakse harda austusega. Pigem Tambeki kui Tominga meelt on ka Märt Raud, kes oma 1953. aastal avaldatud raamatus „Kaks suurt“ kirjeldab paralleelselt Konstantin Pätsi ja Jaan Tõnissoni elukäiku.

Konstantin Pätsi elukäik enne Eesti Vabariigi loomist

Konstantin Päts sündis perekonnas, mis oli vene õigeusku ja niisiis veidi eemal rahvusliku liikumise põhivooludest, mida vedasid luterliku taustaga mehed alates kirikuõpetajast Jakob Hurdast kuni kirikuga tülli läinud Carl Robert Jakobsonini. Majanduslikel põhjustel saatis isa Konstantini ja tema vanema venna Nikolai Riia vaimulikku seminari, kus õppimine oli tasuta. Nikolaist saigi õigeusu preester, Konstantin aga omandas seminaris keskhariduse, tegi gümnaasiumi juures eksamid, mis olid seminaristidele vajalikud ülikooli astumiseks, ja õppis siis Tartus õigusteadust. Ülikoolis liikus ta pahepoolsete eesti üliõpilaste, nn jaaksonlaste seltskonnas, kes võrreldes Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvuslikult meelestatud tudengitega pöörasid rohkem tähelepanu sotsiaalsele õiglusele või õieti ebaõiglusele, nagu oli nooremas haritlaskonnas tol ajal kombeks ning mitte ainult Eestis ja Venemaal. Pärast ülikooli lõpetamist õigusteaduse kandidaadi kraadiga ja sõjaväeteenistuse läbimist asus Päts Tallinna, kus hakkas tegutsema vandeadvokaadi abina Jaan Poska büroos. Sel ajal algas ka tema aktiivne poliitiline tegevus. 1901. aasta sügisel sai temast eesti päevalehe „Teataja“ vastutav väljaandja. 1904. aasta linnavolikogu valimistel suutsid eestlased koos venelastega võita baltisakslasi. Ehkki eestlastel oli enamus, nimetati taktikalistel kaalutlustel linnapeaks venelane Erast Giatsintov. Päts sai linnanõunikuks ja abilinnapeaks ning oli 1905. aasta lõpus lühikest aega linnapea kohusetäitja.

Oma poliitilistelt vaadetelt oli Päts sel ajal radikaal. Mitme Euroopa riigi radikaalsed parteid olid kodanlikud parteid, mida tänapäeval võiks liigitada vasakliberaalideks. Prantsusmaal saavutasid radikaalid 1905. aastal kiriku lahutamise riigist. Mitmes riigis, ka Eestis, ühinesid nad hiljem parempoolsete sotsiaaldemokraatidega radikaalsotsialistideks, Eestis sai sellest seltskonnast 1919. aastal Tööerakond; aga Päts siis enam nende seas ei olnud.

1905. aasta revolutsiooni ajal, kui Eesti- ja Liivimaa kubermangus kehtestati sõjaseisukord, mõisteti Konstantin Päts ja teine hilisem riigivanem, Jaan Teemant, sõjavälikohtus riigivastase agitatsiooni eest tagaselja surma. Mõlemad põgenesid välismaale. Pärast sõjaseisukorra lõpetamist pöördus Päts 1909. aastal Eestisse tagasi ja kandis ära 9-kuulise üksikvangistuse Peterburi Krestõ vanglas. See oli tema esimene vangistus.

Seejärel oli ta ajalehe „Tallinna Teataja“ toimetaja, jätkas advokaadipraksist ja tegeles omavalitsusküsimustega, tõlkides mitu selleteemalist raamatut saksa keelest eesti keelde. 1916. aastal mobiliseeriti ta reservohvitserina Vene armeesse, teenistus möödus Tallinnas Peeter Suure merekindluses. Alates 1917. aastast, kui keiser troonist loobus, Põhja-Liivimaa Eestimaa kubermanguga autonoomseks Eestimaa kubermanguks ühendati ja Maanõukogu valiti, oli Päts uuesti Eesti suures poliitikas. Ta valiti Järvamaa saadikuna Maanõukogusse ning nimetati Maavalitsuse esimeheks. Poliitiliselt oli ta sel ajal nihkunud tükk maad paremale ja oli põllumeeste erakonna Eesti Maarahva Liit liige, millest 1920. aastal sai partei nimega Põllumeeste Kogud.

1917. aasta suvel valiti lipnik Päts Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimeheks. Nimelt lubas Ajutine Valitsus moodustada Vene armee Eesti rahvusväeosad. Sel ajal peeti arvutul hulgal kongresse ja moodustati veel rohkem komiteesid, ka sõjaväes. Eestimaa Sõjaväelaste Ülemkomitee valiti I eesti sõjaväelaste kongressil ning ülemkomitee oli midagi autonoomse Eestimaa kubermangu sõjaministeeriumi taolist, mis tegeles rahvusväeosade komplekteerimise ja formeerimise küsimustega. Rahvusväeosad ise allusid Vene sõjaväe staapidele, kuid paiknesid Eestis.

Konstantin Pätsi tegevus 1917–1934
1917. aasta novembris haarasid bolševikud võimu nii Venemaal kui ka Eestis. Novembri teisel poolel saatsid nad laiali Maanõukogu, mis oli kuulutanud end kõrgeimaks võimuks Eestis. Päts oli bolševike võimu ajal lühikest aega vangis ja läks siis põranda alla. Põranda alla läksid ka Maanõukogu liikmed, kes moodustasid Vanematenõukogu, mis omakorda nimetas 19. veebruaril 1918 kolmeliikmelise Päästekomitee, mille liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Päästekomitee kuulutas 24. veebruaril 1918 Eesti iseseisvaks ja Konstantin Päts oli Eesti ajutise valitsuse esimene peaminister, ühtlasi ka sise- ning kaubandus- ja tööstusminister.

Samal ajal olid Eestisse tunginud juba Saksa väed, sest Nõukogude Venemaa sõjaminister Lev Trotski oli katkestanud Brest-Litovski rahuläbirääkimised ja Saksa väed alustasid kogu idarindel pealetungi, vallutades kuni märtsi alguseni Eesti ja Põhja-Läti ning suure osa Valgevenest ja Ukrainast. Eestis kehtestati Saksamaa sõjaline okupatsioon, Eesti iseseisvust ei tunnustatud ja rahvusväeosad saadeti laiali. 1918. aasta juunis Päts arreteeriti ja ta oli kuni 1918. aasta novembrini Saksa vangilaagrites Kuramaal ning Minski ja Grodna kubermangus.

Pärast Saksamaa novembrirevolutsiooni Päts vabastati ning ta oli 12. novembril 1918 moodustatud teise ajutise valitsuse pea- ja siseminister. Pärast valitsuse ümberkorraldamist novembri lõpus oli Päts kuni 1919. aasta maikuuni kolmanda ajutise valitsuse pea- ja sõjaminister. 1919. aasta aprillis valiti esimene Eesti seadusandlik kogu, Asutav Kogu, mis moodustas 1919. aasta maist kuni 1920. aasta oktoobrini viis valitsust. Asutavas Kogus oli enamus pahempoolsetel erakondadel ja valitsustesse kuulusid sotsiaaldemokraadid ja Tööerakond, aga ka Jaan Tõnissoni Rahvaerakond ja Kristlik Rahvaerakond. Pätsi Eesti Maarahva Liit sai Asutava Kogu valimistel ainult kaheksa kohta 120-st.

Pärast 1920. aasta põhiseaduse jõustumist oli Päts viie koalitsioonivalitsuse juht (riigivanem): 1921–1922, 1923–1924, 1931–1932, 1932–1933 ja 1933–1934. 1922–1923 oli Päts ka riigikogu esimees. Tema erakonna toetus kasvas pidevalt ning 1932. aasta V riigikogu valimistel sai enne valimisi asunike erakonnaga liitunud Ühinenud Põllumeeste Erakond sajakohalises riigikogus 42 mandaati.

Pärast Vabadussõda ja rahulepingut Nõukogude Venemaaga oli Eesti majandus raskes olukorras, kuid Eesti riik sai vastavalt rahulepingule Nõukogude Venemaalt 15 miljonit kuldrubla. 1920. aastate alguses oli Eesti ka üheks kanaliks, mille kaudu Nõukogude Venemaa, mida paljud riigid ei veel tunnustanud, pidas varjatumaid või avalikke kaubandussuhteid ülejäänud maailmaga. Osa vahendustasudest jäi Eestisse. Sel ajal sukeldusid äritegevusse paljud Eesti majandustegelased, aga ka poliitikud, Päts nende hulgas. Suur osa ettevõtteid läks kogemuste puudumise ja oskamatu majandustegevuse tõttu pankrotti, sealhulgas ka mitu Konstantin Pätsiga seotud majandusühingut. Eraäri ja Eesti Panga suhted ei olnud sel ajal sugugi väga selged ning seetõttu süüdistati mitut majandustegevusega seotud poliitikut, Päts nende hulgas, kuritarvitustes. Kohtusse asi siiski ei jõudnud. Aastatel 1924–1931 oli Päts riigikogu liige, jätkas tegutsemist majanduse alal ja juhtis mitut seltskondlikku ühingut. Tema erakond oli küll mitme valitsuskoalitsiooni liige, kuid kui Põllumeeste Kogudel tuli valitsus moodustada, juhtis seda riigivanemana Jaan Teemant (kolm valitsust 1925–1927).

