Haruki Murakami on mitmete auhindadega pärjatud jaapani kirjanik, kes kasvas üles tihedas kontaktis Lääne kirjanduse, muusika ja popkultuuriga, mis omakorda on tugevasti mõjutanud tema loomingut. Tema raamatuid on hulganisti saadaval ka eesti keeeles: “Norra mets”, “1Q84” ja “Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”. Nüüd on Jaapani kuulsaima kirjaniku 1988. aastal ilmunud romaan “Tantsi, tantsi, tantsi” tõlgitud ka meie emakeelde.
Ma ei ole imelik inimene.
Päriselt ka.
Keskmisest inimesest olen ma muidugi kaugel, kuid mingi veidrik ma ka ei ole. Enda silmis olen ma täiesti normaalne inimene. Ja otsekohene. Nagu nool. Võtan ennast kui midagi äärmiselt paratamatut, äärmiselt loomulikku. See on minu jaoks nii iseenesestmõistetav, seepärast mind isegi ei huvita, kuidas teised inimesed mind võtavad. See, kuidas teised mind näevad, ei puutu minusse. See ei ole mitte minu, vaid nende probleem.
Mõnele näin ma lollim, kui ma tegelikult olen, mõnele tundun ma kalkuleerivam, kui ma tegelikult olen. Vahet pole. Väljend „kui ma tegelikult olen” ei ole muud kui võrdlus sellega, milline on minu kujutlus minust endast. Neile võin ma tõepoolest tunduda idioodina või siis jällegi kitsipungana. No ja mis siis? Kah mul asi. Eksimatuid siin ilmas ei ole. On vaid mõtteviisi erinevused. Nii arvan mina.
Aga kui see kõrvale jätta, siis on ka inimesi, keda minu sisemine normaalsus köidab. Neid on küll äärmiselt vähe, kuid nad on täiesti olemas. Nemad ja mina põrkame kokku nagu kaks tumedas universumis hõljuvat planeeti ja eraldume siis taas teineteisest. Nad tulevad minu juurde, astuvad minuga suhtesse, et siis ühel päeval mu elust lahkuda. Neist saavad minu sõbrad, armukesed, naised. Mõnikord koguni minu antipoodid. Kuid igal juhul jätavad nad mu ühel hetkel maha. Kes lööb käega, kes masendub, kes hoiab suu lukus (justkui kraan, mida keerad ja keerad, kuid vett ikka ei tule), aga kõik nad lahkuvad.
Minu kodus on kaks ust. Üks on sissepääs, teine väljapääs. Neid ei ole võimalik ära vahetada. Sissepääsust välja ei saa, väljapääsust sisse samuti mitte. Nii lihtsalt on. Inimesed tulevad sissepääsust sisse ja lähevad väljapääsust välja. Sisenemisviise on mitmeid, väljumisviise samuti. Aga üks on kindel – välja lähevad kõik. Mõni läks, et proovida uusi võimalusi, mõni, et mitte aega raisata. Mõni suri. Järgi ei ole jäänud kedagi. Minu toas ei ole hingelistki. Ainult mina. Tunnetan pidevalt nende puudumist. Nende, kes mu maha jätsid. Näen, kuidas sõnad, mida nad laususid, õhk, mida nad hingasid, ja laulud, mida nad ümisesid, heljuvad nagu tolm toa igas nurgas.
Mulle tundub, et nemad nägid, milline ma tegelikult olen. Just seepärast tulid nad otsejoones minu juurde ja jätsid mu lõpuks maha. Nad tunnustasid minu normaalsust, minu siirust – paremat sõna mulle pähe ei tule – ja soovi seda säilitada. Nad püüdsid omalt poolt mulle midagi öelda, mulle end avada. Enamik neist olid head inimesed. Minul aga ei olnud neile midagi vastu pakkuda. Isegi kui oleks olnud, poleks sellest piisanud. Tõsi, ma ikkagi püüdsin neile anda nii palju, kui suutsin. Tegin kõik, mis minu võimuses. Ka mina ootasin neilt midagi. Kuid lõpuks läks ikka kõik nii nagu alati. Nad jätsid mu maha.
