Ugala teatris on laval „Mio, mu Mio“, Astrid Lindgreni ajatu lugu julgusest, armastusest ja sisemisest kasvamisest. Lavastaja Mait Jooritsa jaoks on selle loo keskmes tunne suurest seiklusest – teekonnast, mis on „suurem kui elu“ ja mille läbimine muudab inimest. Intervjuus räägib Joorits, mida ta pidas oluliseks Lindgreni maailmast lavale tuua ning miks lastelavastus esitab teatrile erilise väljakutse.

Mis oli sinu jaoks see tuum, üks asi, mida tahtsid kindlasti „Mio, mu Mio“ raamatust lavale kaasa võtta?

See tunne, et sa oled haaratud suurde seiklusesse, loosse, mis on suurem kui elu, kus on kaalul rohkem kui elu ja surm ja kogu see ilu ja maagiline maailm, millesse Lindgren oma lugejaid oskab viia. Ja et sellest läbi tulles on inimeses midagi muutunud, ta tuleb sealt välja puhastununa, selgemana, paremana. Selles on minu jaoks tegelikult kogu teatrikunsti mõte. Pakkuda katarsist. Ja lasta inimesel läbi selle puhastuda ja tõusta kõrgemale oma hinges ja meeles.

Kas ja kuidas erineb lastelavastuse lavastamine teistest žanritest?

Esiteks, see eeldab loo jutustamiselt pidevat kohalolu, laps on palju vahetuma tagasisidega vaataja – kui on igav, siis ta annab sellest koheselt märku, ei istu vaikides edasi. Ehk siis lavastus peab teda pidevalt haardes hoidma, see peab olema jälgitav, arusaadav, pinev ja pingeline igas hetkes. See on suur väljakutse, aga ideaalis peaks teater muidugi alati selline olema. Igas hetkes laetud. Ja võib-olla ka selles osas, et lastelavastus annab justkui ettekäände teha suuri ja fantaasiarohkeid lugusid, mida ma tegelikult sisimas ise armastangi kõige enam. Luua muinasjutulisi võlumaailmu, mis on täis seiklusi, ohte ja kangelaslikkust. Lugusid, mis on igas mõttes suurem kui elu.

Kas lavastuses on mõni sümbol või kujund, mille tähendus võiks täiskasvanule avaneda teisiti kui lapsele?

Neid on rohkesti… aga võib-olla üks põhilisemaid asju, mis avaneb nii lavastuses kui ka elus, et väiksena näeme me maailma üsna ühestes toonides, hea on hea ja kuri on kuri. Muinasjuttudes ei ole kurjusel kuigi palju varjundeid, me ei saa ka tavaliselt teada, miks kuri on kuri. Lindgren ei seleta seda ka liialt ja õigupoolest pole seda ka vaja, küll aga on ilus ja vajalik, et ta viitab asjaolule, et kurjus tähendab lõpuks ainult headuse puudust, armastuse puudumist. Ja et kurjus teeb ka kurjusele endale tegelikult haiget. See on oluline aspekt mu meelest, mida aeg-ajalt meelde endale tuletada, kasvatamaks empaatiat ka selle vastu, mis näib meile halb ja arusaamatu.

Milline oli sinu enda esimene kohtumine „Mio, mu Mio“ looga ja kas see on aastatega muutunud?

Lugesin seda väikese lapsena, nii nagu lugesin teisigi Lindgreni teoseid. Kasvasin nendega üles. Need oli loomulik osa minu lapsepõlvest, lugesin neid üha uuesti ja uuesti. Miot käisin lugemas tädi juures, kuna meil seda kodus polnud, seetõttu oli see lugu ka haruldasem ja kättesaamatum. Aga võib-olla ka sellepärast jäi see müstilisemana meelde ja kummitama.

