Matt Haig on Briti kirjanik ja ajakirjanik, kelle ulmesugemetega teos “Kesköö raamatukogu” on autori uusim romaan, mida saatis kohe ilmumisel ka ülisuur menu. Haig kirjutab nii täiskasvanutele kui lastele. Tema elujaatav mälestusteraamat võitlusest depressiooniga “Põhjused, miks valida elu” (ek 2016) sai rohke tunnustuse osaliseks ja püsis Suurbritannia edetabelite tipus 46 nädalat. Tema lasteraamatust “Poiss nimega Jõulud” (ek 2019) kujunes rahvusvaheline bestseller ja nüüdseks on raamatut tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde.
Uksed
Ühe pika hetke vältel vilksatas tal vaimusilma eest kummitusena läbi isa, pilk stopperil justkui oodates, millal tütar temani jõuab. Siis avas ta silmad ja astus lehepoe uksest sisse.
„Tulite vihmavarju?” küsis leti taga seisev naine.
„Jah.” Nora hoidis pea maas. Tema meeleheide oli kasvamas koormaks, mida ta ei suuda kanda.
Vitriinis oli National Geographic.
Nora vaatas selle kaanel olevat musta augu kujutist ja mõistis, et just see ta ongi. Must auk. Surev, iseendasse kokkuvarisev täht.
Isal oli see ajakiri tellitud. Nora mäletas, missuguse erutusvõbinaga oli lugenud Põhja-Jäämeres asuvast Norra Teravmägede saarestikust. Ta polnud iial varem näinud teist säärast kohta, mis tundunuks olevat nii kaugel. Siis oli ta lugenud teadlastest, kes elavad keset liustikke, külmunud fjorde ja lunne ning teevad seal uurimistööd. Proua Elmist julgustatuna oli ta otsustanud, et tahab saada glatsioloogiks.
Nora märkas üht rääbakat kühmus kogu; muusikaajakirjade riiuli juures seisis Ravi – tema venna sõber ja nende mõlema endine bändikaaslane – ja luges süvenenult üht artiklit. Ta viivitas hetke liiga kaua, sest kuulis minema hakates teist ütlemas: „Nora?”
„Ravi, tere! Kuulsin, et Joe olla hiljuti Bedfordis käinud.”
Põgus noogutus. „Jah.”
„Kas ta … ee … kas sa kohtusid temaga?”
„Ausalt öeldes jah.”
Järgnev vaikus tegi Norale haiget. „Mulle ta oma tulekust ei teatanud.”
„Ta astuski ainult korraks läbi.”
„Kas tal on kõik hästi?”
Ravi ei vastanud kohe. Ta oli Norale kunagi meeldinud ja olnud Joele hea sõber. Aga Ravist nagu Joestki oli teda alati eraldanud mingi vahesein. Lahku polnud nad läinud just sõpradena. (Kui Nora ütles, et läheb bändist ära, oli Ravi trummipulgad põrandale visanud ja prooviruumist välja marssinud.) „Joel on vist depressioon.”
Nora süda läks raskeks mõttest, et vend võib tunda end sama viletsalt kui tema.
„Joe on kehvas seisus,” jätkas Ravi vihase häälega. „Ta peab Shepherd’s Bushis oma toapugerikust välja kolima. Sest ta pole enam eduka rokkbändi soolokitarrist. Olgu öeldud, et mina olen samuti rahast lage. Kõrtsimuusiku elu ei tasu end viimasel ajal enam ära. Isegi kui oled nõus peale selle peldikuid koristama. Kas oled kunagi pidanud kõrtsi peldikut koristama, Nora?”
„Minu elu on ka praegu kaunis närune, kui siin juba kord vingumisvõistluseks on läinud.”
Ravi naeris läkastades. Üle tema näo viksatas kalk ilme. „Vaat kes nüüd vinguda võtab.”
Noral polnud tuju samas vaimus jätkata. „Kas asi on bändis? Ikka veel?”
„See oli mulle väga tähtis. Su vennale samuti. Meile kõigile. Meil oli Universaliga leping. Oli ju? Eks? Album, singlid, tuur, promo. Me võiksime olla praegu Coldplay.”
„Sa ju ei salli Coldplayd.”
„Asi pole selles. Me võiksime elada Malibul. Aga meie: Bedfordis. Niisiis ei, su vend ei ole valmis sinuga kohtuma.”
„Mul olid paanikahood. Lõpuks oleksin ikkagi kõiki alt vedanud. Rääkisin plaadifirmaga, et teid võetaks ilma minuta. Olin nõus kirjutama laule. Pole minu süü, et olin kihlatud. Olin Daniga. Seda polnud lepingus ette nähtud.”
„Nojah. Ja mis sellest välja tuli?”
„Ravi, see pole õiglane.”
„Õiglane. Kõlav sõna.”
