Klassikafännid teavad kindlasti, et Emily Brontë „Vihurimäe” on üks võimsamaid armastusromaane ajaloos, kus kirg, kättemaks ja saatus põimuvad sünge, kuid vastupandamatu jõuga. Armastus, mis trotsib kõiki piire. See on lugu, mis ei lepi pooltoonidega. See on armastuslugu, mida ei unustata.
Kirjastaja Krete Parelo soovitab: „Kui otsid midagi tõeliselt haaravat, siis loe kindlasti „Vihurimäed“! See on Emily Brontë ajatu meistriteos, mis ei jäta külmaks ka tänapäeva lugejat. Inglise kirjanduse klassika ühendab endas kirgliku armastuse, kibeda kättemaksu ja inimhinge tumedamad sopid. Süngetel Yorkshire’i nõmmedel lahti rulluv lugu haarab endasse juba esimestest lehekülgedest, kandes lugeja maailma, kus tunded on äärmuslikud ja suhted keerulised. Brontë oskab meisterlikult luua õhustiku, mis on korraga nii poeetiline kui ka rahutu. See on ideaalne valik neile, kes hindavad sügavat psühholoogiat, dramaatilisi suhteid ja emotsionaalset lugemiskogemust, mis jääb mõtetesse kauaks pärast raamatu sulgemist.“
Tutvu raamatuga lähemalt allolevas katkendis!
„Enne kui ma siia elama tulin,“ alustas ta, ootamata edasist palvet oma lugu jutustada, „olin peaaegu kogu aeg Vihurimäel, sest mu ema oli hoidnud härra Hindley Earnshaw’d – see oli Haretoni isa – ja ma harjusin sealsete lastega mängima: mul oli ka jooksupoisikohustusi ja ma aitasin heina teha ning jõlkusin talu ümber, valmis igaks tööks, mis mulle anti. Ühel ilusal suvehommikul – mäletan, et see oli lõikusaja alguses – tuli härra Earnshaw, vana isand, reisiks rõivastunult trepist alla, ütles Josephile, mida päeva jooksul teha tuleb, pöördus Hindley, Cathy ja minu poole – sest mina istusin koos nendega ja sõin putru – ja ütles oma pojale: „Nii, mu kena poiss, ma lähen täna Liverpooli, mida ma sulle toon? Sa võid valida, mida soovid, aga olgu see väike asi, sest ma kõnnin sinna ja tagasi jalgsi: kuuskümmend miili üks ots, see on pikk tee!“ Hindley nimetas viiulit, ja siis küsis härra preili Cathylt; ta oli vaevalt kuueaastane, aga suutis ratsutada iga tallis oleva hobusega ja valis piitsa. Härra ei unustanud mind, sest tal oli hea süda, ehkki ta oli mõnikord üsna karm. Ta lubas mulle tuua taskutäie õunu ja pirne, ja siis suudles ta oma lapsi, ütles head aega ja asus teele.
See aeg – kolm päeva tema äraolekut – tundus meile kõigile pikk ja tihti küsis väike Cathy, millal isa koju jõuab. Proua Earnshaw ootas teda kolmanda päeva õhtusöögile ja lükkas söömaaega tund-tunnilt edasi, isanda saabumisest polnud ometi märkigi ja viimaks väsisid lapsed värava juurde vaatama jooksmast. Siis läks pimedaks, ema oleks lapsed magama saatnud, aga nemad palusid kurvalt, et neil lubataks üleval olla; ja kella üheteistkümne paiku tõsteti vaikselt ukselinki ja isand astus sisse. Ta vajus naerdes ja oiates toolile ja palus kõigil eemale hoida, sest ta oli lausa tapetud – ta ei teeks teist sellist rännakut ka kolme kuningriigi eest.
