Raamatusse „Mida ma sõin ühe aasta jooksul“ on Stanley Tucci kirja pannud aasta jagu söögimuljeid restoranidest, köökidest, filmivõtetelt, pressisündmustelt kodus ja võõrsil. Sõprade, pere ja võõraste ning mõnikord lihtsalt iseenda seltsis. „Mida ma sõin ühe aasta jooksul“ on vaimukas, terav, südamlik ja tõeliselt mõnus segu mälestustest ja söögist ning pühitseb seda tähtsat rolli, mida toit meie kõigi elus mängib.

Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!

Läksime täna hommikul Origa koos Mercato di Campagna Amica al Circo Massimo turule, mis jääb mu hotellist kohe nurga taha. See keeleväänajast nimi tähendab põhimõtteliselt Circus Maximuse taluturgu. Taluturg sellepärast, et kogu turul müüdav toodang tuleb saja kilomeetri raadiusest, ja Circus Maximus sellepärast, et see on kohe Circus Maximusest üle tee. See üks Rooma suurimaid turge, kus müüakse juustu, liha (nii vinnutatud kui ka värsket), köögivilju, saia, mereande, puuvilju, vürtse, veini ja palju muud, asub kõrgete lagedega hoones ning sealt pääseb siseõue, kus toiduautod müüvad praekala ja võileibu ning kioskist saab osta plasttopsis õlut ja veini.

Me ostsime focaccia’t, guanciale’ga pitsalõigu, lambapiimaricotta’t ja mett ning istusime siseõues päikese käes, mis natuke aega lahkelt pilvede vahelt piilus. Sõime pitsat, määrisime ricotta’t focaccia’le ja niristasime mett peale, kõrvale jõi Ori valget veini ja mina õlut.

Pärast seda räpakat kehakinnitust pühkisime end puhtaks ja uitasime pisut ringi seal, kus tänavatest kerkivad välja Vana-Rooma varemed, suursugused, ent ilmsed meeldetuletused tsivilisatsiooni hapruse kohta.

Mõne aja pärast leidsime end selle hämmastavalt oskusliku ehituskunsti saavutuse juurest, mida tuntakse panteonina. Ükskõik kui palju ma seal käin, mul jääb iga kord hing kinni. Miks? Mäletan, et lugesin üht raamatut, kus autor vastas sellele väga hästi. Ta kirjutas, et kui ta viis oma noore poja panteoni vaatama, hakkas poiss nutma. Kui ema küsis, miks, vastas poeg: „Sest see on täiuslik.“

Sellest pühast kuppelehitisest umbes kolmekümne meetri kaugusel asub restoran Armando al Pantheon, mida peab kaks venda ja kus ma filmisin saatesarja „Stanley Tucci avastamas Itaaliat“ ühe esimese hooaja saatelõigu. Kuigi olime alles natuke aega tagasi söönud, olime Orianaga taas näljased, nii et läksime sinna. Itaalias viibides juhtub seda tihti.

Mulle meeldib see restoran väga, sest nii selle väljanägemine kui ka menüü jäävad kuskile elegantse ja igapäevase vahepeale ning see on miski, mille poole me kõik püüdlema peaksime. Tellisin vähimagi kõhkluseta ühe lemmiksupi stracciatella. Oma olemuselt on stracciatella Itaalia munaõiesupp, mida valmistatakse kanapuljongist, eskarioolist ja loomulikult munadest.

Ma olen supiarmastaja. Minu jaoks on supp vist parim kulinaarne leiutis. Seda võib valmistada kahest või kahe tuhande kahekümne kahest koostisainest. Seda võib serveerida soojalt või külmalt. Seda võib keeta aeglaselt või kiiresti. Seda võib süüa hommikuks, lõunaks või õhtuks. See võib sobida taimetoitlastele, veganitele, paleotoitlastele, kala-taimetoitlastele ja lihasööjatele. See võib olla lihtne või mitmekülgne. See lohutab, see rahustab, see värskendab ja see taastab. Supp on potti püütud elu.

Igatahes, ma tellisin stracciatella ja see oli täpselt selline, nagu ma lootsin. Pearoaks tellisin carbonara (ju mul polnud veel munadest küllalt) ja see oli oivaline. Oriana tellis amatriciana, mis oli sama maitsev. Kui olime mugimise lõpetanud, vaatasime teineteisele otsa pilgul, mis küsis vaikides: miks ja kuidas see kõik meie sisse ära mahtus ja mis sa arvad, kas neil on siin mingi tagaruum, kus saaks umbes tunnikeseks pikali visata?

Pärast espressot läksime pikale jalutuskäigule, et minimeerida kahju, mida olime endale restoranis ahmides tekitanud. Jalutasime mööda Vittorio Emanuele II monumendist, proportsioonist väljas valgest marmormonstrumist, mis kõrgub Piazza Venezia kohal ja mida kohalike seas kutsutakse pulmatordiks või kirjutusmasinaks, sest see meenutab mõlema groteskset versiooni, ning jõudsime välja Hispaania treppidele, mis on minu meelest juhtumisi ilusti proportsioonis. Viimaks, kui olime söögijärgse rammestuse maha raputanud, leidsime end Hotel Edeni katuseterrassilt, martiini näpus, vaatamas, kuidas päev Rooma linna kohal looja läheb.