Tema tagasipöördumine poliitikasse 1931. aastal toimus paljuski muutunud olukorras. Maailma räsis ennenägematu majanduskriis ning tugeva hoobi oli saanud ka Eesti majandus, mida võimendas mõne aasta eest kehtestatud krooni hoidmine kulla alusel, samal ajal kui enamik Eesti kaubanduspartnereid oli oma raha devalveerinud. Eesti eksport kahanes ja majandusolukord halvenes. Poliitika paremal tiival kasvas vabadussõjalaste liikumine, mis nõudis parlamentaarse „lehmakauplemise“ lõpetamist, laiade volitustega riigipea ameti sisseseadmist ning parlamendi liikmete arvu vähendamist 50-le. Poliitika vasakul serval aktiviseerusid sotsiaaldemokraadid ja nende pahempoolne tiib. Nii vabadussõjalastel kui sotsialistidel olid oma spordiseltsid ja löögiüksuste taolised rühmad, mis pidasid korda massiüritustel, aga ka kaklesid vastaspoole samasuguste ühingutega. Nagu see oli sel ajal kombeks suures osas ülejäänud Euroopast.

Mõneti põhjendatultki nähti ühe kurja juurena liiga parlamendikeskset põhiseadust. 1932. ja 1933. aastal korraldati mitu rahvahääletust põhiseaduse uuendamise küsimuses. Lõpuks võitis parlamendivälise Vabadussõjalaste Keskliidu esitatud põhiseaduse eelnõu, mis nägi ette otse valitava laiade volitustega presidendi ametikoha ning parlamendiliikmete arvu vähendamise. Põhiseadus jõustus 24. jaanuaril ja presidendivalimised pidid toimuma 1934. aasta aprillis. Parlamendierakondadel oli põhjust karta vabadussõjalaste presidendikandidaadi valimisvõitu ja senise poliitika ajamise viisi lõppu.

Alates 1933. aasta oktoobrist riigivanemana valitsust juhtinud Konstantin Päts kutsus 1934. aasta 12. märtsil kindralleitnant Johan Laidoneri sõjavägede ülemjuhatajaks ja kehtestas sõjaseisukorra. Vabadussõjalaste juhid arreteeriti ja nende organisatsioonid keelati. Mõne aja pärast lõpetati ka erakondade tegevus ning riigikogu sunniti „vaikivasse olekusse“: seda ei saadetud laiali, kuid ei kutsutud ka kokku.

„Vaikiv ajastu“

Ehkki aastaid 1934–1940 nimetatakse Konstantin Pätsi autoritaarse valitsemise perioodiks, valitseti riiki sel ajal kolmekesi: Pätsi oli peaminister riigivanema ülesannetes, tema kõrval seisis kindralleitnant Johan Laidoner sõjavägede ülemjuhatajana, kelle pädevus kaitseseisukorra tingimustes ulatus palju kaugemale sõjaväe juhtimisest, ning kolmandana kuulus riigi juhtkonda siseminister Kaarel Eenpalu, kes muuhulgas kureeris ka riiklikku propagandat. Kaitseseisukorda pikendati iga kuue kuu järel kuni 1940. aastani. Riigikogu vaikiva oleku tõttu andis seadusi riigivanem – dekreetidena.

1936. aastal algatas Konstantin Päts rahvahääletuse Rahvuskogu kokkukutsumiseks, mis pidi välja töötama uue põhiseaduse, nagu seda oli 17 aastat varem teinud Asutav Kogu. Rahvahääletusel toetati Rahvuskogu kokkukutsumist. Uus põhiseadus võeti vastu 28. juulil 1937 ja see jõustus 1. jaanuaril 1938. Uue põhiseaduse järgi sai Eestist presidentaalne vabariik. Riigikogu oli kahekojaline, 80 saadikut riigivolikogus ja 40 riiginõukogus, kuid täidesaatva võimu eesotsas seisis president ise ja talle allus valitsusjuht, peaminister. Erakonnad jäid keelatuks ja kaitseseisukord kehtima.
pats_1938

1936. aasta aprillis valiti Konstantin Päts Vabariigi Presidendiks. Samal ajal valiti ka 80-liikmeline riigivolikogu. Valimised võitis Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, valitsusmeelne rahvaliikumine või valimisliit, mis sai riigivolikogus absoluutse enamuse. Ülemkoda, riiginõukogu, moodustati kutsekodade, omavalitsuste, kõrgemate õppeasutuste, luteri ja õigeusu kiriku jt esindajatest ning presidendil oli õigus 10 riiginõukogu liiget ise nimetada.

Valitsus soovis osa rahva ühiskondlik-poliitilisest aktiivsusest suunata kutsekodadesse ehk korporatsioonidesse. Need olid tegevusalade kaupa koondunud ühendused ja pidid asendama erakondi kui poliitiliste vaadete alusel liitunud ühinguid. Eesmärgiks oli rahvusliku ühtsuse saavutamine poliitilistest vastuoludest kõrgemal tasemel ning n-ö loomulikul, inimeste kutsealade kaupa ühinemise alusel. Aga sama loomulikult ka valitsuse kontrolli all. Kutsekodade süsteem oli sõdadevahelises Euroopas üsna populaarne. Kõige kaugemale jõudis korporatiivse riigi rajamisega Itaalia diktaator Benito Mussolini, kuid korporatiivse riigi sugemeid oli mitmes Lõuna-Euroopa riigis ja ka näiteks Lätis.

Erakondade tegevus oli aastatel 1934–1940 keelatud. Selle asemele moodustati Kaarel Eenpalu initsiatiivil Isamaaliit, valitsusmeelne rahvaliikumine. Paljud avaliku elu ja omavalitsustegelased, riigiametnikud jt olid Isamaaliidu liikmed. Riigikaitse järjest olulisemaks tugisambaks muudeti Kaitseliit. Kaitseliitu kuulumine oli paljude riigi- ja omavalitsusametikohtade puhul tungivalt soovitav.

1936. aastal avati Tallinna tehnikainstituut, mis 1938. aastal sai tehnikaülikooliks. Kõrgem tehnikaharidus sai uue aluse ja tugeva riikliku toetuse, kuid ümberkorraldusel oli veel üks eesmärk. Sellega nõrgestati Tartu ülikooli rolli Eesti akadeemilises elus, kus ta seni oli domineerinud, sest ülikool juhtkond ja osa üliõpilaskonnast oli valitsusega pigem opositsioonis.

Vaikiva ajastu ettevõtmistest väärivad tähelepanu Riikliku Propaganda Talituse projektid. See üsna väikese personaliga asutus moodustati Kaarel Eenpalu initsiatiivil eestluse ja rahvustervikluse edendamiseks ja natsiooniloomeks. Seniste erakondlike lehtede kõrvale asutati 1935. aasta sügisel valitsusele lähedal seisev ajaleht „Uus Eesti“, mis võttis üle senise Põllumeeste Kogude häälekandja „Kaja“. Samal aastal võttis valitsus oma majandusliku kontrolli alla Jaan Tõnissoni ajalehe „Postimees“, millega opositsiooni nimekaim liider kaotas oma häälekandja.

Propagandatalitus viis läbi mitu massilist kampaaniat, mis olid suunatud eestluse tugevdamisele. Juba 1920. aastatel alanud nimede eestistamine muutus 1930. aastate keskel massiliseks: kümned tuhanded saksa- või venepärased ees- ja perekonnanimed vahetati eestipäraste vastu. Iseenesest oli nimevahetus vabatahtlik, kuid riigiametnikele ja ohvitseridele avaldati siiski survet, rõhutades nende positsioonist tulenevat kohustust anda eeskuju. Koostöös Kaitseliiduga käivitati kampaania „Igale talule Eesti lipp“. Varem polnud rahvuslipu heiskamine eriti kombeks ja see oli ka üsna kulukas. Nüüd tehti soodustusi nii lippude kui ka lipuvarraste valmistajatele. 1940. aastaks, kui Eesti okupeeriti ja sinimustvalge lipu heiskamine keelati, oli sellest saanud rahvusriigi lahutamatu sümbol. Eesti iseseisvuse taastamise ajal 1980. aastate lõpul toodi peidust välja tuhandeid lippe, mida oli vaatamata karmi karistuse ähvardusele peidetud kogu sovetliku okupatsiooni poolsajandi ning mis tõestasid, et Eesti omariiklus oli vaatamata okupatsioonile jäänud enamiku Eesti kodanike südameasjaks. Neid lippe poleks lipukampaaniata olemaski olnud.

Austati paljulapselisi emasid – seda ikka laste sünnitamise propageerimiseks –, algatati kodukaunistamise liikumine, jaanilaupäeval hakati tähistama Võidupüha kui Võnnu lahingu aastapäeva, soodustati eesti kunsti ja tarbekunsti, muuhulgas riiklike ostudega, toetati kirjandust, mis käsitles Eesti ja eestlusega seotud teemasid. Enamikuga nendest asjadest jätkati pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal. 1936. aastal kehtestati riiklikud teenetemärgid. 1920. aasta Eesti põhiseadus deklareeris, et Eestil ei ole teenetemärke peale Vabadusristi, mida antakse välja ainult sõja ajal, ning keelas ilma eriloata ka välismaiste teenetemärkide kandmise. Nüüd asutati Riigivapi ja Valgetähe teenetemärgid ning „riigistati“ Eesti Punase Risti ja Kaitseliidule kuulunud Kotkaristi teenetemärk. Nende kõigi annetamist jätkati 1995. aastal.

Konstantin Pätsi kui juristi südameasjaks oli Eesti oma õiguse kodifitseerimine. See mure oli tal juba 1920. aastate alguses. Nimelt kehtisid Eestis tsaariajast pärit seadused, sealhulgas ka Balti eraõigus, niivõrd, kuivõrd neid ei olnud tühistatud või ära muudetud. Seaduste kodifitseerimisega alustati 1936. aastal. 15-st köitest jõuti välja anda neli.

1939. aastal viidi läbi vallareform, millega 369 vallast jäi alles 248.