Loomulikult oli see valus.
Kõige valusam oli see, et nad jätsid mu kodu maha veel üksikumana, kui see oli olnud enne nende tulekut. Justkui oleks miski nad tühjaks imenud. Ma teadsin seda. Kummaline küll, kuid näis, et nemad olid lahkudes rohkem räsitud kui mina. Miks küll? Miks ma jään alati üksi? Miks jääb alati minu käte vahele vaid kellegi kuhtunud vari? Mis hea pärast? Ei tea.
Andmed on puudulikud.
Seepärast ei ole võimalik ka vastata.
Midagi on puudu.
Kord, kui ma töökohtumiselt tagasi tulin, leidsin postkastist piltpostkaardi. Postkaardi, millel oli kujutatud skafandris astronauti Kuu pinnal jalutamas. Saatja nime ei olnud kirjas, kuid piisas ühest pilgust, et mõista, kellelt see oli.
„Arvan, et on parem, kui me enam ei kohtu,” kirjutas ta. „Ma vist abiellun lähiajal Maa asukaga.”
Kostab ukse sulgemist.
Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.
Ekraan läheb valgeks.
Kui kaua see küll jätkub? mõtlesin ma. Ma olen juba kolmkümmend neli. Kui kaua veel?
Ma ei olnud kurb. Ilmselgelt olin ma ise kõiges selles süüdi. See, et ta minu juurest lahkus, oli täiesti loomulik, see oli algusest peale selge. Seda teadis tema, teadsin ka mina. Kuid me mõlemad olime lootnud väikesele imele. Et üks väike tõuge pöörab kõik pea peale. Paraku midagi sellist ei juhtunud ja ta jättis mu maha. Tema lahkumine tegi mu meele nukraks, kuid olin sellist nukrust varemgi kogenud ning ma teadsin üsna kindlalt, et olen suuteline selle raskusteta üle elama.
Ma harjun sellega.
See mõte pani mul seest keerama. Tundsin, kuidas sisikonnast tõuseb kurku musta sappi. Vannitoas peegli ees seistes tuli mul tõdeda, et see olengi mina. See oled sina. Sa oled end ära kurnanud. Oled end kõvasti rohkem kurnanud, kui sulle näib, mõtlesin. Mu nägu oli kriimulisem ja paistis vanem kui tavaliselt. Pesin näo korralikult seebiga puhtaks, turgutasin nahka tualettveega, seejärel pesin aeglaselt käsi ning kuivatasin näo ja käed puhtasse rätikusse. Läksin kööki ning, õlut vahele rüübates, korrastasin külmkappi. Viskasin mädanenud tomatid minema, panin õllepurgid korralikult ritta, kontrollisin külmutuskasti ja tegin ostunimekirja.
Istusin koidikuni sünges üksinduses, vaatasin kuud ja mõtlesin, kui kaua see kõik kestab. Küllap kohtan taas mõnd naist. Me tõmbume nagu planeedid iseeneslikult teineteise poole, ootame taas asjatult mingit imet, ampsame aega, kurname oma südant ja läheme lahku.
Kui kaua see kestab?
Selline see Delfiini hotell kord juba oli. Igaühele oli esimesest pilgust selge, et see ei ole tõsiselt võetav hotell – üksteise otsa kuhjunud kaoste hulk selles oli jõudmas viimse piirini ning mitte väga kauges tulevikus pidi ajakeeris selle endasse tõmbama. See oli ängistav hotell. Ängistav nagu detsembrivihmast vettinud kolmejalgne must peni. Loomulikult on painavaid hotelle maailmas mujalgi, kuid see hotell oli teistsugune. Delfiini hotell oli olemuslikult kurb ning just seepärast kohutavalt ängistav.
On vist ütlematagi selge, et inimesi, kes sellise hotelli kasuks otsustasid – jättes kõrvale need, kes seal pahaaimamatult peatuvad –, eriti ei olnud.
