Keset kesksuve kuumust külastas Rahva Raamatu Viru Keskuse kauplust eesti filmikriitik, -stsenarist ja režissöör Ilmar Raag. Lisaks filminduse ja kunstiajaloohuvile iseloomustab Hr. Raagi ka suur militaararmastus.
Miks ja milliseid raamatuid mitmekülgselt andekas ja võimekas eesti mees lugeda soovitab?
Janek Somelar „Minu Afganistan”
Janek Somelar: “Ma läksin Afganistani Eesti kaitseväe vormis ja ära tulin eraturvafirma kuues, aga riiete vahetus ei olnud ainuke muutus, mille seal läbi tegin. Afganistani kohta räägitakse karme sõnu. See olevat raske kliimaga, ligipääsmatu nii pinnamoe kui kultuuri poolest. Väga suletud paik, mille külalislahkusest kuuleb väga vähe, vaenulikkusest ja vägivaldsusest palju.” Loe edasi…
Ilmar Raag: “Mulle sisendab lootust, kui kaitseväelasel on inimlikku uudishimu ja vajadus mõista. Veel parem on aga see, kui ta oskab sellest arusaadavalt ja kohati poeetiliselt kirjutada. Ja kõige parem on siis, kui tuleb välja, et tegemist on humanistiga.”
Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”
Lugu väikesest printsist, kes lahkus imetillukeselt koduplaneedilt, sest läks tülli seal kasvava roosiga. Rännakul kohtas ta lendurit, kes kinkis talle karbis magava lamba ning rebast, kellest sai tema sõber ja tänu kellele ta mõistis, kui väga ta oma roosi juurde koju igatseb. Raamatu tuum avaldub rebase ütluses Väikesele printsile: Ainult südamega näed sa hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Loe edasi…
Ilmar Raag: “Väikesed lasteraamatud võivad tegelikult kultuuri mõjutada ja näidata ehk rohkemgi kui superintellektuaalsed teosed. Juba kolmandat korda üle lugedes avastan ikka uusi mõtteid.”
David Kilcullen „Juhupartisanid. Väikesed sõjad keset suurt sõda”
Esimestel 11. septembri terroriaktidele järgnenud aastatel osutusid senised „väikesõdade” pidamise mudelid Iraagi ja Afganistani paindlike mässajate vastu võitlemisel muserdavalt ebatõhusaks. Mässajad viisid lääneriikide sõjaväelased patiseisu ja sai selgeks, et vajatakse mingisugust uut lähenemist. Loe edasi…
Ilmar Raag: “Me oleme taas jõudnud ajajärku, kus traagilised sündmused maailmas sunnivad meile peale lihtsustatuid skeeme. Just sellepärast on hea, kui keegi keerukatest ja tihti võõrandunud protsessidest kirjutab arusaadavas vormis.”
Boriss Akunin „Planeet vesi”
Aastad 1903–1912. Järjekordne raamat Erast Petrovitš Fandorini seiklustest sisaldab kolm lugu, millest esimeses satub detektiiv kullalastiga uppunud galeooni otsinguil end ühel Atlandi ookeani saarel varjava maniaki jälile, teises uurib, kuidas mõrvati naine, keda ta oli kunagi armastanud, ja kolmandas selgitab võimalikult revolutsionääridega seotud rongiröövi asjaolusid. Autori liigituse järgi on esimene lugu tehnokraatlik, teine nostalgiline ning kolmas idiootlik kriminull. Loe edasi…
Ilmar Raag: “Akunin väidetavalt mõtleb oma lood välja Moskvas ja kirjutab neid Prantsusmaal. Muidugi ei ole see oluline. Tema Erast Fandorini detektiivilood ei ole puhtalt kuritegude lahendamise kirjeldused. Seal on alati küsimus ka inimese isiklikust vastutusest segastel aegadel. Isegi kui näib, et suured ja võimsad otsustavad maailma saatust, ei võta see ju meilt lihtsurelikelt ära vastutust.”
Paša Matšinov „Gogoli disko”
Paavo Matsini romaani “Gogoli disko” tegevus toimub tuleviku-Viljandis, kus on tagasi tsaarivõim, sõidab metroo ja kiiskavad kuldsed kirikute sibulakuplid. Värvikate ja kohati kriminaalsete tegelaste igapäevase neoslaaviliku elu lööb segamini suure vene kirjandusklassiku Gogoli ülesärkamine surnuist. Loe edasi…
Ilmar Raag: “Õigupoolest on imelik, et üks eestlane kirjutab sellise raamatu. Natuke isegi heidutab, et see raamat on väga palju palju kiita saanud. Aga kui ta kätte võtta, siis ei pea need auhinnad enam meeles püsima. Õigupoolest muutub siis kõik iseenesest suhteliseks. Sa üheaegselt põgened kuhugi groteskimaale ja samas jääd väga kindlalt tänasesse päeva.”
Kadri Hinrikus „Suur maailmareis”
Selles raamatus on lood lastest ja nende armsatest mänguasjadest. Mänguasjad on rohkem kui lihtsalt asjad. Nad on head sõbrad ning truud abilised. Mänguasjad ei jäta lapsi kunagi üksi. Loe edasi…
Ilmar Raag: “See ei loe midagi, et ma tunnen autorit. Ka tegelikult tunnen ma tema juttude stiilis ära need nõksud, mis mind lapsepõlves naerma ajasid. Ja seejärel mõtlen, et headuse otsimine ongi väga raske, ilma et see ei muutuks liialt magusaks.”
About the author