Suur osa aktiivsematest vabadussõjalastest mõisteti aastatel 1934–1936 lühemaks või pikemaks ajaks vangi või sunnitööle. Pärast 1934. aasta kevade ja suve vahistamisi tõi järjekordse arreteerimiste laine kaasa vapside väidetav võimuhaaramiskatse 1935. aasta detsembris. Kas tegu oli vapside tegeliku putšiürituse või kaitsepolitsei provokatsiooniga, selle üle on vaieldud juba 80 aastat. 1938. aasta mais, seoses presidendiks valimisega, andis Konstantin Päts amnestiaseaduse. Vanglast vabastati üle 70 vabadussõjalase ja üle 100 kommunisti. Tõe huvides olgu märgitud, et enamik vabastatud kommunistidest oli pikaks ajaks vangi mõistetud juba 1920. aastate esimesel poolel enne 1924. aasta 1. detsembri mässukatset. Kas vapside ja kommunistide puhul oli tegemist poliitvangidega? Laiemas tähenduses kindlasti, sest vangi nad olid mõistetud süüdistatuna poliitiliste veendumuste ajel toime pandud tegudes. Õiguslikus mõttes olid nad aga süüdi mõistetud riigivastase tegevuse eest. Lisaks vapsidele ja kommunistidele mõisteti lühemaid vanglakaristusi või trahve ka sisekaitseülema otsusega enamasti „lugupidamatuse avaldamise pärast“ maksva riigikorra, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse vastu, „avalikku julgeolekut riivavate väljenduste pärast“, kuid karistati välisriikide juhtide avaliku kritiseerimise eest jm. Niisugusi karistusi määrati vaikival tuhatkond.

Vaikival ajastul kehtis järeltsensuur – see tähendab, et väljaande võis vastutusele võtta mingi asja avaldamise eest ja tiraaži müügilt kokku korjata. Ühena vähestest suurtest lehtedest suleti 1938. aasta märtsis endine Tööerakonna häälekandja Vaba Maa, karikatuuride avaldamise tõttu välisriikide juhtidest, mida peeti Eesti riigi huve kahjustavaks. Kuid järeltsensuur tekitas enesetsensuuri – tekste, millest võis tulla pahandusi, lihtsalt ei avaldatud.

Konstantin Pätsi riigireforme ei saa tervikuna negatiivseteks pidada. Seda enam, et osa nendest mõjutavad Eesti elu tänase päevani. Pigem väärivad taunimist ebademokraatlikud ja õigusriigi põhimõtetega mitte kooskõlas olevad meetodid, millega need reformid läbi viidi. Kaasaegseid väärtushinnanguid ei saa taandada kolmveerand sajandit tagasi tehtud otsuste eelduseks. Samal ajal suutsid aga mitu Euroopa riiki, eeskätt Skandinaaviamaad, oma õigusriigi säilitada. Siin väärib rõhutamist nende rahvaste parlamentarismi pikem traditsioon. Demokraatiaga on lood keerulisemad. Enamik autoritaarseid valitsejaid tulevad võimule ja valitsevad rahva suurel toetusel. Niisiis pole küsimus mitte demokraatias, vaid olukorra tekitamises, kus võimalikud võistlejad riigi ja rahva juhtimisele on mänguväljalt tõrjutud juba enne mängu algust.

Kahe suure maailmavaatelise diktatuuririigi vahele jäänud Ida-Euroopa riikide saatuse kujunemisel II maailmasõja ajal ei mänginud nende riikide demokraatlikkus või mittedemokraatlikkus, kui näiteks võrrelda Poolat ja Tšehhoslovakkiat, erilist rolli.

„Hääletu alistumine“

Tegelikult ei olnud Ida-Euroopa riikidel pärast Stalini ja Hitleri kokkulepet 1939. aasta augustis just suurt valikut. Riikidevaheline sõjaline koostöö puudus riikidevaheliste poliitiliste vastuolude tõttu. Meie piirkonnas oli selleks Poola ja Leedu vastasseis, Lõuna-Euroopas Ungari taotlus oma Austria-Ungari keisririigi aegse tugeva positsiooni taastamiseks ning sellest tulenev konflikt kõigi naabrite, eeskätt Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaaviaga. Saksamaa tugevnemises nägid ohtu Lääne-Euroopa riigid, NSV Liidu tugevnemine ohustas Ida-Euroopa riike, mida NSV Liit käsitles mitte ainult oma mõjusfääri, vaid suuresti ka endiste territooriumidena, mille tagasivallutamine oli õigustatud. Enamik Ida-Euroopa riike olid tööstuslikult nõrgad ega suutnud kaasa teha totalitaarsete Saksamaa ja NSV Liidu võidurelvastumist. Nende sõjavarustus pärines suuresti I maailmasõja ajast ning palju moodsam ei olnud ka väljaõpe ja taktika. Niisiis, kui Hitler ja Stalin Ida-Euroopa jagamises kokku leppisid, oli nendel riikidel kaks valikut: kas alistumine või kangelassurm. Pärast seda, kui Tšehhoslovakkia oli 1938–1939 teinud esimese ja Poola 1939. aasta septembris teise valiku ning septembri lõpuks Wehrmachti ja Punaarmee poolt purustatud, nõudis NSV Liit sõjaväebaaside paigutamise õigust Balti riikidesse ja Soome. Selle õiguse andsid NSV Liidule kõik kolm Balti riiki. Soome keeldus ja pidi võitlema NSV Liidu vastu verises talvesõjas ning suutis napilt kangelassurma vältida ja iseseisvuse säilitada. Hetkeks tundus isegi, et Balti riigid olid tõmmanud pikema kõrre ja jäänud iseseisvaks ilma hulga inimohvriteta, samal ajal kui Soome kaotas lisaks tuhandetele surnutele ja vigastatutele ka osa Karjalast ja pidi loovutama NSV Liidule sõjaväebaasiks Hanko poolsaare. Balti riikide juhid lootsid Saksamaa ja NSV Liidu vältimatule omavahelisele sõjale ja selles prognoosis nad ei eksinud; küll eksisid nad aga lootuses, et see sõda NSV Liidu taas itta tõrjub ja Balti riikide iseseisvuse garanteerib. 1940. aasta juuni keskel, kui Saksamaa oli alistamas Prantsusmaad, okupeeris NSV Liit Eesti, Läti ja Leedu.

Konstantin Päts oli formaalselt riigipeaks kuni 21. juulini 1940. Pärast seda, kui Stalini emissar Andrei Ždanov 19. juunil oli sundinud teda ametisse nimetama Johannes Varese nukuvalitsust ja Varese valitsus astus kahe päeva pärast ametisse. Kahepäevane viivitus oli vajalik, sest marksistlik-leninlik ühiskondlike formatsioonide teooria nõudis sotsialistlikku revolutsiooni ja see siis 21. juunil lavastatigi, mis üksiti on põhjenduseks Venemaa väitele Balti riikide vabatahtlikust liitumisest. Mõneti problemaatiline oli algusest peale nii kolmes Balti riigis ühel ja samal nädalal toimunud valitsusevahetus kui ka hiljem ühel ja samal nädalavahetusel toimunud nukuparlamendi valimised ja viimaste ühel ja samal päeva antud deklaratsioon soovist liituda NSV Liiduga.

Konstantin Päts kirjutas alla kõigile NSV Liidu emissaride poolt Johannes Varese valitsusele ette antud seadlustele, määrustele, korraldustele ja otsustele, mis eeldasid Vabariigi Presidendi allkirja. Presidentaalses riigis oli neid dokumente, millele president pidi alla kirjutama, päris palju. See on võib-olla kõige raskem osa tema vastutusest Eesti riigi hukkumisel, ehkki riigipea vastutab oma riigi saatuse eest laiemas mõttes tervikuna niikuinii. Millised olid tema valikud kui neid üldse oli ja miks ta ei keeldunud, sellele küsimusele ei ole vastust. Samuti oli 21. juulini ametis Läti autoritaarne president Kārlis Ulmanis; Leedu president Antanas Smetona lahkus riigist pärast NSV Liidu ultimaatumit.

Konstantin Päts küüditati 30. juulil 1940 koos perekonnaga Venemaale, kus teda nagu ka mitme teise riigi riigitegelast ja kõrgemat sõjaväelast „auvangina“ kinni peeti kuni surmani 1956. aastal. 1990. aastal maeti Konstantin Pätsi säilmed ümber Tallinna metsakalmistule.

Raamatud Konstantin Pätsist

Raamatute, vajalike raamatute ja raamatute müümise vahekord on alati olnud mitmepalgeline. Ajalooraamatute elutsüklis olen kõrvaltvaatajana märganud selliseid etappe: väljaandmine, esitlus ja suhteliselt kõrge hind, seejärel allahinnatuna kergesti kättesaadav, koos allahindluse faktis eneses peituva hinnanguga raamatu väärtusele; siis kaob raamat müügilt ja on kättesaadav antikvariaatides või ka veebipoodides või kirjastuste kaudu, kuniks jälle väärtuse omandab, sest on muutunud kas haruldaseks või uuesti päevakajaliseks. Suured raamatukauplused suudavad enamasti garanteerida kaks etappi. Eesti omapäraks on, et meie väikese turu tõttu ei ole kordustrükk enamasti majanduslikult mõttekas. Aga ega ma raamatute trükkimise majanduslikust poolest tegelikult palju ei tea. Lõpuks on alati olemas olnud raamatukogud, kui nad parajasti ei ole remondis või kollektiivpuhkusel, kus kõik raamatud on tingimusteta olemas.

Praegu ei ole suurtes raamatupoodides müügil sugugi kõiki raamatuid, mis Konstantin Pätsi kohta sel sajandil on välja antud. Lõpuks puudubki meil korralik teaduslik monograafia Pätsist, milline viga aga, nagu kuulda, seoses Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga parandamisel olevat. Riigikantselei riigivanemate raamatusarjas arvatavasti.

