Rahva Raamatu kirjastus toob sinuni teosed, mida soovitame soojalt igale raamatusõbrale. Küsimusele, miks just need raamatud lugemist väärivad, annab vastuse meie kirjastaja René Tendermann.

Teeme sind valitud teostega loomulikult ka lähemalt tuttavaks, sest iga raamat on eriline ja väärt tundma õppimist.

Anthony Hopkins „Meil läks hästi, põnn!“

„Pole minu asi, mida inimesed minu kohta ütlevad või mida minust arvavad. Ma ei oota midagi, aga võtan kõik vastu. Ja see teeb elu nii palju lihtsamaks.“ See on üks koroona-aastatel levima läinud tarkuse- või kogemuseteradest, mis kõrges eas näitleja sotsiaalmeediamaastikul nooremale publikule nähtavaks tegid. Kohe-kohe kaheksakümne seitsme aastaseks saav näitleja on saavutanud kõik, millest üks näitleja võib unistada – Oscar, Emmy, BAFTA, Kuldne Gloobus, viimastel aastatel kümneid elutööauhindu.

Oma äsja ilmunud raamatut alustab ta ammuse mälestuskilluga. Kolme-aastaselt pillas ta liiva sisse kommi. Sõjajärgne aeg oli vaene ja ta oli kindel, et rohkem tal kommilootust pole. Aga ometi ta sai kommi. Raamatu tagakaanel olevat fotot hetkest, kus ta nii õnnelikult kaamerasse naeratab – komm näpus – on Hopkins kogu elu kaasas kandnud. Nagu ka lauset, mida ütles talle isa nii mitmel korral: „Meil läks hästi, põnn!“

Hopkins kirjutab oma raamatus, et tõesti, hoolimata kõigist raskustest, millega noor näitlemisjanuline waleslane oma karjääri esimestel aastatel silmitsi pidi seisma, läks kokkuvõttes kõik hästi. Endale vähimatki armu andmata kirjutab ta esimeste aastate tühjakõhutundest, aastakümnete pikkusest alkoholismist, kahest abielust, mis alkoholi tõttu luhta läksid, tütrest, kes ei taha temaga mingit tegemist teha. Pikalt räägib Hopkins – ja paljude kriitikute sõnul võib seda peatükki pidada parimaks eneseabiraamatuks –, kuidas ta alkoholismi seljatas ja on olnud teise poole elust sellest haigusest prii.

Loomulikult saab lugeja väga põneva ülevaate tema loometeest. Anthony Hopkins on üks neid näitlejaid, keda teatakse-tuntakse ühe rolli järgi – hirmuäratav Hannibal Lecter. Aga tema jaoks on palju rolle, nii filmides kui ka teatrilaval, mis on teda ennast palju rohkem kõnetanud. Ta räägib kolleegidest, lavastustest, filmidest. Ja tsiteerib väga palju luulet. Ja esimest korda loen ma elulooraamatut, kus ühe pika peatüki moodustavad luuletused inglise luuleklassikast, mis on teda tema elus saatnud.

„Meil läks hästi, põnn!“ on ühe meie aja suurima näitleja avameelne ja enesekriitiline mälestusteraamat.

Christopher Paolini „Murtagh“ 

Kunagi aastakümneid tagasi, selle sajandi esimestel aastatel andsin välja noore, tol hetkel tõesti alles poisikese Christopher Paolini fantaasiaraamatu „Eragon“. See oli uhke raamat, mida poisid ja tüdrukud põnevusega lugeda ahmisid. Aga oh sa juudas, kus fantaasiafännid kärkisid. No eks pisuke osa sellest lärmist oli õigustatud, sest noorukese autori jaoks oli Tolkieni loodud maailm väga (liiga?) suureks eeskujuks. Aga ega Tolkienist ja tema raamatutest fantaasiakirjanduses ei saagi naljalt mööda minna. Ikka komistad ja kukud mõne haldja või orgi otsa. Aga vähemalt oli see seiklus, milline üks seiklus olema peab, ja lapsed plaksutasid rõõmust. Ja ega kirjastaja jaoks muu ei loegi. 

