Mary Beth Keane’i “Kui sa nüüd uuesti küsiksid” on liigutav romaan kahest äärelinna perekonnast, sidemest nende laste vahel, tragöödiast, mille mõju on tunda nelja aastakümne vältel, abielu igapäevastest intiimsustest ja andestuse väest.
Proloog
___
Juuli 1973
Francis Gleeson, pikk ja kõhn helesinises politseivormis mees, astus päikese käest toeka kivimaja, neljakümne esimese ringkonna jaoskonnahoone varju. Neljandal korrusel 167. tänava lähedal oli tuletõrjeredelile riputatud kuivama paar sukkpükse, ja sel ajal kui Francis ootas teist uustulnukat, Stanhope’i-nimelist võmmi, märkas ta nende õhkõrnade säärte täielikku liikumatust, õrna kaart seal, kus pidi olema kand. Öösel oli põlenud järjekordne hoone ja Francis kujutas ette, et see on nüüd samasugune kui paljud teised Neli-Ühes: ainult tühi kest, sees mustunud trepp. Ümbruskonna jõnglased olid vaadanud põlengut katustelt ja tuletõrjeredelite platvormidelt, kuhu nad olid sel esimesel tõeliselt kuumal juunipäeval oma madratsid tirinud. Nüüd kvartali kaugusel seistes kuulis Francis, kuidas nad palusid tuletõrjujaid jätta kas või üks hüdrant lahti. Ta kujutas ette, kuidas lapsed edasi-tagasi karglevad, kui kõnnitee nende jalge all jälle kuumaks läheb.
Francis heitis pilgu kellale jaoskonnahoone uksel ja imestas, kuhu see Stanhope siis jääb.
Juba üle kolmekümne kraadi ja kell pole veel kümmegi saanud. Sellised talved, kus külm võis inimesel nina ära võtta, ja suved, mis olid tihked ja imesid endasse nagu soo, olid Francisele Ameerikas tõeline šokk. „Sa virised nagu titt,” oli onu Patsy talle hommikul öelnud. „Kuumus, kuumus, kuumus.” Aga Patsy kummutab jahedas pubis õlut, kui Francis hakkab ringkäike tegema, juba viieteistkümne minutiga tumedad higilaigud kaenla all.
„Kus Stanhope on?” küsis Francis kahelt samuti patrullima suunduvalt politseinikult.
„Ma arvan, et tal on mingi jama kapiga,” vastas üks neist.
Kui veel üks minut oli mööda tiksunud, tuli Brian Stanhope müdinal jaoskonnahoone trepist alla. Tema ja Francis olid tutvunud politseiakadeemias kohe esimesel päeval ja täiesti juhuslikult olid mõlemad sattunud Neli-Ühte. Akadeemias olid nad käinud koos taktikatundides ja umbes nädala pärast oli Stanhope astunud Francise juurde, kui kõik riburada klassiruumi ukse poole suundusid. „Sa oled iirlane, eks? Ma mõtlen, et hiljuti laevaga siia saabunud iirlane?”
Francis vastas, et on lääne poolt, Galwayst. Ja ta tuli lennukiga, aga selle jättis ta ütlemata.
„Nii ma arvasingi. Nagu minu tüdrukki. Tema on Dublinist. Luba, ma küsin midagi.”
Francisele tundus Dublin Galwayst sama kaugel kui New York, aga jänkile polnud siin ilmselt mingit vahet.
Francis võttis ennast kokku isiklikumaks küsimuseks, kui ta tahtis kuulda. Üks esimesi asju, mida ta Ameerikas täheldas, oli see, et kõik esitasid üksteisele vabalt küsimusi, mis aga pähe tulid. Kus sa elad, kellega sa koos elad, kui palju üüri maksad, mida sa möödunud nädalavahetusel tegid? Francisele, kellel oli piinlik isegi oma oste Bay Ridge’i toidupoe kassas lindile laduda, oli see natuke liig. „Tähtis õhtu,” oli kassiir tema viimase poeskäigu ajal kommenteerinud. Kuuspakk õlut. Paar kartulit. Deodorant.
Brian ütles, et on märganud, et tema tüdruk ei käi üldse läbi teiste iirlastega. Neiu oli kõigest kaheksateist. Võiks ju oletada, et ta saabus koos mõne sõbra või nõo või kellegagi, aga tema oli tulnud üksi. Ta oleks ju võinud leida pundi iiri tüdrukuid, kellega koos elada. Jumala eest, neid olid ju kõik kohad täis. Tüdruk õppis õeks Montefiore haiglas ja elas haigla elamispinnal koos värvilise tüdrukuga, kes oli samuti õde. Kas siis iirlastel käisidki asjad nii? Brian oli mõnda aega käinud venelannaga ja ainukesed inimesed, kellega tema läbi käis, olid venelased.
„Ma olen iirlane,” teatas Stanhope. „Aga juba ammu siin.”
See oli ka Ameerikale tüüpiline. Kõik olid iirlased, ainult juba ammu saabunud.
