Prantsuse stiil on aastasadu paelunud kogu maailma – see on segu pingutuseta elegantsist, ajatusest ja isikupärast, mille olemust püüavad mõista nii moeprofessionaalid kui ka igapäevased stiilihuvilised. Oma uues raamatus „Prantsuse stiiliikoonid“ uurib Marina Laikjõe lähemalt nelja prantslanna lugu – Coco Chanel, Catherine Deneuve, Brigitte Bardot ja Brigitte Macron – kes moodustavad üheskoos mitmekihilise portree prantsuse naiselikkusest, julgusest ja stiilitunnetusest.
Intervjuus räägib Marina Laikjõe sellest, miks ta just need naised valis, mis neid ühendab ning miks prantsuse stiil on maailmas endiselt ainulaadne.
Raamat jutustab neljast väga erineva taustaga naisest. Kuidas valisite just need neli stiiliikooni?
Põhjuseid on mitu. Esiteks tunneb neid legendaarseid naisi kogu kultuuri- ja moemaailm ja nagu ikoonide puhul ikka, teaksid neid justkui kõik, aga päriselt ikkagi mitte keegi. Eesti keeles pole nende kohta ka liiga palju informatsiooni leida. Teiseks on nad kõik tõelised sünnipärased prantslannad. Ja lõpuks neist kolm on veel elu ja tervise juures ning tegusad. Läbi nende väga erineva saatuse ja iseloomuga naiste lugude saab jutustada prantsuse stiilist üldisemalt: Coco Chanel kui ajatu modernismi ja vaba naiselikkuse algataja, alati glamuurne ja elegantne Catherine Deneuve, nooruses seksikaimaks naiseks maailmas tituleeritud Brigitte Bardot oma boheemlasliku vabadusega ja Prantsusmaa esimene leedi, prantsuse klassikalise praktilise stiili esindaja Brigitte Macron. Koos annavad nad laiahaardelise ülevaate prantslannade jõulisest naiselikkusest.
Mis on see üks omadus, mis neid nelja naist kõige tugevamalt ühendab?
Kindlasti on see julgus. Julgus eristuda, olla teistsugune, julgus öelda välja oma arvamus.
Kas mõnda neist naistest oli raskem uurida kui teisi?
Brigitte Macroni oli raskem uurida. Olen vaadanud kõiki temaga tehtud teleintervjuusid ja kuulanud raadiosaateid, kus ta ise on külaliseks olnud. Temast on tehtud ka dokumentaalfilm. Coco Chanelist on palju materjali, kõik avaldatud peale tema surma. Tema eluloos on palju nähtamatut. Brigitte Bardot’l on rikkalik arhiiv, ta on ise oma elust raamatuid kirjutanud ja temast on ka mitmeid saateid olnud, lisaks on värskelt tema elust välja tulnud ka telesari. Tundub, et kõik on tema eluga tuttavad, aga kas see on nii ka tegelikult? Kõige põnevam on ilmselt Catherine Deneuve’i lugu, sest tema elust sain ka ise kõige rohkem üllatuslikku teada. Kõigist nendest naistest pildi kokku panemine oli igal juhul väljakutse.
Miks arvatakse, et prantslannad on loomupäraselt stiilsed – kas see on kultuuriline müüt või reaalsus?
Mõlemat: Chaneli modernne stiilifilosoofia ja kuulsatest filmidiivadest kuvatud pildid on loonud narratiivi, mis seda müüti toetavad. Samas on reaalsus see, et prantsuse kultuur tervikuna rõhutab esteetikat, iga inimese isikliku sisemise ja välise ilu kasvatamist, mis annab tulemuseks mõjusa taju „loomupärastest“ stiilitunnetusest.
Kas prantsuse stiil on pigem minimalistlik või sügavalt isikupärane?
Mõlemad koos: Coco Chaneli minimalistlik mugavus ja Bardot’ ning Deneuve’i isikupärased aktsendid (soeng, meik, poos) näitavad, et prantslannade riietuses valitseb lihtsus ja minimalism on kui strateegia – puhtad jooned, millel on ruumi isikupärasteks detailideks.
Kas tänapäeva globaliseerunud maailmas on prantsuse stiil endiselt eristuv? Mille poolest?
Jah, minu arvates on prantsuse stiil kindlasti eristuv. See on midagi, mida ei ole võimalik jäljendada. Prantslannade stiil peegeldab nende väärtussüsteemi ja kohalikku kultuuripärandit. See kas on või ei ole. See on näiteks oskus kanda punast huulepulka ka päeval või hoopis elegantseid lisandeid, näiteks sobivat kaelasalli või mõnda suurt ehet. Kindlasti eristub see ka Prantsusmaal regiooniti. Prantsusmaa erinevate piirkondade kohvikutes ja tänavatel võib kohata prantslannasid, kes on pingutamata stiilsed ja kelle peal silm puhkab.
Prantsuse stiil väljendub kindlasti kõiges ajatus ja klassikalises: kvaliteeti väärtustatakse rohkem kui trendi ja riietus peab ajas kestma. Rõhutatakse raskesti sõnastatavat ehk mitte ülepingutatud glamuuri. Prantsusmaal väärtustatakse savoir-fair’i ehk oskust luua ja käsitööd. Prantsusmaal on maitse ja esteetika osa sotsiaalsest kapitalist – stiilist loetakse staatust ja kultuurilist kuuluvust.
Mida loodate, et lugeja pärast raamatu lõpetamist endaga kaasa võtab?
Ma loodan, et need stiiliikoonide lood inspireerivad naisi olema julgemalt isikupärased ja mõistma, et mood ei ole stiil ja stiil ei ole mood. Loodan, et see raamat kinnitab arusaama, kuidas ajatu prantsuse esteetika toimib – et see pole mitte midagi muud kui tugeva isikupära ja enesekindluse kombinatsioon.
Milliseid soovitusi annaksite naisele, kes soovib oma stiilis rohkem prantsuse elegantsi leida?
Ikka ja alati mõelda enne riiete soetamist, kuidas neid kombineerida. Parem on vähem „less is more” – üks hästi istuv mantel ja üks jakk, üks siidjas valge pluus, üks lihtne valge särk, kvaliteetsed hästiistuvad püksid (teksad), väike must kleit (LBD), kvaliteetne (triibuline) t-särk, midagi punast ja kvaliteetsed klassikalised nahast jalatsid (balletikingad või madala kontsaga kingad) ja kindlasti korralik käekott. Investeerida mõnda isikupärasesse detaili, nagu punane huulepulk, siidisall või mõni ilus ehe. Ja kindlasti soetada puhkusele minekuks sobiv kerge suvine garderoob.
Kui saaksite lisada raamatusse veel ühe prantsuse naise, kes see oleks ja miks?
See naine oleks kindlasti Inès de la Fressange, kes on tõeline pariisitarist stiiliikoon, omanimelise kaubamärgi looja. Ta on endine Chaneli moemaja supermodell ja paljude raamatute autor.