Monograafia puudumisel, mis Pätsi loo algusest lõpuni ära räägiks, tuleb eesti-ajalugualustada üldkäsitlustega, et paremini hoomata ajastut ja tingimusi, milles Konstantin Päts tegutses. Nendest on praegu parimatest saadaval Soome emeriitprofessori ja suure Eesti sõbra, aga ka väga viljaka ajaloolase Seppo Zetterbergi 2015. aastal ilmunud „Eesti ajalugu“. See on tasakaalukas üldkäsitlus Eesti ajaloost soome lugejale professionaalse Soome ajaloolase pilgu läbi, mis eesti keelde tõlgituna on võib-olla kompaktsem lugemisvara kui eesti oma autorite teosed, sest pürgib suuremale üldistusele. Seppo Zetterberg leiab Konstantin Pätsile Eesti ajaloos igati adekvaatse koha, tuues esile nii tema saavutused, kuid vaikimata maha kaeesti-ajalugu-vi ebaõnnestumisi. Eesti ajaloo vastava perioodi üldkäsitlus ilmus kümme aastat varem, kuid on veel saadaval: „Eesti ajalugu VI“. Selle on koostanud Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Raamat on akadeemilisem ja mitte nii ladusasti loetav kui eelmine, kuid esitleb kümne aasta tagust Eesti 20. sajandi ajaloo uurimise seisu. Kes aga veelgi lihtsamalt toime tahab tulla, peaks alustama mõnest gümnaasiumi Eesti ajaloo õpikust. Asjad on seal samamoodi selgeks tehtud, aga lühemalt ja sihtgruppi silmas pidades ka lihtsamini.

Praegu on Konstantin Pätsi kohta saadaval kaks raamatut: kõigepealt Hellar neli-presidentiGrabbi 2014. aastal ilmunud raamat „Neli presidenti: mälestuslikud esseed“ ja Elmar Tambeki  „Tõus ja mõõn. mälestusi kodumaalt, I–II“, mis ilmus kolmandat korda Eesti Päevalehte ja ajakirja Akadeemia mälestuste sarjas 2010. aastal. Mõlemad mehed on olnud isiklikult seotud president Pätsiga, Tambek tema kantseleiülemana ning Hellar Grabbi tema käsundusohvitseri kolonel Herbert Grabbi pojana – jah, Hellar Grabbi ise oli siis alles laps, kuid viljaka literaadi ja tähelepanuvõimelise mehena on tema mälestused-mõtisklused igal juhul lugemisväärsed.

tous-ja-moon-i-iiElmar Tambek oli väga kõrges austuses Konstantin Pätsi isikust ja tegemistest, nii et tema käsitlus võiks olla mõneti vastukaaluks Magnus Ilmjärve raamatule, millest veel juttu tuleb. Esmailmumise aega arvestades võis ta olla vastukaaluna mõeldud juba siis, aga mitte muidugi Ilmjärvele, vaid William Tomingale, kelle ülalnimetatud raamat ilmus ainult kolm aastat varem. Tambeki raamat on ladusasti loetav ja kompromissitult positiivne käsitlus 1930. aastate teisest poolest. Pätsi puutub eeskätt esimene köide. Teise köites kirjeldab ta okupatsiooniaegu, sealhulgas oma tegevust Saksa okupatsiooni ajal Eesti inimkaotused kindlaks teinud asutuse ZEV ülemana. Raamat lõpeb lahkumisega Eestist 1944. aasta septembris.

alasi-ja-haamri-vahel-artikleid-ja-malestusi-k-patsistKonstantin Pätsi muuseum andis 2007. aastal välja positiivse ülevaate Eesti suurest riigimehest pealkirjaga „Alasi ja haamri vahel: artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist“, mille koostas ja toimetas Anne Velliste.

Kirjastuses Ilmamaa on veel saadaval kaks köidet Konstantin Pätsi artikleid, mis ilmusid uuesti aastatel 1999 ja 2001 ning mille koostasid Toomas Karjahärm ja Hando Runnel.

Magnus Ilmjärve käsitlus „Hääletu alistumine: Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse haaletu-alistuminekaotus 1920. aastate keskpaigast anneksioonini“ ilmus teise veidi ümbertöötatud trükina 2010. aastal. Ilmjärve raamat tugineb hulgale arhiivimaterjalidele Eesti ja teiste riikide arhiivides, ajakirjandusele ning kirjandusele. Ilmjärv on Konstantin Pätsi otsuste ja tegevuse küsimuses, eriti mis puudutab 1934. ja 1939.–1940. aastat, enamasti negatiivsel seisukohal. Raamatu esmatrüki ilmumisest möödunud tosina aasta jooksul on suhtumine Ilmjärve raamatusse muutunud omamoodi lakmuspaberiks selle kohta, kuidas suhtutakse Konstantin Pätsi ja tema tegevusse. Suhtumise näitamiseks ei olegi sageli tähtis raamatu enda lugemine. Vastasseis Konstantin Pätsi asjus on sageli rohkem emotsionaalne kui ratsionaalne me ajastul ja avalikkuses, mis ju kipubki emotsionaalsust üle tähtsustama.

president-konstantin-patsViimaks tuleb nimetada soome sõjaajaloolase Martti Turtola raamatut „President Konstantin Päts: Eesti ja Soome teed“, mis ilmus 2003. aastal. Oma sünniloo poolest sarnaneb Turtola raamat eelpoolnimetatud Seppo Zetterbergi Eesti ajaloole: see on Soome õpetlase raamat Soome lugejale Eesti asjadest, mis on eesti lugeja jaoks eesti keelde tõlgitud. Seega saab Turtola raamatu eestikeelne lugeja teada, kuidas Eesti ajaloost soomlastele on kirjutatud. Martti Turtola kirjutab oma raamatus soome lugeja jaoks lahti Magnus Ilmjärve seisukohad ning täiendab neid oma üsnagi profaansete teadmiste ja pisut üleolevate mõtetega Eesti ajaloost võrdluses Soomega. Ei soovita.

 Toomas Hiio

Kuidas saada aru, et sa meeldid talle (klassikalise kirjanduse alusel)?

Õiged raamatusõbrad ei otsi suhtenõu naisteajakirjadest, vaid lähtuvad klassikalistest romaanidest. Raamatutes on väga selgelt (teinekord väga pikalt) kirjeldatud raamatukangelaste käitumist kui kirjapilti tuleb keegi, kes südame kiiremini põksuma paneb. Kes siis ei ole lugenud pupillide ahenemisest ja kiirenenud hingamisest; aga millised on tõsiseltvõetavamad näited klassikalistest romaanidest, mille järgi aru saada, kas sa tegelikult ikka meeldid talle? Kuidas suuri tundeid ära tunda, leiad Odüsseia eeposest, Shakespeare’i sonettidest kuni Jane Austeni ja Emily Brontëni.
cover1. Ta teeb enesetapu, sest arvab, et oled surnud ja ei suuda elu ilma sinuta ette kujutada. Ta ei mõtle selle peale,  et ootaks 10 minutit ja kontrolliks, kas sa tegelikult hingad.

2. Ta mõtleb välja terve võltsromaani, et saada sinult ülestunnistus sinu tunnete kohta.

3. Ta kirjutab sulle armastuskirju ühe teise mehe nimel, kes on sinusse samuti armunud. Ta ei paljasta oma tõelisi tundeid, sest tal on väga suur nina.

4. Ta armatseb sinuga ja teeb siis näo, justkui midagi ei juhtunud, et sinu maine ei saaks puritaanlikus ühiskonnas kannatada.

5. Ta mõrvab sinu käsul Šotimaa kuninga.

6. Ta hoiab enda tõelist naist pööningul luku taga, et too ei segaks teie vahel tärkavat romaani.

7. Ta abiellub teise naisega, et kindlustada Rooma riigi teine triumviraat. (Koalitsioon Octavianuse, Marcus Aemilius Lepiduse ja Marcus Antoniuse vahel)

8. Kui sa kogemata kellelegi otsa sõidad, võtab tema süü enda peale.

hero_gatsbywide

9. Ta töötab end rikkaks lihtsalt selleks, et sinu ees end tõestada.

10. Ta jälgib ja jälitab sind Luksemburgi aias mitu kuud enne, kui julgeb vestlust alustada.

11. Ta varastab su isa taskurätiku, sest arvab, et see kuulub sulle.

12. Ta sõimab sind pulmapäeval lõtvade elukommetega naiseks ja jätab su altari ette. (Ilmselgelt pead sa siis oma surma lavastama)

13. Tal on armuafäär merejumalaga ja unustab su umbes aastaks.

14. Ta petab sinuga oma naist ning satub paanikasse, kui naine teada saab, muudab su lehmaks ja kingib su oma naisele.

15. Sa aitad tagasi saada tema kuldvillaku ja seejärel jätab ta su kohe maha.

16. Ta ootab kuni oled surnud ja piinab siis psühholoogiliselt igaühte, kellel sinuga midagi pistmist on olnud.

17. Ta õpetab sulle muusikat ja seejärel röövib ning hoiab vangis.

18. Ta kutsub su elama metsikusse loodusesse ja kutsub sind siis võltsiks.

19. Ta abiellub kellegi teisega solvumise või jonni tõttu.

20. Ta kutsub kokku linnarahva ja teatab, et armatses sinuga ning sureb siis kõigi ees suurest häbist.

Originaalartikkel: www.sparklife.ee

Krimiraamatute TOP 10

Veebruar on Rahva Raamatus krimikuu!