„See võib olla märk intelligentsusest, kui meiesugustest eemale hoitakse,” nentis Francis tõsise näoga. Stanhope’il läks taipamiseks hetk aega.
___
Lõpetamise ajal seisis linnapea Lindsay poodiumil ja kolmandas reas istudes mõtles Francis, kui kummaline on näha päriselt seda meest, keda ta on varem ainult televiisorist näinud. Francis oli sündinud New Yorgis, viidud väikelapsena Iirimaale ja pöördunud tagasi oma üheksateistkümnenda sünnipäeva eel, taskus kümme Ameerika dollarit ja kodakondsus. Isa vend Patsy oli Francisele JFK lennujaama vastu tulnud, võtnud tema koti ja visanud auto tagaistmele. „Tere tulemast koju,” oli Patsy öelnud. Mõte, et see rahvarohke võõras koht on kodu, ajas segadusse. Francise esimesel tervenisti Ameerikas veedetud päeval pani Patsy ta leti taha tööle endale kuuluvas pubis Bay Ridge’is 3. avenüü ja 80. tänava nurgal. Pubi ukse kohal oli raamitud ristikhein. Kui esimest korda astus sisse naine ja küsis õlut, võttis Francis kokteiliklaasi ja pani tema ette. „Mis asi see on?” oli naine küsinud. „Pool õlut?” Naine vaatas teiste baaris istujate poole, kes kõik olid mehed ja kellel kõigil oli ees pint.
Ta oli siis naisele pindist klaasi näidanud. „Kas tahate seda?” oli ta küsinud. „Ja täis?” Mõistnud lõpuks, et noormees on pubis alles uus ja hiljuti Ameerikasse jõudnud, kummardus naine ettepoole, võttis Francise näo käte vahele ja silus tal juuksed laubalt tagasi.
„Just nimelt, kullake,” teatas ta.
Ühel päeval, kui Francis oli umbes aasta aega New Yorgis olnud, astus pubisse kaks noort politseinikku. Neil oli joonistus kellestki, keda nad taga otsisid, ja nad tahtsid teada, kas keegi tunneb selle isiku ära. Politseinikud naljatasid Patsyga, Francisega, teineteisega. Kui nad lahkuma hakkasid, leidis Francis endast veidi ameerikalikku uudishimu. Kui raske on võmmiks saada? Kuidas palk on? Mõni hetk polnud politseinike nägudelt võimalik midagi välja lugeda. Oli veebruar, Francisel oli seljas Patsy vana palmikkampsun, ta tundis ennast pressitud kuubede ja peas otse istuvate mütsidega politseinike kõrval niruna. Viimaks ütles lühem, et enne politseinikuks saamist oli ta töötanud oma nõo autopesulas Flushing Avenue’l. Kuigi seal käis kõik automaatselt, lendasid pritsmed ikkagi temani ja talviti oli ta õhtuks täiesti läbi külmunud. See oli liiga ränk. Pealegi on palju uhkem öelda tüdrukutele, et ta on politseinik, kui rääkida, et ta töötab autopesulas.
Teine noor võmm näis veidi rahulolematu. Tema oli politseinikuks hakanud, sest tema isa oli politseinik. Ja kaks onu. Vanaisa ka. See oli tal veres.
Francis mõtles sellele terve talve, pani hoolega tähele politseinikke oma ümbruskonnas, metroos, tõkkeid üles panemas, televiisoris. Ta käis kohalikus politseijaoskonnas ja uuris katsete, ajastuse ning selle kohta, kuidas see kõik toimub ja millal. Kui Francis oma kavatsust onu Patsyle mainis, vastas too, et plaanil on jumet, kulub ainult kakskümmend aastat ja pension ongi käes. Francis märkas, et Patsy ütles „kakskümmend aastat”, nagu poleks see üldse midagi, lihtsalt silmapilk, kuigi tol hetkel oli see rohkem kui kogu Francise elu. Pärast kahtkümmend aastat, eeldades, et ta ei saa surma, võib ta soovi korral teha midagi muud. Francis nägi oma elu jaotatuna kahekümneaastasteks perioodideks ja esimest korda mõtles ta, mitu sellist perioodi tal saada on. Parim on see, et Francis on kahekümne aasta pärast ikka veel noor, väitis Patsy. Ta soovis, et oleks Francise vanuses ise ka selle peale mõelnud.
