Nina Wähä romaan “Testament” (2019) oli ilmumisaastal üks Rootsi menukamaid raamatuid ning kandideeris mitmele kirjandusauhinnale. “Testament” võitis ka Rootsi Raadio Kirjanduspreemia. Nüüd on võimalik teil kõigil seda eesti keeles lugeda!
ANNIE SÕIDAB KOJU
Annie tuleb koju. Draama algab. Tutvume küla ja karakteritega. Karakteritega? Ei, inimestega!
Keegi satub haiglasse. Keegi teine jääb tulemata.
Aga veel pole ju ometi midagi juhtunud?
Kojutulekus on midagi erilist. See kas meeldib või mitte, kuid ükskõikseks ei jäta see kunagi. Annies tekitas see alati palju tundeid.
Negatiivseid – kuna ta kartis alati natuke, et kodukant krahmab temast kuidagimoodi kinni ja et ta on järsku vangis, kinni, tagasi. Füüsiliselt võimetu sealt ära, koju sõitma. Teismelisena oli tal tunne, et tal on kiire, ta pidi ruttama, muidu võtab see koht ta endale, ta kasvab siia kinni. Jalad ajavad juured alla. Seepärast lahkus ta külast juba kuueteistkümnesena.
Positiivseid – kuna paljud tema õdedest-vendadest (tegelikult enamik neist) elasid ikka veel siin. Side nende vahel oli tugev, mõnikord lausa füüsiliselt tajutav. Nagu oleksid nad ühendatud kui mitte just nabanööride, siis millegi muuga, teiste, nähtamatute, tugevate sidemetega. Nagu rotikuningas, sabad omavahel sõlmunud, vastutahtsi kokku kasvanud. Nii elasid nad oma elu, külg külje kõrval, mitte kunagi üksi, alati üksteisega seotud.
Aga seekord oli Annie mure tingitud muust kui kojutulekust. Kleit pigistas ja ta oli pidanud selleks talveks uue mantli ostma, vana oli väikseks jäänud. Ta silitas kätega kõhtu, mis oli tema kõhna keha küljes tublisti paisuma hakanud, igal õhtul siples seal elu, algul nõrgemini, võib-olla oli see vaid ettekujutus, kuid – ja seda teavad kõik – aja jooksul muutub see üha tugevamaks ja tugevamaks. Laps, keda ta polnud soovinud, kuid kellest ta ei saanud keelduda.
Ta oli juba ühe abordi teinud, ja ta oli kõigest kakskümmend seitse, oli aasta 1981, ja rohkem aborte kuigi varmalt ei tehta, ei siis ega ka nüüd, võib-olla mitte kunagi. Annie jaoks oli see valuline puhastus, armistunud emaka tõttu ei soovitanud arstid rohkem taolisi protseduure, kui ta kunagi peaks tahtma lapsi saada, ja nüüd, kus laps oli tema kehas kasvama hakanud, siis kes oli tema, et sellest keelduda, pealegi kui see võis olla tema jaoks viimane (ehk ainus) võimalus?
Esimest last ei saanud ta alles jätta, mees, isa (tema nimi oli Hassan) oli ticket to nowhere. Tupiktee. Sisserändajast võõrtööline, täpselt nagu tema isegi, kuid tulnud väljastpoolt Euroopat. Riigist, kuhu ta pealegi tahtis tagasi pöörduda, riigist, kus naiste õigused ja võitlus nende õiguste eest ja pärast polnud jõudnud ligilähedaltki sama kaugele kui Põhjamaades. Riigist, kus Annie mitte iialgi ei suudaks ega tahaks elada. Annie plaanid olid suuremad.
Selle lapse isa … jah, tema puhul oli the jury still out. Annie ei olnud armunud, ta teadis seda. Ta polnud vist kunagi armunud olnud. Mõnikord ta mõtles, et on vist emotsionaalse erivajadusega, arvatavasti oma lapsepõlve tõttu, pikkade armastuseta ja vahel justkui lausa vanemateta veedetud aastate tõttu, aga ta ei mõelnud sellele pikemalt, kehitas vaid õlgu. Nägi kõike ja lasi sel minna.
