Rahva Raamatu Aasta Raamat 2025 laureaat Kairi Look, kelle romaan „Tantsi tolm põrandast“ pälvis parima eesti autori ilukirjandusliku teose tiitli, jagab nüüd ka oma värskeid raamatusoovitusi. Hiljutises intervjuus rääkis Kairi Look loo sünnist, vabaduseotsingust ja tantsu metafoorist, mis tema teost kannab. Täna avab ta aga uksi teiste autorite ja lugude juurde – raamatuteni, mis teda on inspireerinud, liigutanud või lihtsalt head seltsi pakkunud.

Aurora Venturini „Täditütred”

Noor tüdruk kasvab maalikunstnikuks 1940. aastate Argentiina agulis, ümberringi värvikas suguselts, kelle groteskseid askeldusi ta lõbustavalt dokumenteerib. „Täditütred“ räägib üksindusest, normaalsuse piiridest, läheduse keerdkäikudest ja inimese alatusest, aga ka kunstist ja armastusest. See romaan on umbes nagu märtsis jõkke kukkumine, alguses on ilge ja külm, mööda ujuvad surnud ogalikud, aga siis harjud ära, enam ei tahagi välja tulla, kuigi kaldalt karjutakse, et vabandust, teil on huuled sinised, hakkame lõpetama, siin on kummirõngas, ronige välja. Teie keerate selja ja uue lehekülje. Venturini voolus on väge.

Mehis Heinsaar „Läbi hingemaastike”

Huhh, päris tihedad tihnikud, keegi ei oska hingelist ja loomingulist agrostumist ning vaimu selginemist sõnastada nii köitvalt nagu Mehis. Suurem rabas luusimise isu läheb muidugi üle, selles võib süüdistada ka Lilli Luugi „Ööema”, veel üks soovitus. „Läbi hingemaastike” on sümpaatne mõtete, kirjelduste ja hetkede segu, lõpuks väljub potist maitsev kompott nimega elamus.

Muriel Spark „Juhiiste”

Esmapilgul äraspidine krimilugu, mis räägib tegelikult soovist oma elu kontrollida. Kuiva huumoriga pingul tekst, siin pole ühtki liigset rida, üksnes resoluutse daami sooritus. Nii nagu peategelase jutus, ei saa ka tema motiivides kindel olla, mäng käib mitmel tasandil. „Juhiistme” tagant paistavad selgesti autori kõrvad, kes serveeris oma eluseiku samuti kadestusväärse hämarusega. Muuhulgas on “Juhiiste” lugu naistevastasest vägivallast ja patriarhaalse maailma jõuvõtetest ning peategelasest, kes otsustab ise selle üle kohut mõista.

Tove Jansson „Ülestähendusi saarelt”

Kaks naist ehitavad laiule suveonni ja peavad ehituspäevikut. Raamat neile, kes unistavad saareelust ja sellest, et külalisi võiks käia vähem (ja kui nad on juba kohal, siis nende kiirest lahkumisest). Siit saab teravmeelseid mõtteid nagu Tove Janssoni puhul ikka – lõpuks tõdeb autor, et ka tema ihkaks olla üks neist, kes esimese külmaga linna ei page. Pakub äratundmist ja paneb muigama. Kohe meenus ka 24. augusti praam liinil Heltermaa-Rohuküla.

Claire Keegan „Kolmas tuli. Nii viimasel minutil”

See suurepärane iiri kirjanik hoiab oma lugudes elegantselt tasakaalu ütlematajätmiste ja vihjete vahel, tema tegelastel on sageli palju kanda. Siin on sügavat inimlikkust ja hoolimist, aga ka terav pilk, Keegan kirjeldab võluvalt meie väikeseid kõlvatuid pahesid ja enesepettust. Nagu ta ise ühel festivalil ütles: kui te ööbite näiteks sõbranna juures, kellel juhtub olema sarmikas abikaasa, ja leiate end keskööl oma parimas negliźees tema kabinetist mööda hiilimas, et tuua köögist klaas vett, siis tasub hästi järgi mõelda, miks te ei läinud näiteks trepist või lihtsalt vannituppa.

Berit Kaschan „Aprill”

Müütiline ja mitmekihiline, avardav ja kergitav luulekogu üleelamise kunstist ja uue tõusu ootusest. „Aprill” innustab elama võimalikult elusat elu, muigab enese ja maailma üle, vahel võtab korraks aja maha ja lihtsalt jälgib, kuni algab midagi uut. Nagu ütleb autor ise:

Ann Quin “Berg”

Modernistlik romaan mehest, kes sõidab mereäärse linna sooritama kuritegu, see öeldaksegi kohe esimesel leheküljel ära. See on eksperimentaalne, unenäoline ja hüpnootiline põnevuslugu, kõik on nihkes, jäine ja laetud. Ajurakud pingulduvad, võib-olla ka vaimustuvad, et ka nii saab kirjutada. David Lynchile ja Virginia Woolfile meeldiks raudselt.

