Äsja ilmunud fantaasiarikka lasteraamatu „Nella ja unenäod“ autor Pille Kannisto ja illustraator Sirly Oder said enne jõule kokku ning vaatasid tagasi sellele, kuidas ühest lasteraamatu käsikirjast valmis päris raamat.
Sirly: Millisele lapsele see raamat meeldida võiks?
Pille: Usun, et raamat meeldib lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele, kes armastavad nii unenägusid kui ka unenäolisi ja müstilisi maailmu. Selliseid, mis endasse tõmbavad ja seiklema viivad.
Ma loodan, et see lugu inspireerib lapsi ja noori, kes on vahel tundnud, et ei julge mõnda sammu oma elus astuda või olulist otsust teha. Miks mitte seda siis kõigepealt unes näha või niisama uneledes-unistades ette kujutada? Raamatus on minu meelest väga oluline õpetus selle kohta, kuidas koledate unenägudega hakkama saada.
Sirly: Milline on sinu lemmikstseen raamatus?
Pille: Väga raske valida! Kooliköögi situatsioonid on nii naljakad, vanaema keldrimaailmad on kaasahaaravad ja mitmekihilised. Naudin väga viimases peatükis vanemate reaktsioone, kui Nella oma salaplaani käiku laseb. Aga kõige armsam on üks stseen pingil jäätisega, selle jätan lugejale leida.
Sirly: Milline hetk on lasteraamatu kirjutamise juures tavaliselt kõige helgem ja kergem, milline kõige keerulisem?
Pille: Kõige helgem on siis, kui lugu ise ennast looma hakkab, tegelased elavad oma elu ja sündmused lähevad käima, puhas nauding ja rõõm kirjutamisest. Keeruline hetk tuleb siis, kui raamat on valmis ja nagu mulle tüüpiline, on see saanud liiga detailirohke. Lugeja säästmiseks pean siis kahetsusega välja jätma armsaks saanud tegelasi või lausa terveid peatükke. Aga kui vaadata kogu protsessi, mille käigus minu lugu muutub raamatuks, siis kõige rohkem rabab mind hetk, kui näen esimest korda illustratsioone. Siis olen hullupööra õnnelik ja hüplen rõõmust, sõna on saanud elavaks!
Sirly: Kas mõni raamatu illustratsioonidest kõnetas sind teistest rohkem?
Pille: Illustratsioonid on kõik väga kirkad ja energeetiliselt raamatuga kooskõlas. Mulle meeldib mitme illustratsiooni kooslus selles peatükis, kus Nella poisi unenäos olles on teisele planeedile jõudnud, see värvikirkus, unenäolised lilled ja nunnu putukas, Nella naeratus ja tähistaevas! Ja samuti: vanaema keldris esivanemad oma uhketes kostüümides, värvilahendus ja ilmed. Või siis – poiss, läbimas unenäoväravat ja juba kadumas teisele poole, see on nii visuaalne ja ehe illustratsioon.
Sirly: Millises keskkonnas selle raamatu tekst valmis?
Pille: Ma kirjutan enamasti kodus Sakus, oma laua taga ja kui aus olla, on mu mälestused selle loo kirjutamisest väga hõljuvad, ei pannud midagi enda ümber tähele. Olin täitsa ära. Kindlasti sõin protsessi käigus terve tonni tumedat šokolaadi.
Pille: Milline oli su esimene mõte, kui lugesid käsikirja?
Sirly: Esimene mõte oli kindlasti see, et siin on nii palju seiku ja stseene, mida ma tahaksin pildil kujutada! Raamatuillustraatori jaoks on see tekst maiuspala. Samas aimasin juba ette, et kõike ma joonistada ei jõua ja valiku tegemine saab olema keeruline.
Pille: Kuidas leidsid raamatu illustratsioonide stiili – nii värvika, elusa ja eheda?
Sirly: Stiil kasvas välja endale esitatud küsimusest, kuidas saaksin piltidel näidata võimalikult palju ägedaid ja põnevaid hetki raamatust, kuid jääda siiski ajaressursi piiresse, mis mul selle konkreetse raamatu jaoks planeeritud oli. Otsustasin natuke koomiksiliku ja plakatliku lahenduse kasuks, mida ma varem kasutanud ei ole, sest nii sain sama ajaga joonistada rohkem kui tavaliselt. Suured värvilised pinnad võtavad vähem aega kui terve maailma välja joonistamine, samas tõmbavad rohkelt tähelepanu ja puhas värv võib ka väga edukalt edasi anda emotsiooni, meeleolu.
Ja koomiksiliku lahenduse kasuks otsustamine tuli lihtsalt, sest raamatupoes märkan tihti mangade ehk Jaapani koomiksi riiuli ees uudistavaid noori, seetõttu julgen arvata, et see stiil võiks noort lugejat kõnetada.
Pille: Kuidas sa valisid, millistele stseenidele teha illustratsioonid?
Sirly: Reaalsele joonistamisele eelneb alati planeerimine. Alustan illustratsioonide nimekirjast, kus on plaane rohkem kui teostada jõuaksin. Hakkan siis sealt maha kriipsutama kõike, mida vähegi saan, kuulates oma südant ja mõistust. Lõpuks jäävad teostamisplaanidesse need pildid, mida ma väga joonistada soovin ja mulle elevust pakuvad, pluss need, mida oleks loo seisukohalt vajalik lugejale näidata. Lisaks püüan piltide valikul mõelda ka sellele, mida näeb laps raamatut avades. Kas ta saab vaid illustratsioonidest aru, millest lugu räägib ja kas need tekitavad temas ka lugemishuvi?
Pille: Millise illustratsiooniga oled ise kõige rohkem rahul?
Sirly: Sellega, kus on unenäoline karussell, koolibuss kalavarjudega maastikul, noored bussis ja poiss, kelle roll osutub loos üsna oluliseks. Sellel pildil suutsin kõik edasi anda just nii nagu ette kujutasin. See teeb alati rõõmu!
Pille: Kuidas ja kus valmisid „Nella ja unenäod“ illustratsioonid?
Sirly: Kodus diivanil, beeži karvase pleedi all, jalad elutoa laual ja värvimisprotsessi kõrval kõlamas fantaasiafilmide muusika, enesearengu-podcast’id, stand-up-komöödia ja raamatuesitluste salvestused.