Tema elu kuulus üksnes talle, ta ei kavatsenud seda millegi ega kellegi suvalise peale raisata.
Aga nüüd oli tulemas laps.
Alexi laps. Alex, töökaaslane. Alex – ohtlikult tumedate silmade, lokkis juuste, karvase rinna, käheda madala hääle, viltuse naeratusega Alex. Ta lihtsalt oli seal, ja oli muudkui edasi, küsis ja piiras ja käis peale. Alex näitas talle oma õlimaale, kui nad hilisõhtul Lappkärrsbergetis kahe peale pudeli Chiantit ära jõid. Näitas talle, kuidas värve segatakse. Kuulas, kui Annie rääkis oma unistusest sõita Pompeisse. Kaevata linn tuha alt välja. Selle õudusest moondunud näod pintsliga ettevaatlikult välja puhastada, arhiveerida, dokumenteerida, üles tähendada kõik pisikesed detailid, need hoolikalt tervikuks ühendada.
Katse ammuses katastroofis korda luua mõjus ahvatlevalt, jah, küllap oli siin võtmesõnaks „ammune”, Anniel poleks vaja midagi tunda, vaid üksnes kliinilise pilguga maailma vaadelda, see osa arheoloogiast oli tema jaoks kõige ligitõmbavam.
Alex mõistis teda, mitte küll kõike, kuid vähemalt üht-teist sellest, mida ta rääkis. Mees võttis tema näo oma suurte käte vahele ja suudles teda mitu korda, ikka uuesti ja uuesti, kuni Annie, algul vastumeelselt, hiljem enam mitte, teda vastu suudles. Ja nüüd oli mees tema kehasse seemne külvanud. Tal olid nende tuleviku ja ühise elu jaoks suured plaanid, koguni unistused. Ta nägi vaimusilmas boheemlaseelu, kus nad öösiti maalisid (see, kas Annie üldse tahtis maalida, ei puutunud asjasse), päeval meelt avaldasid, pärastlõunati armatsesid ja õhtuti veini jõid.
„Ja laps?” küsis Annie.
„Lapsest, meie lapsest saab geenius. Ma olen geeniuste suguvõsast pärit, see laps, see poeg vallutab ühel päeval maailma,” ütles Alex.
„Lapsest saab meie kolmainsuse üks osa,” ütles Alex.
„Pole probleemi,” ütles Alex.
Annie oleks tahtnud teda uskuda.
Nad panevad talle nimeks Oskar. Nii olid nad ühiselt otsustanud. Rohkem või vähem ühiselt. Kuningas Oscar II järgi, kes oli omal ajal valitsenud riiki, kus nad elavad. Poeedist ja kirjanikust kuningas soosis kirjandust ja selle loojaid, ning pealekauba suhtus rahvuspoeet August Strindbergi samasuguse skepsisega nagu Alex.
Annie oleks meelsasti tahtnud Alexit uskuda. Uskuda, kui mees talle laulis, Alex is the man, Alex understands. Kuid sisimas näris teda rahutus, kas kõik need plaanid ja unistused on tõepoolest meie, minu omad, ja sel juhul – kuhu mina neis mahun?
Sest ta kavatses sõita.
Sõnastagem see ümber.
Ta SÕIDAB.
Muud võimalust ei olnud.
Võib-olla tekitab too kõhus kasvav isik probleeme või lükkab reisiplaanid veidi edasi, kuid niipea, kui Oskar on piisavalt suur, laseb Annie jalga. Oskar võib oma isa juures elada. Ja kui see pole võimalik, saab ta olla Siri juures.
Vanaema Siri.
Viiskümmend neli aastat vana ja juba mitmekordne vanaema, ja peagi saab ta teada, et tema vanim tütar saab oma esimese lapse. Suvel. Tema vanim elus olev tütar. Annie.