Leti taga seisev naine ähvardas uudishimust lõhkeda.
„Bändid ei püsi kaua. Oleksime olnud nagu langev täht. Kustunud, enne kui jõuab õieti süttidagi.”
„Langev täht on kuradi ilus.”
„Jäta nüüd. Sa oled ikka Ellaga, eks?”
„Aga võiksin olla Ellaga ja menukas bändis – rahaga. Meil oli see võimalus. Vaat siin.” Ravi osutas oma peopesale. „Meie lauludes oli tuld.”
Mitte meie, vaid minu, parandas Nora mõttes ja tundis end seepärast kohe halvasti.
„Ma ei usu, et sul oli asi lavahirmus. Või pulmahirmus. Arvan, et sind vaevas hoopis eluhirm.”
See tabas valusasti. Ravi sõnad lõid tal hinge kinni.
„Ja sinu häda on minu meelest see,” andis Nora väriseva häälega vastu, „et sa süüdistad oma viltuvedamistes teisi.”
Ravi pea jõnksatas, nagu oleks saanud hoobi. Ta pani ajakirja tagasi.
„Head aega, Nora!”
„Tervita Joed minu poolt,” ütles Nora, kui teine poest välja vihma kätte astus. „Palun.”
Nora pilk langes ajakirja Your Cat kaanele. Punasevöödiline kass. Pea oli helidest lõhkemas, otsekui mängitaks seal tormi ja tungi sümfooniat ning hävingut ja kaost külvaks suur saksa helilooja ise.
Leti taga seisev naine ütles midagi, mis läks tal kõrvust mööda.
„Vabandust?”
„Nora Seed?”
Naine – blond poisipea, kunstpäevitus – oli rõõmus, rahulik ja pingevaba nagu vanasti Noragi; ehkki tema seda nüüd enam ei osanud. Ta küünitas end käsivartele nõjatudes üle leti ja vaatas Norat nagu loomaaia leemurit.
„Jah.”
„Mina olen Kerry-Anne. Mäletan sind koolipäevilt. Ujuja. Ülitark. Kas ei rääkinud kes-tan’d-oligi … härra Blandford ükskord sinust üldkogunemisel? Ütles, et sa jõuad lõpuks olümpiamängudele välja?”
Nora noogutas.
„Noh, ja jõudsid siis või?”
„Ma … ee … jätsin ujumise katki. Muusika huvitas mind rohkem … toona. Ning siis tuli elu vahele.”
„Ja millega sa nüüd tegeled?”
„Ühe asjaga tegin lõpu, teiseni … pole veel jõudnud.”
„On sul siis keegi? Kutt? Lapsed?”
Nora raputas pead. Kukuks see ometi ära, mõtles ta. Tema enda pea. Põrandale. Et ta ei peaks enam kunagi võõraste inimestega juttu ajama.
„Noh, ei maksa sellega viivitada. Kell tiksub.”
„Ma olen kolmkümmend viis.” Izzy võinuks seal olla. Izzy ei lasknud endale kunagi niisugust jura ajada. „Ja ma ei tea, kas tahangi …”
„Mina ja Jake lasksime ka pikalt ringi, aga lõpuks võtsime asja ikka ette. Kaks väikest röövlit. Aga vaeva väärt, tead. Ma tunnen end nüüd täielikuna. Tahad, näitan sulle pilte?”
„Mul hakkab pea valutama … telefonist.”
Dan oli tahtnud lapsi. Nora polnud endas kindel. Emadus hirmutas teda. Ta oli kartnud, et depressioon süveneb. Ta ei suutnud iseendagi eest hoolt kanda, mis siis veel teistest rääkida.
„Oled siis ikka veel Bedfordis?”
„Mm-hh.”
„Arvasin, et sina pühid siinse tolmu jalgadelt.”
„Ma tulin tagasi. Ema oli haige.”
„Oi, kurb kuulda. Loodan, et ta on nüüd terve.”
„Ma pean minema.”
„Aga väljas sajab ikka veel.”
Poest põgenenud, soovis Nora, et tema ees ei oleks midagi peale uste, millest ta saaks ühtejutti läbi astuda ja kõik seljataha jätta.
Matt Haig “Kesköö raamatukogu”
Elu ja surma vahel on raamatukogu. Sellest kesköö raamatukogust leiabki end Nora Seed: talle on antud võimalus teha oma elus muudatusi. Seni on see olnud õnnetu ja tulvil kahetsust. Nora arvab, et on kõiki alt vedanud, sealhulgas iseennast. Siinsetel riiulitel olevad raamatud võimaldavad Noral elada nii, nagu oleks ta teinud teistsugused valikud. Ühe vana sõbra abiga asub Nora tühistama kõike, mida on kunagi kahetsenud, ja otsima täiuslikku elu. Loe edasi…
About the author