Nüüd uuesti üle lugedes tekkis muidugi palju paralleele, mida tollal mõelda ei osanud. Esimene tugev arusaamine oli, et see nii puhtakujuline „kangelase teekond”, mida kirjeldab ka Joseph Campbell oma „Tuhandenäolises kangelases”. Väga arhetüüpne lugu. Palju paralleele tekkis ka Tolkieni „Sõrmuste Isandaga”, mis ilmus „Mio mu Mioga” samal aastal, seega ei saanud nad teineteist kuidagi mõjutada, ometi on mingid põhiasjad täiesti sarnased – maailma peab päästma kurjusest keegi väga väike ja pealtnäha habras, mitte suur ja tugev kangelane, teda saadab sel teekonnal truu ja ustav kaaslane, vaenlase suur kuri silm, mis neid jälgib kõrgest tornist, kuni nälga kustutava (haldja)leivani, nähtamatuks tegeva keebini ja paljut muud.

Mis teeb Astrid Lindgreni tekstid sinu meelest laval nii elujõuliseks ja ajatuks?

Sest ta lood on arhetüüpsed, ajatud, universaalsed. Lindgren räägib suurtest asjadest, läbi väikeste tegelaste, laste silmade, endale omase täpse, terava, lustaka ja elujaatava maailmavaate. Ta viib meid maailma, kus igas lihtsuses on peidus iidne tarkus, mis on kerge ja valus korraga, see on mitmekihiline ja samas läbinisti terviklik.

Kas sul on endal lapsepõlvest mõni Astrid Lindgreni tegelane või raamat, mis on eriliselt meelde jäänud?

Ma õppisin lugema enne kui sain viieseks, alates sellest ajast veetsin suurema osa oma lapsepõlvest kas õues ringi joostes või toas raamatut lugedes. Kalle Blomkvist, Ronja, vennad Lõvisüdamed olid mu lapsepõlvekaaslased, lugesin neid üha uuesti ja uuesti ja seetõttu muutus nende maailm natuke ka minu maailmaks. Muidugi oli ka teisi kangelasi teistelt autoritelt, aga Lindgreni omad oli ühed põhilisemad, nii et ma usun, et nad mõjutasid ja mõjutavad minu maailmataju siiani päris põhjalikult. Kes ei igatseks sellist lapsepõlve nagu Bullerby lastel. Või ei tahaks hirmsaid, aga põnevaid seiklusi nagu oli Kallel ja ta sõpradel või tunda sellist jäägitut vennarmastust nagu Korbil ja Joonatanil. Astrid Lindgren õpetas mulle, millised on suured lood ja millised on tõelised kangelased – mitte need, kes on suured ja vägevad, vaid need, kelle süda on aus ja vapper.

Lugemissoovitusi lavastajalt Mait Jooritsalt

Kogu Tolkieni looming, aga eelkõige muidugi „Sõrmuste isanda“ triloogia. Lugesin „Kääbikut“ lapsena umbes 10 korda, peaaegu oli pähe kulunud see raamat. Ja kui siis viimaks keskkooli suvevaheajal sain enda valdusse „Sõrmuste Isanda“ triloogia, ahmisin selle sisse paari nädalaga. Seejärel lugesin selle läbi inglise keeles. Ja seejärel kõik Tolkieni muud lood – „Silmarillion“, „Lõpetamata lood“, kõik mis saadaval oli.

„Luuker Leebesurma“ lood. Viimase aasta suurimaks iluskirjanduslikuks seikluseks on olnud iiri kirjaniku Derek Landy „Detektiiv Luuker Leebesurma“ sari. Algselt hakkasin seda pojale õhtuti ette lugema, aga siis muutus see endale nii huvitavaks, et lugesin läbi kõik üheksa eesti keeles ilmunud teost ja sinna otsa ülejäänud kuus osa inglise keeles. Sinna otsa ka kõik järje- ja kõrvallood ja viimaks Landy muud teosed. Nii et minu jaoks oli 2025 täielikult Derek Landy aasta.

Veel üks sari, mida lapsepõlves lugesin hullumiseni, oli Edgar Rice Burroughsi „Tarzani“ lood. Neid oli tal kokku üle kahekümne ja ma lugesin enamikke neist julgelt viis korda vähemalt läbi. Leidsin ühest vanakraami poest hiljuti terve selle seeria ja lugesin vanade aegade meenutuseks esimesed 15 raamatut uuesti läbi. Äärmiselt nauditav, romantiline ja seikluslik. Ilmselt on Burroughsi kuvand Tarzanist kujundanud minu jaoks suuresti, milline peaks olema ideaalne mees – rahulik, tasakaalukas, jõuline ja samas vajadusel surmavalt ohtlik.