Ta oleks võinud helistada. Rääkida sellest telefonis, oli ta ju nendega terve sügise telefonis rääkinud, kui mitte Siriga, siis mõne õe või vennaga, niihästi nendega, kes veel kodus elasid, kui ka teistega, kes elasid lähedal, Tornios või Karunkis või Keminmaal või kuskil mujal kolkas seal põhjas, ehk siis kodus, või piisavalt lähedal, et seda koduks pidada.
Aga ta ei suutnud seda öelda. See polnud niisama. Sellega ju asi ei piirdunud. See avaks hiiglasliku ukse, ühest küsimusest sünniks teine, neid tekiks üha juurde ja Anniel polnud mingit tahtmist neile vastata. Ei Siri küsimustele ega Pentti küsimustele (kui teda peaks üleüldse huvitama), ja kui ta järele mõtles, siis ei tahtnud ta sellest tegelikult üldse kellegagi rääkida. Ta oleks parema meelega teinud näo, nagu seda poleks üldse olemas, kuid nagu me kõik teame, on laste tulekul kindel deadline.
Kojusõit. Lahkumine tasandikult, sildadest, asfaldist, alasti ja puudeta maastikult, näha selle muutumist, metsa kasvamist, taeva poole pürgivat loodust. Norrlandis on loodus muljet avaldav, arvestatav jõud. Puud kasvavad, kus nad kasvavad, ega palu vabandust. Suvekuudel on mets nõiduslik, valged kased lõputa valguses, see võib koguni mitteuskliku jaoks harras vaatepilt olla. Siis tuleb jaanipäev, koos sellega kihulased, ja kihulastega esimene vihje looduse lagunemisele, meeldetuletus, et pöörame taas pimeda, pika öö poole, kus isegi kaskede valge ihu meid ei kaitse.
Oli 18. detsember, täielik nullpunkt, pimedamaks enam ei lähe. Peagi hakkavad päevad taas oma eluõiguse eest võitlema, ja ehkki protsess on pikk, on see pimeduses kössitavate inimeste jaoks hingelises mõttes tähtis. Teada, lasta end hällitada mõttel, et peagi kõik pöördub. Nüüd on murrang juba toimunud, ehkki me seda ei märka, valgus on tagasiteel.
Oli veel pime, kui kaugliinibuss Tornio jaama ette pööras. Hingeaur kerkis suitsuna õhku.
Buss jõudis veidi varem, vähemalt veerand tundi peab ootama, enne kui keegi talle järele tuleb.
Kes tuleb? Seda ta veel ei teadnud. Kell oli alles kuus läbi hommikul, vaevalt et kellelgi on tahtmist laupäeva varahommikul üles tõusta ja sada kilomeetrit linna sõita.
Annie otsis taskust sigarette.
Räägiti, et lapse jaoks pole suitsetamine hea, ja ta oli selle peaaegu maha jätnud.
Ainult mõnikord tekkis tal suitsuisu. Ja kui see temale hästi mõjus, siis küllap tunneb ka laps kõhus ennast hästi? Nii et kui ta tunneb ennast aeg-ajalt suitsetades hästi, eks ole see ju ka Oskarile parem kui kannatav ema?
Ema. Imelik oli selle sõna peale mõelda.
Annie süütas sigareti ja tõmbas suitsu kopsudesse.
Ema – kas see on tema, võib ta selleks saada?
Ema on ju Siri, emal on põll ja karedad käed, ta tutistab sind, kui midagi valesti teed, hoolitseb su eest, paneb sauna kütte, koorib kartuleid, alati on tal üks laps puusal ja mõned jalge ümber sibamas, ema, kes pole kunagi koolis käinud, iialgi oma unistusi teoks teinud, hey, tal pole unistusi kunagi olnudki, ema tähendab nii paljut, ja ükski tähendus ei sobi Anniega.