„Ja viimaks olin surmani äraaetud!“ ütles ta ja nööpis lahti ülekuue, mida oli pambuna kaenlas hoidnud. „Vaata siia, naine! Ma pole elus millegagi nii hirmsat vaeva näinud, aga sa peaksid seda võtma kui Jumala kingitust, ehkki ta on peaaegu nii tõmmu, nagu oleks kuradist.“
Me kogunesime ümber tema ja ma sain üle preili Cathy pea piiluda räpast mustapäist kaltsudes last, küllalt suurt, et kõndida ja rääkida: näo poolest paistis ta tegelikult Catherine’ist vanem, aga kui ta jalule pandi, vahtis ta ainult ringi ja korrutas ikka ja jälle mingit jampsi, millest keegi aru ei saanud. Mina hakkasin kartma ja proua Earnshaw oli valmis teda uksest välja viskama: ta vihastas tõesti ja küsis, kuidas tuli mehele pähe tuua majja see mustlasejõmpsikas, kui neil olid omad lapsed toita ja katta? Mida ta kavatseb tollega peale hakata ja kas ta on hull? Isand püüdis asjalugu selgitada, aga ta oli tõesti väsimusest poolsurnud ja suutis naise näägutamise sekka jutustada vaid niipalju, et nägi poissi nälgimas, kodutuna ja niisama hästi kui tummana Liverpooli tänavatel, kust ta lapse üles korjas ning tema omaniku järele päris. Ükski hing ei teadnud, kellele poiss kuulub, ütles ta; ja kuna nii tema raha kui ka aeg olid piiratud, pidas ta paremaks lapse pigem kohe koju kaasa võtta kui seal ilmaaegu kulutusi teha, sest ta oli otsustanud, et ei jäta last sellisena maha, nagu oli ta leidnud. Nojah, tulemuseks oli, et mu emand torises, kuni rahunes, ja härra Earnshaw palus mul poissi pesta ja talle puhtad riided anda ning koos oma lastega magama panna.
Hindley ja Cathy piirdusid vaatamise ja kuulamisega, kuni rahu taastati, siis hakkasid mõlemad isa taskutest neile lubatud kingitusi otsima. Hindley oli neljateistkümneaastane poiss, aga kui ta tõmbas välja selle, mis oli olnud viiul, kuid ülekuue sees puruks läinud, hakkas ta valjusti töinama, ja kuuldes, et isand oli võõra eest hoolitsedes tema piitsa ära kaotanud, näitas Cathy oma halba tuju irvitades ja väikese lollpea pihta sülitades ning teenis selle vaeva eest isalt tubli laksu, et ta seadsamaid kombeid õpiks. Lapsed keeldusid otsustavalt poisiga ühes voodis magamast ja isegi ühes toas olemast, ja minul polnud paremat nõu, kui panna poiss trepimademele, lootes, et ta on hommikuks läinud. Kas juhuslikult või siis tema häälest ligi tõmmatult oli poiss härra Earnshaw’ ukseni roomanud ja sealt leidis isand ta oma kambrist väljudes. Päriti, kuidas ta oli sinna saanud; ma olin sunnitud oma teo üles tunnistama ning karistuseks arguse ja ebainimlikkuse eest saadeti mind majast minema.
See oli Heathcliffi esimene tutvus perekonnaga. Mõni päev hiljem tagasi tulles (sest ma ei pidanud oma karistust igaveseks) leidsin, et ta oli Heathcliffiks ristitud: see oli nende lapseeas surnud poja nimi ja on teda sestpeale teeninud nii risti- kui ka perekonnanimena. Preili Cathy ja tema olid nüüd väga lähedased, aga Hindley vihkas teda, ja kui tõtt öelda, siis ka mina, ja me kiusasime teda ja käitusime temaga häbiväärselt, sest mul polnud küllalt mõistust oma ebaõiglusest aru saada, ja emand ei lausunud tema kaitseks iial sõnagi, kui nägi, et talle liiga tehti.
Ta paistis olevat tusane kannatlik laps, vahest oli karm kohtlemine teda kalgistanud: ta talus Hindley hoope silmagi pilgutamata ja pisaratki valamata ning minu näpistused panid teda ainult õhku ahmima ja silmi pärani ajama, nagu oleks ta endale kogemata haiget teinud ja keegi poleks süüdi. Selline kannatus ajas vana Earnshaw, vihale, kui ta nägi oma poega taga kiusamas vaest isatut last, nagu ta teda nimetas. Ta kiindus Heathcliffi kummaliselt, uskus kõike, mida too ütles (mis sellesse puutus, siis ei öelnudki ta suurt midagi, aga rääkis üldiselt tõtt), ja hellitas teda hoopis rohkem kui Cathyt, kes oli liiga ulakas ja jonnakas, et lemmik olla.