Kõigis kauplustes on sel kuul põnevus- ning krimiraamatud aukohtadele pandud ning kõik roimakirjanduse austajad peaksid leidma oma lemmikud.
Krimikuu esimese 10 päeva sünge edetabel on teie ees:

1. “SAATUSLIK MEREREIS” Lone Theils

saatuslik-merereisTempokas ja osavalt komponeeritud põnevik, milles segunevad Põhjamaade ja Briti krimikirjanduse parimad traditsioonid. Inspireeritud tõestisündinud juhtumist. Aastal 1985 kaovad ühelt Inglise laevalt jäljetult kaks taani tüdrukut. Aastaid hiljem ilmub vanast Inglise rannakülast leitud kohvrist välja tüdrukutest tehtud foto. Taani ajalehe Globalt Londoni korrespondent Nora Sand otsustab asja põhjalikumalt uurida ja sõidab Taani tüdrukute kireva taustaga tutvuma. Loe edasi…

Lone Theils on Londonis elav Taani ajakirjanik. Tema debüütromaan „Saatuslik merereis“ põhineb tõsielul ning räägib kahest tüdrukust, kes 1985. aastal ühelt inglise laevalt jäljetult kadusid.

2. HOT DOG Reijo Mäki

hot-dog

Turu linnas asuva baari põrandal lebab kuulidest puretud laip: vihatud ja kardetud kohalik pätipealik on surnud. Oranži mütsiga püstolikangelane lahkub sõnatult. Kolm aastat hiljem kohtab eradetektiiv Jussi Vares suvefestivali melus vana tuttavat, ekspolitseinik Eero Prännit, kellel on lahendamata jäänud kuriteo kohta värsket teavet. Seejärel kaob Pränni nagu tina tuhka. Loe edasi…

Reijo Mäki on Soome mõjukamaid tänapäeva autoreid, kelle Jussi Varese krimiseerias on ilmunud juba 26 raamatut. Nagu tema raamatute eradetektiivist kangelane, ei ütle ka tema mõnest dringist ära ning tema kodulinnas Turus võib teda vahel leida baarist Apteekki.
„Hot Dog“ algab Turu linnas asuva baari põrandal lebab kuulidest puretud laibaga: vihatud ja kardetud kohalik pätipealik on surnud. Oranži mütsiga püstolikangelane lahkub sõnatult.

3. PÜÜA MITTE HINGATA Holly Seddon

puua-mitte-hingata

Alex Dale on omadega puntras. Ennasthävitav elustiil on talle maksma läinud abielu ja ajakirjaniku-karjääri. Talle on jäänud vaid harjumused: hommikune jooksmine, kuni keha valutab, siis mõni tund hajevil tööd, kuni minevik temast võitu saab ja teda põhja veab. Iga päev on justkui vee peal kõndimine ja iga öö nagu uppumine. Loe edasi…

Holly Seddon on juba teine ajakirjanik TOPis. Tema „Proovi mitte hingata“ viib alkohoolikust Alexi lahendama Amy Stevensoni müsteeriumi. Amy oli kuni hetkeni, kui ta pärast armutut kallaletungi teadvusetuna leiti, üks täiesti tavaline väikelinnas elav tüdruk. Pärast viiteteist aastat koomas on ta oma keha vang, teadvusel, ent halvatud, elades uuesti läbi mineviku sündmusi.

4. KUS ON KURJA KODU Robert Galbraith
kus-on-kurja-kodu

Kui Robin Ellacott avab talle saadetud salapärase paki ja avastab sellest oma õuduseks mahalõigatud naisejala, siis pole tema boss, eradetektiiv Cormoran Strike kuigivõrd üllatunud, küll aga väga murelik. Strike’ile tuleb minevikust meelde neli inimest, kes võiksid süüdlastena kõne alla tulla – ja Strike teab, et igaüks neist on võimeline panema toime kirjeldamatult võikaid kuritegusid.
Loe edasi…
Robert Galbraith on J.K. Rowlingu pseudonüüm, mille all on ta välja andnud juba kolm raamatut, neist viimane „Kus on kurja kodu“ ilmus eesti keeles eelmise aasta lõpus. „Käo kukkumises“ hakkab eradetektiiv Cormoran Strike uurima rõdult alla kukkunud supermodelli juhtumit. „Kus on kurja kodu“ algab aga, kui Cormoran Strike’i assistent Robin saab paki surnud naise jalaga.

5. TULEKANDJA. MUHUMAA PÕNEVIK Katrin Pauts

Ppauts_tulekandja_KAANED_289x206_15bleed_tf.inddimedatel maanteedel hukkuvad üksteise järel noored naised. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus. Seda seaduspära uurima asunud ajakirjanik kaob aga jäljetult. Loe edasi…

Katrin Pauts on endine Õhtulehe ajakirjanik, kes on välja andnud juba kaks krimiromaani. „Politseiniku tütar“ ja „Tulekandja“. Esimeses raamatus alapealkirjaga „Saaremaa põnevik“ hakkab ajakirjanik Eva Niimand oma vanemate surmade asjaolusid selgitama. Teises, „Muhumaa põnevikus“ uurib Eva maanteedel hukkuvate naiste juhtumit. Kui esmapilgul tundub, et tegu on lihtsalt traagiliste liiklusõnnetustega, siis asjaolu, et kõik auto alla jäänud naisterahvad olid punapäised ning et õnnetuspaikades käib leinaküünlaid süütamas üks ja sama salapärane võõras, ei saa olla pelk kokkusattumus.

6. POLITSEINIKU TÜTAR. SAAREMAA PÕNEVIK Katrin Pauts

politseiniku-tutar-saaremaa-ponevik

Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema?
Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus? Loe edasi…

7. TÜDRUK RONGIS Paula Hawkinstudruk-rongis

Iga päev üks ja sama …
Rachel sõidab tööpäeviti edasi-tagasi Londoni vahet. Ta teab, et hommikuti peatub rong ühes ja samas kohas punase signaaltule taga, kust avaneb vaade ridaelamute tagaõuedesse. Rachelile hakkab juba näima, et ta tunneb inimesi, kes ühes sealses kodus elavad. Ta kutsub neid Jessiks ja Jasoniks. Nende elu – nagu Rachel seda näeb – on täiuslik. Kui ta vaid ise saaks nii õnnelik olla… Loe edasi…
Paula Hawkins on samuti endine ajakirjanik, kes kuni 17. eluaastani elas Zimbabwes, Suurbritanniasse jõudes lõpetas maineka Oxfordi ülikooli ning hakkas The Timesi äriajakirjanikuks. Tema esimene romaan „Tüdruk rongis“ on üle maailma müünud üle 15 miljoni eksemplari ning sellest tehti menukas film Emily Bluntiga peaosas.

8. KÄO KUKKUMINE Robert Galbraith

kao kukkumine_kaas_ok.indd

Käo kukkumineon põnevalt ja elegantselt kirjutatud Londonihõnguline mõrvalugu, mis viib lugeja vaiksetelt Mayfairi tänavatelt East Endi tagahoovide pubidesse ning Soho melu keskele.
See tähelepanuväärne ja väga hästi vastuvõetud romaan on J.K. Rowlingu esimene Cormoran Strike’i tutvustav krimiraamat, mille ta kirjutas Robert Galbraithi pseudonüümi all.
Loe edasi…

9. TALLINNA RONG. MARKO KURISMAA ESIMENE JUHTUM Arno Saar

tallinna-rong-marko-kurismaa-esimene-juhtum

Lumine öö Tallinna Balti jaamas. Perrooni äärde suhiseb Peterburi rong. Õige pea on reisijad öisesse linna kadunud – kõik, välja arvatud üks, kes on oma istmele kössi vajunud ja kelle käeulatuses vedeleb Vana Tallinna pudel. See on Igor Semjonov, vene ärimees. Väga jõukas. Väga surnud. Delikaatsust nõudvat rahvusvahelist mõrvalugu hakkab uurima komissar Marko Kurismaa, kel on venelastega klaarida ka isiklikud arved. Loe edasi…

Arno Saar pole sugugi eesti autor. Tegemist on salapärase Itaalia krimikirjaniku pseudonüümiga, kelle tegeliku isiku üle Itaalia kirjandusringkonnad juba mõnda aega pead murravad. Raamatus “Rong Tallinnasse” leitakse ärikas Igor Semonov mürgitatuna Peterburi-Tallinna rongist ja endine tippsuusataja Sergei Bivlov lõpetab oma elu jäises Pirita jões, kuhu ta lükatakse suusarajalt õhtuse trenni ajal. Kuritegusid asub uurima Eesti Keskkriminaalpolitsei inspektor Marko Kurismaa. Raamatust sai hitt ja see vallutas Itaalia kohalikud raamatumüügi edetabelid.

10. MÄNGUVÄLJAK Lars Kepler
manguvaljak

Kosovos missioonil olles saab leitnant Jasmin Pascal-Anderson haavata. Tema süda seiskub ning ta on üks minut ja nelikümmend sekundit surnud. Uuesti ellu ärgates on ta veendunud, et teab, mis ootab inimesi pärast surma. Ta väidab, et jõutakse ühte vägivaldsesse sadamalinna. Loe edasi…

Lars Kepler pole aga isegi üks inimene. Tegu on taas pseudonüümiga, kelle taga peituvad Alexander Ahndoril and Alexandra Coelho Ahndoril. Nad on kirjutanud ka Eestis ülipopulaarse detektiiv Joonas Linna sarja. Täiesti uues „Mänguväljaku“ sarja peategelaseks on endine naissõjaväelane Kosovos, kes on valmis drastilisteks sammudeks, et päästa oma last.

Krimikuu lõppeb 28. veebruaril Viru Keskuse Rahva Raamatus vestlusringiga, kus osalevad kirjanikud Katrin Pauts, Birk Rohelend, Indrek Hargla ning suur krimiromaanide sõber Ivo Linna. Vestlust juhatab Mart Juur. Kõigi sel kuul krimikirjandust ostnute vahel loositakse üritusel välja välja kolm Robert Galbraithi (J.K. Rowlingi) autogrammiga bestsellerit „Kus on kurja kodu“.