I’m going places, ehkki just nüüd lähen ma koju. Sinna, kust kõik algas.
Stockholmis oli temperatuur nullis, inimesed stressis ja ilusti riides, libedate kontsade ja sätitud soengutega. Siin, põhjas, oli lumevaip juba paks, vähesed mehed ja naised, kes nii vara liikvel olid, nägid välja oma tegelikust east vanemad, autod olid vanamoodsad, räpased ja kulunud, mõlkis ja roostes, kas ei tekkinud koguni mulje, et inimesed on siin õnnetumad? Kas inimesed on sellest õnnetumad, kui neil ei ole mingit eesmärki, elu mõtet? Kas elu mõte oli siin üldse võimalik? Ilma metroo, restoranide, NK kaubamaja, korteri, üksinduse, ahtuseta? Kui keegi ei näe sinu elu, kas see on siis olemas? Kas sa oled siis üldse olemas olnud, elanud, eksisteerinud?
Annie nägi, kuidas must mersu bussiparklas külje ette tõmbas ja siis lähenes, ehkki auto oli tema jaoks võõras, tundis ta sõidustiili ära, see oli sama kõnekas kui sõrmejälg.
Tatu, seda poleks ta uskunud. Oli ta siis vabaks saanud? Kui ta viimati vennast kuulis, istus too Keminmaa kinnipidamisasutuses oma aastast karistust.
Kui venda ennast tsiteerida, siis oli ta veidi liiga järsult kurvi võtnud, küllap oli ka kiirus natuke liiga suur, ja no kurat, järsku seisid kaks memme nagu postid tee peal. Meelega ta seda küll ei teinud. (Ega keegi nii arvanudki.)
Aga surm säärastest asjadest ei hooli.
Juhiistmel istuski tema väikevend, üks üheksast, suits suunurgas ja näol endiselt võluv, mitte hambutu viltune naeratus. Tema vasak näopool, mis oli andnud Laurile põhjuse välja mõelda kiiresti käibele läinud hüüdnimi Rinne, nõlvak, meenutas kühmudega nõlva, see igaveseks muutunud reljeef tekkis pärast 1976. aasta garaažipõlengut (aga sellest hiljem). Annie polnud uue hüüdnimega ikka veel harjunud, see oli tema suus ebaloomulik, ta ei tulnud toime sellega, milles enamik perekonnaliikmeid olid väga osavad – nad suutsid hallata minevikku, kõike valusat, ja tegid sellest kurioosumi, jõu, humoorika vahepala. Midagi, mille üle nalja heita.
„Kas sa põgenesid?”
Vend naeris, see kõlas nagu midagi köha ja luksumise vahepealset.
„Nad lasid mind varem välja. Hea käitumise eest, teadsa.”
Nähtavasti paistis Annie näost imestus, sest vend jätkas: „Ma olen sama üllatunud kui kõik teised. Välja arvatud muidugi mamps.”
Jah, mamps. Siri ei uskunud oma väikesest Tatust iialgi midagi halba. Uut hüüdnime, sõimusõna, Siri omaks ei võtnud. Annie mõtles, kas teised emad armastavad oma lapsi sama valikuliselt, erinevalt, ja kui nii on, siis kas nad sel juhul näitavad seda sama selgesti välja?
„Igal juhul on keegi kõvasti kosunud,” ütles Tatu, kui Annie ette venna kõrvale istus. „Oled Rootsis palju kooke söönud või?”
Annie ei tahtnud sellest rääkida, ei oma noorema venna ega kellegi teisega, kuid ta mõistis, et vend pole ainuke, kes seda küsib. Tuleb lihtsalt harjuda. Ta kehitas õlgu.
„Rootsi keeles öeldakse selle kohta, et päts on ahju pandud. Tuleb umbes jaanipäevaks või sealkandis. Kas sa elad nüüd kodus?”