Aeg läeb (rõõmud jäävad) ja „Eragoni“ lugejatest on saanud tublid noored inimesed, kel eluaastaid 30+. Ma olen üsna kindel, et paljude jaoks on see tore taaskohtumine vanade sõpradega. Pole muud vaja teha, kui kõikuda „Ae-ae, jaole-jaole!“. Ja nii tormavad paljud täiskasvanud poodi lastekirjanduse leti juurde, et haarata kaasa see viimane, pea 700-leheküljeline purakas ja lugeda Eragoni poolvennast Murtaghist, kes minu jaoks oli „Pärandi“ sarja üks sümpaatsemaid ja huvitavamaid tegelasi.  

Impeeriumis on saabunud rahu, aga vana vaen vindub endiselt tuha all. Kuninganna Nasuada oma liitlastega püüab hea seista selle eest, et see vindumine leekideks ei tõuseks. Murtaghist on sõja lõppedes saanud lindprii. Sõpradest on saanud valitsejad, kuid temale ja ta lohele ei jäänud suurt midagi. Kuni Murtagh satub ühe veidra vandenõu jälile, mille ta peab, maksku mis maksab, päevavalgele tooma.  

Kohe-kohe algavaks hooajaks valmistuvad päkapikud juba teavad, mis on üks tõeliselt hea kingitus, mida jätkub kauaks.  

Kara Thomas „Väikesed koletised“

Kacey on uus tüdruk Broken Fallsis. Kui ta oma isa juurde kolis, ootas teda täiesti uus elu. Elu koos kasuema, kasuvenna ja – mis kõige ootamatum – teda jumaldava noorema poolõega. See kõik on nii kummastavalt meeldiv võrreldes nende pööraste tõusude ja mõõnadega, mis kaasnesid eelneva eluga tema muutliku meelega ema juures. Pealegi on kõik siin nii kenad. 

Ei kesta ükski ilu kaua. Kui tema uus parim sõber kaob ja hiljem surnuna leitakse, vaatavad kõik uue tüdruku poole. Ja need, kes olid nii kenad ja toredad, ei ole seda enam mitte. Kuna Kaceyt ei usu keegi ja pole palju ka neid, kes teda kuulata viitsiks, hakkab ta omal käel uurima, miks, miks, miks. Ja polegi tarvis eriti sügavale kaevuda, et õõvastavaid saladusi pinnale hakkaks tõusma. 

Kara Thomas on kirjanik, kelle loomingut olen noortekirjanduse väljaandjana jälginud aastaid. Ta alustas oma kirjanikukarjääri Kara Taylori nime all kirjutatud kolmeosalise noortesarjaga „Prep School Confidential“. Hoolimata isa hoiatustest, et kirjutamine ei ole õige töö, sai ülikooliõpingute ajal kirjutatud sari väga menukaks ja isa pidi oma enneaegse kriitika tagasi võtma.  

Kui sarja kolme raamatut võib nimetada ninnu-nännu armastuslugudeks, siis tema järgmised, juba Kara Thomase nime all kirjutatud noorteromaanid on üsna süngeid pöördeid võtvad põnevikud noorte, peamiselt tüdrukute probleemidest. „Pimedaimad nurgatagused“, „Väikesed koletised“ ja „Tantsutüdrukud“ ning ka Thomase hilisemad romaanid jutustavad sarnase loo – veider õnnetus või autoavarii, liiga noore inimeses surm. Peategelane, hukkunu sõber, hakkab niidiotsi kokku viima, et aru saada, mis ja miks see juhtus. Thomase romaanide tegevuspaik ei ole suurlinnad, vaid väikesed asulad, kus kõik tunnevad kõiki. Pealtnäha on elu nagu paradiisis. Ja ometi on kõigil saladused ja mõnikord on need saladused koledad, vihased. Nagu väikesed koletised.