___
Pärast lõpetamist jagati Francise lend rühmadeks ja saadeti välipraktikale linna eri osadesse. Francis ja veel kolmkümmend lõpetanut, Brian Stanhope nende seas, saadeti Brownsville’i ja siis Bronxi, kus algas tõeline töö. Selleks ajaks oli Francis kakskümmend kaks. Brian oli alles kakskümmend üks. Francis ei tundnud Brianit eriti, aga oli lohutav kogunemise ajal üle toa vaadata ja näha tuttavat nägu. Esialgu polnud miski veel läinud nii, nagu neile oli räägitud, et asjad käivad. Jaoskonnahoone oli täiesti erinev sellest, mida Francis oli ette kujutanud, kui ta otsustas politseiakadeemiasse kandideerida. Juba selle välimus oli piisavalt jube – esikülg täkitud ja kooruva värviga, linnusitane ja okastraadiga kaetud –, aga seest oli veel hullem. Polnud ühtegi pinda, mis polnuks niiske, kleepuv või kooruv. Kogunemisruumi radiaator oli pooleks murdunud ja keegi oli pistnud tilkuva koha alla vana poti. Krohv oli laest alla sadanud ja langenud laudadele, politseinikele pähe ja nende paberitele. Kahele-kolmele toimikule mõeldud vahesse oli topitud kolmkümmend. Selle asemel, et panna algajad paari karastunud politseinikega, saadeti nad välja koos samasuguste kollanokkadega. „Pime talutab pimedat,” oli seersant Russell naljatanud ja lubanud, et see olukord on lühiajaline. „Ärge mingeid rumalusi tehke!”
Nüüd kõndisid Gleeson ja Stanhope eemale hõõguvast honest ning suundusid põhja poole. Eemalt kostis veel üks tuletõrjesireen.
Mõlemad noored politseinikud teadsid kaardil oma territooriumi piire, aga kumbki polnud neid veel tegelikult näinud. Patrullautod määrati staažikamatele ja kaheksast neljani vahetus kubises staažikatest. Nad oleksid võinud minna bussiga ala kaugema piirini ja tulla siis jala tagasi, aga Stanhope ütles, et talle ei meeldi bussiga sõita, kui tal on vorm seljas, ta ei salli seda pingetõusu, mida ta tagauksest peale minnes tajub, kui kõik pead pöörduvad teda uurivalt vaatama.
„Hea küll, eks kõnnime siis,” oli Francis nõustunud.
Nüüd, kui neil higinired mööda selga alla voolasid, liikusid nad kvartal kvartali haaval edasi, mõlemal mehel kaasas nui, käerauad, raadiosaatja, tulirelv, laskemoon, taskulamp, kindad, pliiats ja märkmik ning vööl rippuvad võtmed. Mõnest kvartalist polnud järel muud kui kivipuru ja mahapõlenud autod, nad uurisid, kas varemete vahel on liikumist näha. Üks tüdruk loopis tennisepalli vastu majaseina ja püüdis siis jälle kinni. Politseinike teel lebas paar karke ja Stanhope tonksas neid jalaga. Iga hoone, millest kas või mõni seinajupp alles oli, oli kaetud grafitiga. Igal grafitilaigul viitasid värvilised keerud ja kaared liikumisele, vihjasid elule, kõik koos mõjus see peaaegu raevukalt eredana üldiselt hallil taustal.
Francis teadis, et kaheksast neljani valvekord on kingitus. Kui polnud tarvis vahistamiskäske täita, oli üsna tõenäoline, et lõunani on kõik vaikne. Kui nad viimaks Southern Boulevardile keerasid, oli neil tunne nagu ränduritel, kes on ületanud kõrbe ja on teisele poole pääsemise eest tänulikud. Kui kõrvaltänavad olid peaaegu tühjad ja tontlikud, sõitsid bulvaril autod, seal oli meesterõivaste kauplus, kus müüdi igat värvi ülikondi, mitu alkoholipoodi, postkaardikauplus, habemeajaja, baar. Patrullauto vilgutas Gleesonile ja Stanhope’ile eemalt tervitades tulesid ja sõitis edasi.
„Mu naine ootab last,” teatas Stanhope, kui kumbki polnud mõnda aega midagi öelnud. „Peaks sünnitama tänupüha paiku.”
„See iiri tüdruk?” küsis Francis. „Kas sa abiellusid temaga?” Francis püüdis meenutada, kas nad olid juba kihlatud, kui Stanhope talle akadeemia ajal tüdrukust rääkis. Ta luges kuid novembrini – ainult neli veel.
„Jah,” kinnitas Stanhope. „Kahe nädala eest.” Registreerimine raekojas. Õhtusöök 12. tänaval Prantsuse söögikohas, millest ta oli ajalehest lugenud – ta oli pidanud seal näpuga menüüst näitama, sest ei suutnud toitude nimesid hääldada. Anne’il tuli viimasel minutil teised riided valida, sest kleit, mida ta oli kavatsenud kanda, oli juba liiga kitsas.
„Anne tahab, et preester meid laulataks, kui laps käes on. Me ei leidnud kirikut, kus see kiiresti ära tehtaks, isegi kui nad nägid, et ta on rase. Anne arvas, et võib-olla leiab ta preestri, kes õnnistab abielu ja ristib samal päeval ka lapse ära. Ma mõtlen, et siis, kui see aeg tuleb.”
„Abielu on abielu,” leidis Francis ja soovis südamest õnne.
Mary Beth Keane “Kui sa nüüd uuesti küsiksid”
„Keane’i romaan on haruldane näide jutuvestmise edasiviivast jõust, see õpetab meile nii mõndagi süü, andestuse ja lakkamatu armastuse kohta.” – People Magazine
„Imeline romaan, mis lausa pakatab empaatiast.” – Brianna Kovan, Elle
About the author