Ta jälgis hoolikalt, et hääletoon oleks võimalikult neutraalne, see oli õdede-vendade puhul tingimata vajalik. Rahutust tajudes lööksid nad talle otsekohe hambad sisse. Ta tundis, kuidas Tatu teda enne vastamist silmitses.
„Jah, noh … mu tavaar on kodus, aga magan ma tavaliselt mujal.”
Vend sattus hoogu, Annie tundis, et oht on möödas, Tatu on juba edasi liikunud.
„Sain kellegagi tuttavaks. Tema nimi on Sinikka. Veli-Pekka noorem õde, mäletad Veli-Pekkat? Tal oli kunagi punane traktorauto ja nad elasid Karunkis.”
Annie noogutas, mäletas küll. Mitte nooremat õde, vaid traktorautot.
Tüüpiline Tatu, ta luges ridade vahelt, nägi seda, mida näha tahtis, ja rohkem polnud vajagi. Ülejäänud sõidu ajal rääkis vend omi jutte. Tüdrukust, kelle juurde ta natuke nagu sisse oli kolinud, talust, mida tüdruku vanemad pidasid, põdurast isast, vanglas kohatud sellidest, tulevikuplaanidest, kodutalust, vanemate üha hullematest riidudest, ja Annie võis kergendatult hingata.
Tal oli hea meel, et Tatu talle vastu tuli. Vend oli õdede-vendade hulgas ainus, kellel oli oma asjadega alati piisavalt tegemist, nii et tema pääses uurivatest, hukkamõistvatest, küsivatest pilkudest, arupärimistest. Ülejäänud sõidu ajal ta poolenisti tukkus ja kuulas venna juttu nagu raadiot, pilk puhkas möödalibisevatel metsadel, väikestel teedel, mis olid talle pähe kulunud, kus kõndides või ratta, mopeedi, auto ja traktoriga sõites oli ta veetnud suure osa oma elust.
Aga see oli tookord, praegu on praegu, nüüd on ta siin vaid ajutine külaline. Ta kuulis, kuidas mets tema nime sosistas – tule koju, ütles mets, kuid ta ei tahtnud seda kuulda ega teinud sellest välja.
Ta nägi autoaknas oma peegelpilti, tõsiseid silmi, heledaid, soomlaslikke, värvituid, ja soengut, nägu raamivad tumedaks värvitud juuksed rõhutasid kahvatut jumet, kitsast suud ja sirget nina. Annie oli ilus, mitte silmatorkav iludus, kellele tänaval järele vaadatakse, kuid tal olid kõrged põsesarnad, otsekohene pilk, ja ta oli ikka veel piisavalt noor, et ilus olla. Mõni aasta veel, kes teab, kas viis, kümme, kakskümmend, vananemisel pole mingeid kindlaid reegleid nagu näiteks Alexi puhul, kes oli sedamoodi ilus, et on ilus ka vananedes, või ka Tatu puhul, mõtles Annie oma väikevenda silmitsedes, siit vaadates polnud tema armi näha. Vend oli nüüd täiskasvanu, vähemalt selle piirimail, ta oli tumedavereline, temas lõi välja valloonide või saamide või mõlema rahvuse veri, samal kombel olid ka õdede-vendade hulgas mõned tõmmuma jumega. Annie mitte, tema oli heledavereline, kuid Tatu läheb iga aastaga üha ilusamaks, vähemalt tema üks näopool, või vähemalt oli tal selleks soodumus. Täpselt samamoodi nagu Penttil.
Isa kohta võis nii mõndagi öelda, kuid ta oli näinud alati hea välja, metsik ja ilus.
Naljakas, enamik lapsi olid pärinud oma välimuse kas emalt või isalt. Põhimõtteliselt oli vist ainult Lauri omamoodi segu, tal olid tumedad juuksed ja heledad silmad. Mis Riikost ja Elinast oleks saanud, kui nad oleksid ellu jäänud, polnud muidugi teada. Kaks esimesena sündinud last surid esimeste eluaastate jooksul, üks kopsupõletikku ja teine kaasasündinud südamerikke tõttu.