Mina loen… Fred Jüssi

img_20170131_215219Fred Jüssi on eesti zooloog ja loodusfotograaf. Arubal sündinud  looduse populariseerija on enda kohta öelnud, et tema ideaaliks on viljakas mittemidagitegemine. Et neid sõnu täpselt mõista, peab olema Jüssist rohkem kuulnud.
Fred Jüssilt ilmus äsja raamat imeline fotoraamat “Rajamustrid”. Millised raamatud on aga looduspiltniku lemmikud?

Tõnu Õnnepalu „Paradiis“

paradiis

Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu. Loe edasi…

Fred Jüssi: “Iga Tõnu Õnnepalu raamat üllatab mind. Kõige parem tema raamatutes on see, mis jääb sõnadest tahapoole”

Kahlil Gibran „Prohvet“

prohvet

Doris Kareva: “Khalil Gibran, müstikust kirjanik, kunstnik ja filosoof, kirjutas oma tähtteost „Prohvetit“ nelikümmend aastat, noorukipõlvest küpse eani.
Selle õhukese raamatu tõlkimine võttis igapäevase meditatsioonina aega aastaid.
Nii on seda raamatut ka parem lugeda – ruttamata”
Loe edasi…

Fred Jüssi: “Gibran tuletab meelde, et ainus mis on elus oluline, on Elu ise. Elu mõte on elamine.”

Doris Kareva „DEKA“

deka-ilmunud-ja-ilmumata-luulet-1975-2007
Ilmunud ja ilmumata luulet 1975 – 2007.
Loe edasi…

Fred Jüssi:Dorise luule on peen ja viimistletud. Tema lugu on lühike, kuid tekst väga rikas.”

H. Tammsaare „Tõde ja õigus II“

tode-ja-oigus-ii

Raamat pajatab ühe pere ja küla lugu ajast kui eestlased said 19 sajandi teisel poolel talumaad endale päriseks osta. Kuidas peeti talu sellel ajal. Kuidas sooviti rabast põllumaad juurde võita. Milliseks kujunesid selle suur töö tegemise juures suhte pereliikmete ja naabritega. Raamatu peategelasteks on naabrimehed Andres ja Pearu, keda on nimetatud eestlaste arhetüüpideks.
Loe edasi…
Fred Jüssi: “Iga eestlane peaks seda lugema. Kultuuriliselt tuleks sellest mõelda kui piiblist.”

Maurice Maeterlinck „Tarkus ja saatus“

tarkus-ja-saatus

Suure belgia dramaatiku ja filosoofi Maurice Maeterlincki teos on tolle ajastu vaimuelu ühe silmahakkavama esindaja usutunnistus. See on ülemlaul vaimsele vaprusele, õhutus võitlusele inimese elu määrava saatusega ja selle saatuse võitmine hingelise vabaduse ning siirusega. Loe edasi…

Fred Jüssi: “Õpetussõnu võib leida paljudest tõlkeraamatutest ja neid on hea lugeda. Aga alles pärast seda, kui see raamat on loetud. See on nagu alusmüür.”

Juhan Liiv „Lumi tuiskab. Mina laulan“

juhan-liiv-lumi-tuiskab-mina-laulan-valik-luulet

2013. aasta alguses, Juhan Liivi sajanda surma-aastapäeva künnisel ilmunud „Lumi tuiskab, mina laulan” on seni kõige mahukam Liivi luule kogumik. Võrreldes varasemate mahukaimate Liivi kogumikega (Friedebert Tuglase koostatud „Juhan Liivi luuletused”, 1926; Aarne Vinkeli koostatud „Sinuga ja sinuta”, 1989; Jüri Talveti koostatud „Tuulehoog lõi vetesse”, 2007) on uues kogumikus ligi poolsada luuletust lisaks. Loe edasi…

Fred Jüssi: “Vist mitte keegi pole mind puudutanud nii sügavalt kui Liiv. Inimesed ei tee pahatihti vahet algelise ja lihtsa vahel – tee lihtsuseni on sageli kõige keerulisem.”

Fred Jüssi ” Rajamustrid”

Trajamustrideeliste rajad ühendavad, lahutavad, tekitavad mustreid. Lõpuks rohtuvad, jättes nähtamatu jälje. Teerajal on omadus teelisele õpetada minevikust oleviku kaudu ulatuda ka tulevikku. Loe edasi…

 

Mida räägivad raamatud Donald Trumpi kohta?

Donald Trump on kirjutanud ja Donald Trumpist on kirjutatud terve hulk raamatuid.

great-againRahva Raamatu kauplustes ja e-poes on neist saadaval kümmekond, kõige viimasena Trumpi Great Again – USA presidendivalimiskampaania ajal välja antud raamatu Crippled America uustrükk. See teos annab Ameerika Ühendriikidest ja ülejäänud maailmast üsna kurjakuulutava pildi ning pakub lahendusi, mida Trump oma lubaduste kohaselt presidendiks saades ellu viima hakkab. Trump ise ütleb selle kohta: „This book is my blueprint for how to Make America Great Again“.

Esimene raamat, mille Trump koos ajakirjanik Tony Schwartziga välja andis ning millest sai tema kaubatrump-the-art-of-the-dealmärk, on 1987. aastal ilmunudThe Art of The Deal. Schwartz andis läinud aastal ajakirjale The New Yorker pika intervjuu kus väitis, et kirjutas selle raamatu tegelikult üksi ning tunneb end süüdi, et sel kombel Trumpi kuulsusele kaasa on aidanud.
Tegu oli väga eduka projektiga: see üle maailma enam kui miljon eksemplari müünud raamat on läbi aegade kõige müüdumate äriraamatute nimekirjas kuuendal kohal.

Trump sõnastas raamatus 11 põhimõtet, mille abil oma ettevõttele edu tuua. Oma tööviiside kohta ütles ta raamatus muuhulgas nii: „I play it very loose. I don’t carry a briefcase. I try not to schedule too many meetings. I leave my door open. . . . I prefer to come to work each day and just see what develops“.

why-we-want-you-to-be-richPärast seda on Trump miks-me-tahame-et-te-oleksite-rikkadandnud välja veel ligi 15 äriraamatut, Eestis on neist tuntumad  Why We Want You To Be Rich, (eesti keeles „Miks me tahame, et te oleksite rikkad“) mille Trump kirjutas koostöös teise ärikirjaniku, „Rikas isa, vaene isa“ autori Robert T. Kiyosakiga.

Suuremjagu Trumpi enda kohta kirjutatud raamatutest jälgib tema tegemisi tode-trumpistmõnevõrra kriitilisema pilguga. Rahva Raamatus on neist saadaval „Tõde Trumpist“ (ka ingliskeelne originaal „Truth about Trump“), mis anti välja viimaste presidendivalimiste kampaania alguses. Raamat annab ülevaate 70-aastase Donald Trumpi senisest elust: tema edulugudest ja läbikukkumistest, skandaalidest ja triumfidest, perekonna ajaloost ja osavusest meediaga manipuleerimisel.

Eelmisel aastal ilmus ka „Trump Revealed“, mille trump-revealedsisu põhineb enam kui kahe tosina Washington Posti ajakirjaniku uurimistööl. Seal kirjeldatakse Trumpi kui šõu-, naiste- ja ärimeest, kes probleemsed projektid kiiresti maha jätab. Selle raamatu üks tugevaid külgi on muuhulgas koostamisel tehtud 20 tundi intervjuusid ärimehe endaga, mis võrreldes eelneva raamatuga annavad parema lähivaate kinnisvaramagnaadi seisukohtadest.

Kõik raamatud, mida Rahva Raamat Donald Trumpi kohta müüb, leiad siit.

 

 

 

 

 

 

Birk Rohelend: “Iga teos sünnib lugeja peas”

dsc02425-001Hele-Riin Moon alias Birk Rohelend on Eesti kirjanik, kelle esivanemate soontes voolab nii saksa kui ka rootsi verd. Hariduselt geenitehnoloog ning igapäevaselt kommunikatsiooniekspert on kirjutanud stsenaariumid telesarjadele  „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ning „Restart“ ja avaldanud nii proosa- kui ka luuleteoseid.
Tema viimane romaan on „Sa pead suudlema Silvat“, mis on Silva Stökeli krimiromaanide sarja avateos.
Milliseid raamatuid ja miks Birk raamatusõpradele soovitab?

Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid”

vennad-karamazovid-i-osaTegu on maailmakirjanduse ühe olulisema teose, Fjodor Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid” uue tõlkega eesti keelde, tõlkijaks Virve Krimm (snd 1938), kes on eestindanud ka Ivan Turgenevi, Lev Tolstoi jpt loomingut.
„Vennad Karamazovid” ilmus 1880. aastal ja jäi Dostojevski viimaseks romaaniks. Eesti keeles ilmub romaan kahes osas.
Romaanile on kirjutanud saatesõna Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop. Loe edasi…

Birk Rohelend: “Dostojevski mahukat psühholoogilist kriminaalromaani on kõigi aegade suurimaks teoseks pidanud nii Alber Einstein kui ka Sigmund Freud. Inimhingede ekspert Dostojevski vaatab haruldase tundlikkusega erinevate hingede kõige sügavamatesse soppidesse ning küsib igavikulisi küsimusi. Mis paneb ühe inimese liikuma, miks ta langetab oma otsuseid just nii, nagu ta seda teeb? Miks tekivad inimeste vahel konfliktid, mis on armastus, põlgus ja kättemaks? Psühholoogilise romaani suurmeistri taset ei ole tänapäevani ükski teine kirjanik suutnud ületada.”