Hotelli ametlik nimi oli Hotel Dolphin, kuid kuna nimi ja mulje hotellist kardinaalselt erinesid (Hotel Dolphin seostub mulle Egeuse ääres oleva kuurorthotelliga, mis on valge nagu suhkruvatt), siis kutsun mina seda Delfiini hotelliks. Sissekäigu kohal rippus pronksist silt HOTEL DOLPHIN. Ilma sildita poleks kuidagi osanud arvata, et tegemist on hotelliga. Isegi koos sildiga ukse kohal ei meenutanud see hotelli, vaid pigem päevinäinud muuseumi. Tavatut muuseumi, kuhu tavatu väljapaneku vaatamiseks ilmuvad salamisi kohale tavatu uudishimuga inimesed. Selline mulje ei olnudki reaalsusest teab mis kaugel. Üks osa Delfiini hotellist oli ka päriselt muuseum.
Kes küll tahaks sellises hotellis peatuda? Hotellis, mille üks osa oli mingi veider muuseum? Hotellis, kus hämara koridori lõpus olid lamba topis, tolmunud lambavill ning hallitusest haisvate dokumentide ja pruunikaks tõmbunud vanade fotode kuhjad? Hotellis, kus iga nurk oli täis täitumatuid mälestusi nagu paakunud pori?
Kogu mööbel oli luitunud, kõik lauajalad loksusid, ükski võti ei keeranud korralikult. Koridor oli kulunud, lambivalgus ähmane. Kõverdunud kraan vannitoas muudkui tilkus ja tilkus. Priske teenijanna (jalad nagu elevandil!) kõndis koridoris pahaendeliselt köhides. Keskealisel kurvasilmsel omanikul, kes alati vastuvõtuleti taga seisis, oli kaks sõrme puudu. Talle oli justkui otsaette kirjutatud, et ükskõik, mida ta ka ette ei võtaks, hästi see ei lõpe. Tõeline läbikukkumise etalon. Tema eksistentsi viimnegi nurk oli läbi imbunud ebaõnnestumise, allaandmise ja tagasilöökide varjunditest, nagu oleks teda päev läbi helesinises tindilahuses leotatud. Teda oleks tahtnud lausa klaaskastis looduslooklassi vaatamiseks välja panna, lisades juurde sildi Homo nihilsuccessus. Enamik inimesi muutuks kurvaks ainuüksi tema vaatamisest. Ilmselgelt poleks vähe neidki, kes teda nähes vihastaksid, sest teatud tüüpi inimestel läheb kops üle maksa pelgalt inimliku äpardlikkuse nägemisest. Kes küll sellises hotellis ööbiks?
Aga meie ööbisime. Me peame seal ööbima, ütles ta. Hiljem ta haihtus. Kadus nagu vits vette, jättes mind üksi. Sellest, et ta ära läks, teatas mulle Lammasmees. Ta läks minema, ütles Lammasmees. Lammasmees teadis, miks naine pidi lahkuma. Nüüd mõistan seda ka mina. Tema ülesanne oli mind sinna juhtida. See näis olevat olnud tema saatus. Nagu Moldau jõgi, mis peab merre voolama. Vaatasin langevaid vihmapiisku ja mõtlesin sellele. Saatusele.
Tema oli see, kes mulle esimesena meenus, kui hakkasin Delfiini hotelli unes nägema. Ta vajab mind, käis mu peast läbi. Muidu ei oleks ma ju ikka ja jälle üht ja sama unenägu näinud, ega?