Annie silitas kätega kõhtu. Ta mäletas oma õde ja venda kollakaks tõmbunud uduste piltide järgi. Piltide olemasolu oli alati kuidagi ebameeldiv tundunud, need rippusid vanemate magamistoas seinal. Esimene perepilt. Üks teine perekond. Mis võib-olla toimiski. Korraks.
Kas õdede-vendade iseloomud võis vanemate järgi kaheks jagada? Üks pool oli päikeseline, jutukas, kerge. Teine tuline, ettearvamatu, raskemeelne. Seal oli variatsioone rohkem. Rohkem oli neid, kes olid segu mõlemast, ja võib-olla mõni üksik, kes oli täiesti teistmoodi.
Ebatõenäoline segu isa põhjatust raevust ja ema peaaegu venepärasest optimismist ning usust tulevikku.
Kes saab Annie lapsest? Segu temast ja Alexist, või hoopis midagi muud, ette määratud inimene, kes ei sõltu nendest ja nende vigadest lapsekasvatamisel? Ja millised on nemad, Annie ja Alex?
Erinevad, väga erinevad. Mees oli tumedavereline, kuid tema loomus helge, ta kõndis läbi elu kergete sammudega nagu tantsija. Nagu rõõmsameelne noorem vend, kes ta oma perekonnas tegelikult oligi. Annie polnud selline nagu Alex. Ei välimuse ega iseloomu poolest.
Mõned inimesed on ilusad nagu briljandid või ehk marmor. Nende näojoonte väljakujunemine vajab aega ja lihvi. Annie puhul polnud asi küll kindel, kuid ta ise kahtlustas, et see lõpeb peagi. Tema jooned kahvatuvad, nägu tursub üles nagu vees ligunenud laibal. Ent välimus polnud tema jaoks kunagi kuigi tähtis olnud. Ta hindas küll ilu, otse loomulikult, kuid ei sõltunud sellest. Mitte samamoodi nagu mõned õdedest-vendadest, keda vaimustas nende enda või kellegi teise peegelpilt.
Kui auto tund aega hiljem õuele keeras, hakkas väljas juba valgeks minema. Laudas ja majas põlesid tuled, Annie hingas enne autost välja tulemist sügavalt sisse.
„Tegelikult ma arvan, et mampsil on ilgelt hea meel. Kui esimene šokk möödas on.”
Tatu embas õde, süütas uue sigareti ja lonkis garaaži poole, teda ei huvitanud põrmugi elevus, mille Annie saabumine majas peagi tekitab. Venna õlad olid liiga õhukese nahkmantli all kitsad, jalad otsekui hõljusid paar sentimeetrit maapinnast kõrgemal, sulgkergelt, ka tema liikus tantsiskledes, nii üle õue kui ka läbi elu.
Sirit häiris nähtavasti kõige rohkem see, et Annie polnud abiellunud ega kavatsenud seda ka teha. Muus mõttes polnud neljandat kuud rasedana koju tulekus midagi erilist. Ema oli pärit teisest ajast, harva oli lõhe põlvkondade vahel olnud suurem kui siin ja praegu.
Siril polnud kunagi valikut olnud, ta oli ellujäämiseks sunnitud abielluma. Kuid noorus neljakümnendate aastate Karjalas või kaheksakümnendate aastate Stockholmis oli kaks täiesti erinevat maailma. Annie ei öelnud midagi, kehitas vaid õlgu. Siri ei saaks nagunii aru. Küllap tundis ema seda isegi, et on asju, mida ta ei suuda mõista, ega jätkanud seetõttu vestlust.