Francis Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”

_376x271.indd“Tol õhtul, kui ma esmakordselt Gatsby majja läksin, olin mina arvatavasti üks vähestest külalistest, keda oli tegelikult kutsutud. Gatsby juurde ei oodatud küllakutset– sinna lihtsalt mindi. Istuti autosse, sõideti Long Islandile ja leiti end korraga Gatsby väravast. Tavaliselt leidus ikka keegi, kes Gatsbyt isiklikult tundis ja uustulnukaid tutvustas, seejärel aga pidas igaüks end üleval, nagu viibiks ta mõnes lõbustuspargis. Juhtus mõnikord sedagi, et külalised tulid ning läksid, ilma et nad oleksid peremeest kohanud – tulid selle lihtsameelse endastmõistetavusega, mida Gatsby pidudel kasutati sissepääsupiletiks.” Loe edasi…

Birk Rohelend:
“Geniaalse Fitzgeraldi kuldajastu teost on nimetatud kõigi aegade parimaks romaaniks. See on kindlasti kohustuslik teos igale lugemis- ja kirjutamishuvilisele, sest jutustab pealtnäha hooletu elegantsiga väga hästi komponeeritud unikaalse peategelasega haaravalt traagilise loo, väga inimliku loo. Stiilipuhtas ja ajastutruus art deco võtmes uustrükk kaunistab iga raamaturiiulit ja kingikotti.”

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

meister-ja-margaritaParandatud kordustrükk Mihhail Bulgakovi filosoofilisest, poeetilisest, satiirilisest ja kaunist raamatust, mis kuulub kindlasti 20. sajandi suurteoste hulka. Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab “Meister ja Margarita” vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis “Tristan ja Isolde” või “Romeo ja Julia”. Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma. Loe edasi…

Birk Rohelend: Bulgakov suudab talle omase imepeene huumoriga tuua argisesse, väikekodanlikult nürimeelsesse Moskvasse kõige hämmastavamad ja usutavamad müstilised tegelaskujud, kes kargavad paberilt otse ellu kõige esimestest repliikidest alates. Romaan, mis põimib endasse pea kahetuhandeaastase ulatusega raamloo, on ühtlasi kõige ilusam armastusromaan, mis on eales kirjutatud. Kui paljud naised annaksid oma hinge armastatu päästmise nimel?”

Amy Tan “Köögijumala naine”

koogijumala-naineWinnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. „Köögijumala naine” on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming. Loe edasi…

Birk Rohelend: “Tani omapärase tehnikaga jutustatud ning täeliselt silmiavav lugu võimaldab heita pilgu Hiina naiste kunagisse argipäeva. Millist elu elasid naised, kellele ajalooliselt polnud ette nähtud isegi omal jalal korralikult käia? Tan näitab valusalt ja vahetult, milline on igapäevaelu, kui sul ei tohi olla isegi oma arvamust ning kõik, mida su mees teeb, on õige, sest et ta on mees. Tan küsib: kui kaugele ollakse valmis minema, et sellisest elust põgeneda? Väga hea peeglissevaatamise raamat, mis näitab kristallselgelt, kui harjunud me tänapäeval oma vabadusega oleme – ja kuidas see vabadus on meid palju nõrgemaks teinud.”

Lars Kepler “Mänguväljak”

manguvaljakKosovos missioonil olles saab leitnant Jasmin Pascal-Anderson haavata. Tema süda seiskub ning ta on üks minut ja nelikümmend sekundit surnud. Uuesti ellu ärgates on ta veendunud, et teab, mis ootab inimesi pärast surma. Ta väidab, et jõutakse ühte vägivaldsesse sadamalinna.
Arstide arvates on Jasminil posttraumaatiline psüühikahäire ja teda ravitakse kui psühhoosihaiget. Paranedes alustab ta uut elu ja talle sünnib poeg, kellele ta paneb nimeks Dante. Viis aastat hiljem satuvad nad autoõnnetusse, kus poeg saab raskelt vigastada. Tema opereerimiseks peavad arstid tema südame seisma panema. Loe edasi…

Birk Rohelend: “Krimižanri austajatel tasub uuema aja esindajatest kindlasti pöörata tähelepanu sellele Rootsi kirjanikepaarile. „Mänguväljak“ on nende uusim teos, mille peategelaseks on endine naissõjaväelane, kes on valmis drastilisteks sammudeks, et päästa oma last. Kepleri(te) stiil on lennukas ja fantaasialend detailirohke, brutaalne vägivald vaheldub mänguliselt lihtsalt kirgliku igatsuse ja siira armastusega. Ladus lugemine hämarateks õhtuteks.”

Birk Rohelend “Sa pead suudlema Silvat”

sa-pead-suudlema-silvatÜhel õhtul põhjustab ajakirjanik ja väikelapse ema Silva Stökel magamatusest peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Probleem on aga selles, et Helena kadus jäljetult kakskümmend aastat tagasi. Kui Silva asub sõbranna jälgi ajama, saab kiirelt selgeks, et tema kadumise lugu ei ole kaugeltki ainus õõvastav ja verine saladus, mida Omavere pealtnäha rahulik ja vaikne väikelinn endas peidab. Loe edasi…

Stig Rästa: “Näe vaata, sa oskad lugeda!”

stig-mina-loen-seinStig Rästa on andekas laulja, laulukirjutaja… ja tuleb välja, et ka kirjanik. Lauliku sulest on ilmunud mõtisklev, ent humoorikas eluletapiraamat “Minu Kennedy” ja vahetult enne jõule ilmavalgust näinud “Tõeline muinasjutt. Viisi-, värsi- ja värviraamat”, millega on kaasas ka lõbusate lastelaulude plaat.
Mida loeb aga Stig ise ja mida ka teistel lugeda soovitab?

Stieg Larsson “Lohetätoveeringuga tüdruk

lohetatoveeringuga-tudruk-millenniumi-triloogia-i-raamatAjakirjanik Mikael Blomkvist on idealistlik, oma tööle pühendunud, fanaatiliselt õigust ja õiglust ihkav inimene. Lisbeth Salander on noor naine, kelle minevikus on midagi väga hämarat  ja keda peetakse autistlikuks või lausa alaarenenuks. Tegelikult on aga tegemist maailmatasemel häkkeriga, kes lahendab meelelahutuseks keerulisi matemaatikaülesandeid ning kes on treeninud enda igas mõttes ellujääjaks. Loe edasi…
Stig Rästa: “Stieg Larssoni poolt kirjutatud triloogia on üks kaasahaaravamaid põnevikke üldse, mida lugenud olen.”

Antoine de Saint-Exupery “Väike prints”

vaike-prints

Lugu väikesest printsist, kes lahkus imetillukeselt koduplaneedilt, sest läks tülli seal kasvava roosiga. Rännakul kohtas ta lendurit, kes kinkis talle karbis magava lamba ning rebast, kellest sai tema sõber ja tänu kellele ta mõistis, kui väga ta oma roosi juurde koju igatseb. Raamatu tuum avaldub rebase ütluses Väikesele printsile: Ainult südamega näed sa hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Loe edasi…
Stig Rästa: “Saint-Exupery Väike Prints on raamat, mille võiks korra aastas ikka läbi lugeda iga inimene ja meelde tuletada, et ainult südamega näed sa hästi.”

Charles Bukowski “Faktootum”

Sfaktootum-1ee üks Bukowski hinnatumatest romaanidest jälgib kirjanikuks pürgiva noore Henry Chinaski õllest ja veinist läbi imbunud kulgemist Teise maailmasõja aegses ja järgses Ameerikas. Töökohalt töökohale ja linnast linna kulgedes, alalises rahapuuduses, ent siiski end kuidagi elatada suutes liigub peategelase elu mööda näiliselt lõputut jada kehvadest prostituutidest, viletsatest üüritubadest, joomisest ning loomulikult naistest. Loe edasi…
Stig Rästa: “Bukowski otsekohene ja ilustamata keel meeldib mulle väga ja ta ei ürita olla keegi teine.”

HARKOMAH “Kuidas minust sai HAPKOMAH”

kuidas-minust-sai-hapkomahKui ta sulle tänaval vastu jalutaks, ei märkaks sa temas midagi erilist. Ta on noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on) mees, eestlane.
Ta nimi on HAPKOMAH ning ta elab Tallinnas – aga ühes teises Tallinnas, Tallinnas, mis on meie kõigi ümber, aga mida enamus meist kunagi ei näe ega koge. Sinna varjatud linna on võimalik osta pilet, väga lihtsalt ja ainult kümne euro eest. Loe edasi…
Stig Rästa:“Kender – HAPKOMAH üks parimaid raamatuid, mida olen lugenud viimasel ajal. Maalib sellest probleemist väga selge pildi ja ilmselt ka tõelise.”

Astrid Lindgren “Vennad Lõvisüdamed”

vennad-lovisudamedNüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda – temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani. Loe edasi…

Stig Rästa:” Vennad Lõvisüdamed on minu üks lapsepõlve lemmikraamatuid, mis viib lapse väga ettevaatlikult fantaasiaradadele.”

Stig Rästa ” Tõeline muinasjutt. Viisi-, värsi- ja värviraamat”

toeline-muinasjutt-viisi-varsi-ja-varviraamat-cdTõeline Muinasjutt on viisi-, värsi- ja värviraamat, milles kohtad huvitavaid tegelasi kaugelt muinasjutumaalt. Aita raamat ise illustreerida ja loo tegelastele uhked värvilised rõivad. Selleks, et tegu oleks huvitavam, saad sa kuulata Stig Rästa poolt sisse lauldud spetsiaalselt selle raamatu jaoks loodud laule. Loomulikult lisasime ka noodid, et vajadusel saaksid sinagi need laulud selgeks õppida ja kui õpetajat käepärast pole, saad abi kindlasti CD plaadi pealt, kuna ka kõik taustad on seal olemas.