Ingvild H. Rishøi „Tähevärav”

Kui juba esimesel leheküljel toidetakse oravaid ja aset leiab südantsoojendav vestlus lapse ja täiskasvanu vahel, on lootust, et jõuluraamat läheb täie ette. See ongi lugu lootusest, aga ka hoolimisest ja üksteise märkamisest ühes Oslo äärelinnas, kus elavad kaks õde, üks isa ja asub jõulukuuskede müügipunkt. Sooja huumori ja napi põhjamaise stiiliga üleni kaunis ja südantlõhestav lugu, omamoodi tänapäevane Hans Christian Andersen.

Katrin Ruus „Prügimaja Dionysos”

Terav ja värskendavalt tänapäevane novellikogu sellest, kuidas inimsuhetes mõistuse juurde jääda, eriti kui oled näiteks naine ja loovisik, aga mitte ainult. Siin ei selgitata midagi hillitsetult, vaid karatakse kohe sisepõlemismootorisse ja hakatakse puurima. Hea küte uimasesse talve ja samas on see kõik väga inimlik. Loed, naerad, nutad, loed. Katrin on saanud ka Tuglase novelliauhinna ja väga hea, et on.

Tove Ditlevsen „Noor tütarlaps saab vanaemaks”

Novellid naistest, kes on jäänud inimsuhete hammasrataste vahele, aga murravad sealt vahel ka välja. Ditlevsen kirjeldab kogu oma loomingus selge ja halastamatu sõnaga naiste elu 20. sajandi Taanis, mis pakub tänu psühholoogilisele täpsusele äratundmist ka tänapäeval. Soovitan palavalt ka Ditlevseni omaeluloolist „Kopenhaageni triloogiat”.

Kivivalgel „2013-2024”

Iseäraliku maailmanägemisega mehe päevik, samas loed ja imestad, kuidas keegi on täpselt ära sõnastanud seisundid, milles isegi sageli viibid. Segunevad argielamise ja kirjutamise väljad, kujunemised, rahuotsingud, kõik kristalliseerub vaikselt, sümpaatselt palju on juttu kultuurilistest mõjutustest – on, mida guugeldada! Millegipärast meenus kohe David Foster Wallace ja ta kogumik „Teatavate piiride poorsusest”.

Doireann Ni Ghriofa „Kummitus kurgus”

Iiri kakskeelse kirjaniku ülemlaul naiste elujõulisusele ja emadusele. Kirjanik põimib 18. sajandi iiri itkust sündinud legendi omaelulooliste seikade, tunnete ja mõtetega, sest naistele ja emadele valitseb ühiskonnas endiselt palju ootusi. See on müütiline ja mitmekihiline raamat, siin on nii poeetiliselt kirjeldatud argielu kui ka ürgset väge.

Leonora Carrington „Kuuldesarv”

Romaan kavalatest mutikestest, kes neid vanadekodusse paigutanud maailma pea peale pööravad. Leonora Carrington oli sürrealistist maalikunstnik ja ka “Kuuldesarv” on värvikas ja ekstsentriline seiklus, kus logistatakse tublisti vanaduse stereotüüpide alustalasid. Laiemalt on see raamat naiste ja eakate inimeste õigustest, vangistusetundest ja enese vabaks murdmisest.

Anne Carson „Linnade elu”

Kanada kirjanik ja antiikkeelte tõlkija Anne Carson voolab oma loomingus sujuvalt ühest kohast ja ajast teise. “Linnade elu” kolmes luuletsüklis on peategelaseks linnad ja nende salaelu. Carson on intellektuaalne ja mänguline kirjutaja, siin on viiteid kõigile ja kõigele, Carson on ka sagedane namedroppingu ohver, nn writer’s writer, aga süvenedes on vaimne virgestus tagatud.

Kätlin Vainola „Lootuse puu”

Südamlik raamat suurest igatsusest koera järele, kes enam kunagi tagasi ei tule – aga see ei tähenda, et talle ei saaks kirjutada! Me kõik võiksime saata rohkem kirjakesi neile, keda me armastame. Armsad ja tundlikud pildid Soome kunstnik Meria Palinilt.

Éva Janikovszky „Käin juba lasteaias”

Lõbusat lasteaiaelu neile, kes seal parajasti käivad ja neile ka, kes enam ei käi. Ungarlaste Eva Janikovszky ja Laslo Réber duot teavad kindlasti paljud, “Kui ma oleksin suur” ja “Minuga juhtub alati midagi” on lastekirjanduse klassika. Siin on teksti rohkem, aga eks lasteaeda minnes ja sealt tulles ongi rohkem rääkida – hommikul tuleb veenda, et nüüd hakkame minema, ja õhtul selgitada, et nüüd läheme koju. Mis vahepeal juhtub, lugege ise, kõik on kirjas. Väga täpne ja tore raamat.

Pildi autor: Ken Mürk