Kõik nooremad õed-vennad tunglesid nagu tavaliselt Annie ümber, nende uudishimu oli lakke kruvitud, mitte üksnes uhkete ja eksootiliste jõulukingituste pärast õe kohvris, vaid ka tema kasvava kõhu pärast, ja peagi tundis ta, kuidas õlad längu vajuvad, nüüd, kus pinge oli kadunud, suutis ta möönda, et see pinge oligi tegelikult olemas olnud. Pärast rukkileiba ja kohvi, koduse maitsega hommikusööki, mis oli osa tema geneetilisest koodist, millest kogu tema olemus koosnes, neid tuttavaid maitseid, mida suurlinnas ei taibanudki taga igatseda, enne kui ta neid siin jälle tundis, jäi ta köögidiivanile tukkuma. Stockholmis on võimalik küll paljutki saada, kuid mitte Siri rukkileiba.
Ta lamas köögidiivanil ja silmitses ruumi, kodu, mis oli endiselt üks osa temast, talle olid tuttavad kõik põrandalauad, iga nagisev aste trepil, mis viis teisele korrusele, see oli ehitatud sel aastal, kui Annie üheksaseks sai, kui Hirvo sündis.
Ta mäletas, mis tunne oli hiilida trepist üles vanemate magamistoa poole, kus Hirvo Siri rinnal lamas, ema juuksed olid valla ja pilk leebe, aval, õnnelik. Jah, õnnelik. Enamik mälestusi oli varjutatud nukrusest või millestki muust, süngemast, kuid Siri oli alati pärast lapse sünnitamist kättesaamatu tundunud. Justkui oleks elu laste esimesel eluaastal kuidagi ülevam. Ja Toimide perekonnas oli palju esimesi eluaastaid.
Kõige väiksemad vennad, Arto ja veelgi väiksem Onni, mängisid põrandal, nad olid ainsad, kes veel koolis ei käinud, ülejäänud lasid pärast hommikusööki jalga, nad elasid juba oma elu (Hirvo suundus metsa, mida ta seal tegi, ei teadnud keegi), asusid oma tööde kallale (Lahja), et seejärel raamatukogusse sõita (taas Lahja), sõitsid Torniosse (Valo), ja maja oli nüüd vaikne, vaiksem.
Pliit praksus, Onni ja Arto mängisid autodega, muidu oli kõik vaikne.
Liiga vaikne.
Vaiksem kui tavaliselt.
Võttis natuke aega, enne kui Annie lõpuks taipas, mis on teisiti.
Tema ema.
Ema vaikis. Selles peituski erinevus. Tavaliselt oli ema häält kogu aeg kuulda, ta kõneles raadio jutusaatele vahele, aeg-ajalt riidles saatekülalistega, kommenteeris midagi või viskas kuuldu üle nalja, niisamuti tegi ta ka oma lastega – manitses, riidles, pomises, ümises, laulis, laulis kaasa, täitis maja helide ja eluga. Kuid nüüd oli kõik vaikne.
Kui Siri vaikis, tekkis mulje, et teda on paremini näha.
Tavaliselt oli nii palju segavaid tegureid, kuid nüüd nägi Annie, et ema on vanaks jäänud.
Millal see juhtus?
Ta ei teadnud.
Millal Annie viimati kodus käis?
Aeg kulgeb kõikjal, mitte üksnes seal, kus parajasti viibid.
Siri oli tainakausi kohale kummardunud ja sõtkus rütmiliselt tainast, rotikarva juuksed rätiku alla peidetud, nägu nagu alasti. Siri polnud alati ilus olnud, tema näojooned tulid esile alles täiskasvanuna. Tal oli tüüpiline Karjala nägu, mida mõned nimetasid venelaslikuks, silmad olid vesised ja kahvatud, läbipaistev nahk kõrgete põsesarnade kohal pingul, kõik see, mille Annie oli emalt pärinud, nii jooned kui ka omadused, mis olid varem alati uhked ja pingul. Nüüd nägi aga Annie, et Siri näonahk on lõtvunud, vanus on ta kätte saanud. Kanavarbad silmade ümber, kitsas suu kriipsuna kokku pigistatud, huuled veretud ja valged. Annie meelest oleks ema näost nagu õhk välja jooksnud.