Stig Rästa “Minu Kennedy”

Üminu-kennedyhel heal päeval läksin palverännakule, kus kõndisin jala läbi Hispaania 800 kilomeetrit. Sellel teel pidin alguses kirjutama väikese reisikirja, mis aga muutus hoopis minu enda elu üle mõtisklevaks raamatuks.
Raamatus avaldan oma lapsepõlve tagamaid, kasvamist Lasnamäel ja oma kogu arengut tänasepäevani. Kogu rännak on kirjas ajalises järjestuses, vahele pikitud erinevaid meenutusi oma elust. Samuti arutlen enda elu kõige tähtsamate asjade üle nagu narkootikumide, alkoholi ja muude meelemürkide tarbimine. Loe edasi…

 

Rahva Raamat 104… Draamateatri vastas

Pärnu mnt 10 Rahva Raamat tähistas 26. ja 27. novembil oma 104. sünnipäeva!
Nii suur number on igati lugupidamist ning tähistamist väärt!
035-001

Toredale tähtpäevale sobivalt oli kauplus piduehtes!
Külalistele ei pakutud mitte ainult vaimutoitu, vaid leidus ka muid üllatusi! Laupäeval rõõmustas ostejaid kitarril musitseeriv püsiklient Jüri Henno. Vanahärra muusikavalikus oli viise rockiklassikast kuni vaimulike rahvalauludeni, sekka ka pop-laule. Lauliku lõbus tuju ja nakatav naer panid publiku kaasa elama ning laulma, nii et vahel sai soolonumbrist ka duett.

Pidupäeva puhul olid kõik tooted püsiklientidele 15% soodsamad ning kõik ostjad said kaasa magusa üllatuse!

Vaata galeriid!

 

See linn polnud minu

Lauri Räpi uuest raamatust “Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis” kirjutab Tasku keskuse Rahva Raamatu töötaja ja suur raamatusõber Kristina Mentsikainen.

linn-on-minu-tartu-tahavaatepeeglisTartu on ka minu linn olnud peaaegu 29 aastat. See tähendab küll, et pool ajast, mis raamatus kirjeldatud, polnud mind veel olemaski ja teine pool ajast tatsasin Supilinna tänavatel koos oma sõpradega, olles õndsas teadmatuses Annelinna pinnakatest ja sõna otseses mõttes underground-klubidest. Praeguse aja mõistes oli vist kõik, mida siis tehti või loodi, underground. Tollal kuulasin mina kodus Spice Girlsi ja imetlesin postreid Nancyst, mida vanem naabritüdruk kogus.

Aga ilmselgelt ruttan ma asjade käigust ette. Lugu algab 70.-80. aastatel Veeriku linnaosas, kus, uskuge või mitte, asun mina täpselt selle postituse kirjutamise hetkel. Kant, mis on täna minu jaoks suhteliselt uus, muutus tänu autori kirjeldusele oluliselt tuttavamaks minevikus, kuna minul oli päris lihtne leida ühiseid jooni autori Veeriku ja minu lapsepõlve Supilinnaga. Solgiämbritest porimülgaste ja tädi Ritani, keda kõik tänava lapsed kartsid. See viimane karakter on küll minu lapsepõlvest pärit, aga küllap peaaegu igaühel selline tegelane tänaval elas.

Raamatus meeldisid mulle enne-pärast pildid ja loomulikult QR-koodid, mis aitasid lugejal lisaks loetule ka tolleaegseid helgemaid helisid ja reklaamklippe taustaks kuulata-vaadata. Soundtrack ja pildid muutsid raamatu omamoodi ajamasinaks, mis küll veidikene rikkis ja hüppab muudkui edasi-tagasi, peatudes osadel pruunikatel seikadel kauem, kui lugeda oleks tahtnud ja mõnes minu jaoks põnevamas hetkes liiga üürikeselt.18ac77f1d8666e9d9cd391717372526f5a4b457d

Muusikasõbrana oli lemmikuks peatükk Tartu IX levimuusika päevade kohta. Vaadates Youtube’ist Rosta Aknad live’i ja lugedes autori nägemust kogu tolleaegsest õhustikust, siis tundsin, et seal oleks küll tahtnud kohal olla. Selle asemel vaatan ERR arhiivist levimuusikapäevade kohta erinevaid videoklippe ja kujutan ette, et luusin seal koos autoriga ringi ja vaatan aukartusega, millega juba tollal legendaarsed muusikud tegelevad.

Kes teab, võib-olla oleks ka 90ndate Annelinnas olnud põnev jälgida, kuidas värske peoskeene üles kasvas ja seejärel vaibus, et jälle millelegi uuele ruumi teha ja kuidas mõni sõber või ma ise mõne rumalusega hakkama saan. Selle asemel elasin seal kõigest kuu aega, kui olin neljane ja ainus eredam mälestus on see, kuidas naabritüdrukud mu nukud ära varastasid.

Lauri Tartu oli põnev ja segane, aga see ei olnud veel minu Tartu, kus nägin peosarjade, klubide ja lokaalide tulekuid ja minekuid ning tagasi mõeldes nendele imelikele hommikutele või toredatele lollustele, tean, et kuskil mujal poleks ma tahtnudki üles kasvada.

Olles elanud „minu Tartus“ ja kuulnud lugusid „oma sõprade Tartust“, siis leian, et täpselt samasugust linna ei saa isegi kahe ühel ajal elava inimese jaoks olla. Mul on tunne, et selles väikses linnas on igal ajahetkel  peidus õige mitu erineva näoga linna, mis muudavad ta hoopis suuremaks, kui kaardilt paistab. Ja ma võiksin lugeda neist kõigist, eriti kui soundtrack kaasa tuleb.d934e0b566e9f273f6a62425282f9edac60c57c9

Minu TOP 5 laulu Lauri Räpi raamatust „Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglist“:

Kristina Mentsikainen

Doris Kareva: “Iga raamat on teekond. Teele!”

img_20161103_134020-001Viru Keskuse Rahva Raamatus on alates eelmisest nädalast võimalik imetleda Doris Kareva raamatusoovitusi.
Milline raamat on eestlaste lemmikpoetessi jaoks üks tähtsamaid ja milliseid raamatuid selle aasta Nobeli kirjanduspreemia kandidaat veel lugeda soovitab?

1. Lao-zi “Daodejing”

daodejing-kulgemise-vae-raamat-idamaade-tarkusLao-zi Daodejing” on elu mõtestamise ajatu teejuht. Selle keskne kuju ehk õpetaja elab harmoonias maailmakõiksuse kulgemisega. Andudes kulgemisele, õpime tema kaudu tunnetama kõiksust. Vabanedes hinnangutest ja soovidest, avastame sisimad tõed, leiame rahu ilma seda taotlemata, õpime armastama armastust püüdlemata. Loe edasi…

Doris Kareva: “Ustav rännukaaslane aastatepikku. Lisaks Linnart Mälli tõlke kaunile uustrükile tasuks tutvuda ka Jaan Kaplinski ja Tõnn Sarve tõlgetega.”

2. Sogyal Rinpoche “Tiibeti raamat elust ja surmast”

tiibeti-raamat-elust-ja-surmastTegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud Tiibeti budistliku õpetaja Sogyal Rinpoche põhjaliku teosega, mis ühendab iidse Tiibeti tarkuse ja tänapäevased teaduslikud uuringud surma ja suremise ning universumi olemuse kohta. Raamat, mida võib pidada üheks täiuslikumaks ja autoriteetsemaks Tiibeti budismi õpetuste käsitluseks, selgitab “Tiibeti surnuteraamatu” vaateid elule ja surmale. Loe edasi…

Doris Kareva: “Üks lihtsamaid ja tähtsamaid raamatuid, mida olen lugenud. Aeg, mida selle läbimiseks võtta, annab aega juurde.”

3. Antal Szerb “Rändur ja kuuvalgus”

randur-ja-kuuvalgusRaamatu peategelane, vastabiellunud Mihály jätab oma kauni noore naise Itaalias rongile ja rändab tagasi oma allasurutud mälestustesse noorpõlvemängudest müstilises Ulpiuste majas, kus suremine teise inimese või ka enese käe läbi oli erootiline akt. Edgar Allan Poe laadis stiilne sajandialguse romaan sõidutab meid läbi pealtnäha muretu ja helge Itaalia maastike sügavale inimese sisemusse. Loe edasi…

Doris Kareva:“Kummaline ja kummitlev romaan, otsekui ballaad. See, mille nimel elada tasub, ei maksa kunagi midagi.”

4. Frédéric Gros “Kõndimise filosoofia”

gros_kaas_selg 30.indd“Kõndimise filosoofia” (2009) on Frédéric Gros` (s. 1965) tuntuim teos, milles autor mõtiskleb muuhulgas erinevate kõndimisviiside – palverändlus, matkamine ja uitamine – üle, vaagib kuulsate kirjameeste kõndimisharjumusi ning rõhutab, et kõndimine ei ole sport. Loe edasi…

Doris Kareva: “Raamat vabadusest, asjade aeglasest hingamisest: maailma kooshoidmiseks tuleb kõndida.”

 

5. Indrek Hirv “Tartust Pariisi ja tagasi”

tartust-pariisi-ja-tagasiKogumik „Tartust Pariisi ja tagasi“ koosneb luuletaja Indrek Hirve reisikirjadest, esseedest ja luuletustest, mis on inspireeritud rännakutest nii geograafilises kui ajaloolises mõõtmes. Loe edasi…

Doris Kareva: “Pallaslik esprii; pildiküllane fragmentaarium juba kaduvast tunnetusest, ununevast ajast eesti kultuuriloos.”

6. Uku Masing “Inimeselaps”

inimeselapsUku Masing (1909–1985) oli viljakas mitmel alal. Teda huvitasid astronoomia, ajalugu, armastus, looduslugu, luule, usundilugu ja usundid üldse. Masingu luulet sai avaldada aegade jooksul vähe, kuid mõned sõnad olid paljudele tuntud lauludena. Loe edasi…

Doris Kareva: “Väärtuslik valikkogu, ühe harukordse vaimuteekonna kvintessents. Märgatagu aastaarve!”