Tema. Ma ei teadnud isegi ta nime. Elasin temaga küll mitu kuud koos, kuid tegelikult ei teadnud ma temast mitte midagi. Teadsin vaid seda, et ta oli ühe eksklusiivse klubi palgal olev prostituut. Klubi oli kinnine, liikmeks said vaid need, kel oli kindel positsioon. Ta oli esmaklassiline lõbutüdruk. Lisaks sellele oli tal veel mitu ametit. Päeva ajal töötas ta väikeses kirjastuses osalise tööajaga korrektorina, lisaks oli ta poole kohaga ka kõrvamodell. Teisisõnu, ta oli alati rakkes. Loomulikult ei olnud ta nimetu. Tegelikult oli tal nimesid koguni mitu, samal ajal mitte ühtegi. Ühelgi esemel, mida tal iseenesestmõistetavalt oli vähe, nime peal ei olnud. Tal ei olnud kuukaarti, juhiluba ega krediitkaarti. Üks väike märkmik tal küll oli, kuid see sisaldas vaid pastakaga sirgeldatud arusaamatuid koode. Polnud midagi, mille abil olnuks võimalik tema isikut kindlaks teha. Küllap on ka prostituutidel nimed, ainult et nad elavad anonüümses maailmas.
Olgu sellega kuidas on. Aga ma tõepoolest ei tea tema kohta praktiliselt midagi. Ei seda, kus ta sündis, ega tema tõelist vanust. Sünnipäeva samuti mitte. Ei seda, kus ta õppis, ega seda, kas tal on perekond. Mitte midagi. Ta ilmus kuskilt justkui vihmapilv ja haihtus, jättes endast maha ainult mälestused.
Viimasel ajal aga on mälestused temast uuesti tajutavaks reaalsuseks muutumas. Tunnen, et ta hüüab mind Delfiini hotelli kaudu. Just, ta vajab mind taas. Ainus võimalus temaga uuesti kohtuda on saada veel kord osaks Delfiini hotellist. Ilmselt on tema see, kes seal minu pärast pisaraid valab.
Vaatan vihmapiisku ja püüan mõelda endast kui millegi osast. Ja sellest, et keegi nutab minu pärast. See kõik näib toimuvat kusagil meeletult kauges maailmas. Justkui kusagil Kuu peal. Muidugi, see on ju uni. Ükskõik, kui kaugele ma oma kätt ka välja ei sirutaks või kui kiiresti ma ka ei jookseks, ei jõuaks ma sinna kunagi kohale.
Miks üldse keegi minu pärast pisaraid valab?
Ja ikkagi. Ta ootab mind. Kusagil Delfiini hotellis. Oma südamesopis ma ilmselt isegi soovin, et muutuksin taas selle osaks. Selle kummalise ja saatusliku paiga osaks.
Kuid Delfiini hotelli tagasiminek ei olegi niisama lihtne. Ei piisa sellest, et ma helistan ja broneerin toa, istun lennukile ja lendan Sapporosse. Sest hotelli olemasolu on vaid üks tingimus. Tingimus, mis on võtnud hotelli kuju. Delfiini hotelli tagasiminemine tähendaks taaskohtumist mineviku varjuga. Ainuüksi mõte sellest tekitab minus masendust. Just. Olen nende nelja aasta jooksul kõigest väest püüdnud sellest külmast ja süngest varjust vabaneda. Delfiini hotelli tagasiminek tähendaks minu jaoks kõige selle minema viskamist, mida ma neli aastat vaikselt olin endasse kogunud, kõigest sellest loobumist. Mitte et ma midagi erilist oleksin saavutanud. Kui mõtlema hakata, siis oli suur osa sellest ebakindel, mugav ja tähtsusetu. Aga ma olin andnud endast parima, olin osavalt sidunud end tähtsusetute asjade abil reaalsusega ning rajanud sümboolsetele väärtustele tuginedes uue elu. Kas peaksin veel kord tühjusse naasma? Akna avama ja sinna sukelduma?
Kuid lõppude lõpuks algab kõik sealt. Selles olen ma kindel. Vaid sealt saavad asjad alguse.
Viskusin voodisse, vahtisin lakke ja ohkasin sügavalt. Põrgut, mina annan alla.
Annad alla? Mõtle, mida iganes. See ei ole sinu teha. Ükskõik mida sa ka ei mõtleks, kõik algab sealt. Nii oli kord juba otsustatud.
Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”
Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast.
About the author