Ta tahtis käe sirutada ja ema puudutada, silitada tema põske, enne kui on liiga hilja, aga ta ei teinud seda.
Selle asemel lamas ta köögidiivanil ja silitas oma kõhtu. Nii, nagu rasedad naised on aastatuhandeid teinud, alateadliku refleksina, võib-olla selleks, et sündimata last kaitsta või lohutada. Paludes temalt juba ette andeks.
Ta polnud isa veel näinud. Keegi polnud isa maininudki. Nalja heitnud nagu tavaliselt, et leevendada sünget, valulist, seda, mis hirmutas ja häiris.
„Kuidas taluga läheb?” küsis ta lõpuks.
Siri peatus poolelt liigutuselt, katkestas taina sõtkumise vaid mõneks sekundiks, seda polnud õieti märgatagi, kuid Annie nägi, kuidas ema korraks tardus.
„Läheb.”
Eelmisel kevadel, kui Annie viimati kodus käis, siis, kui tema üliintelligentne noorem vend Tarmo põhikooli lõpetas, aasta ettenähtust varem (aga see on üks teine lugu, milleni edaspidi jõuame), tülitsesid vanemad raha pärast. Majanduslik olukord oli pingeline ja riik seadis üha karmimaid nõudeid piima kontrollimisele, mis tähendas, et nad pidid investeerima üha kallimatesse seadmetesse, vähe on öeldud, et Penttit see ei huvitanud, ta oli sellele ka täielikult vastu, ja Annie vanim vend Esko oli juba aastaid püüdnud isa mõjutada ja panna teda aru saama, et tänapäeval on talunikuna ellu jäämiseks ainuke võimalus arendusse panustamine.
Siri reaktsiooni järgi otsustades olid riiud jätkunud. Annie tundis liigagi hästi seda erilist terrorit, mida Pentti suutis rakendada. See muudkui kestis ja jätkus, murdes vastupanu aeglaselt, kuid vääramatult.
Mingi osa temast nähtavasti nautis seda. See oli ainuke selgitus. Pidi olema ainuke selgitus.
„Kas te ei müü siis osa Eskole, kui ta seda nii kangesti tahab? Siis saaks ta oma uued ideed ellu viia.”
Annie vanem vend, kes elas peaaegu sealsamas, samas külas või vähemalt samas kihelkonnas, kõigest kümme kilomeetrit eemal, abielus ja laste isa, hellitas unistust, et lapsepõlvetalu puhkeks õitsele, uuesti või siis lõpuks ometi, et ta suudaks pakkuda naisele ja lastele turvalist tulevikku. Ta oli mõnikord sellest möödaminnes rääkinud, öelnud, et ta on peres ainus, kes seda talu, seda kohta tõeliselt armastab.
Siri kehitas õlgu, ta oli endiselt seljaga Annie poole, kogu tema olekust võis välja lugeda, et see vestlus polnud kuidagi olulisem kui elu, mida ta praegu elab.
„Minupärast võiks terve talu talle müüa. Selle rügamise ära lõpetada. Teha elus ainult toredaid asju. Aga nii need asjad ei käi, Annie.”
„On olemas selline asi nagu abielulahutus.”
„Jah, võib-olla Stockholmis.”
Vestlus kulges edasi samamoodi nagu alati, kui see üks sõna kõne alla tuli. Annie soovis, et ta ema saaks elus uue võimaluse, ehkki teadis, et seda ei juhtu.
Aga see peaks juhtuma.
Ema on ära teeninud pääsemise valvsa pilgu alt, mis iialgi ei maga.
Nina Wähä “Testament”
„Testament” on meloodiline ja kaunilt komponeeritud hea tempoga lugu.” – SR Kulturnytt
“Tõeliselt lummav romaan.” – Aftonbladet
“Lihtsalt fantastiline lugemiselamus.” – Arbetarbladet
“Haarav esimesest leheküljest, sest Wähä kirjutab hästi!” – Dagens Nyheter
About the author
