Kirjastus Varrak andis välja “Harry Potteri” autori J. K. Rowlingu pseudonüümi Robert Galbraithi uue krimiromaani “Vere sund”, mille tõlkis eesti keelde Allan Eichenbaum ja mis on juba viies Cormoran Strike’ist kõnelev krimiromaan. “Vere sund” on kuratlikult nutikas mõrvamüsteerium, mis lugejat korduvalt üllatab ja on samas ka inimlikult haarav lugu, mis paneb kaasa elama kahele sümpaatsele peategelasele.
Loe katkendit raamatust:
Kui nad Falmouthist minema sõitsid, Strike’i tuju tõusis ja Robin pani selle peamiselt huvi arvele uue võimaliku juhtumi vastu. Ta polnud veel kunagi näinud, et mõni intrigeeriv probleem poleks Strike’i tähelepanu köitnud, ükskõik mis ka tema eraelus parajasti toimus.
Osalt oli tal õigus – Anna lugu oli tõesti Strike’is huvi äratanud, kuid peamiselt rõõmustas teda väljavaade, et ta saab lasta oma proteesil mõne tunni puhata, ja teadmine, et iga minutiga kasvab teda õest lahutav vahemaa. Ta tegi autoakna lahti, et lasta tuttaval ergutaval mereõhul vanasse autosse hoovata, ja küsis, puhudes suitsu Robinist eemale:
„Kas sa Morrist oled minu äraolekul palju näinud?”
„Eile nägin,” vastas Robin. „Maksin talle eelmise kuu kulurahad ära.”
„Aa, väga hea, aitäh,” ütles Strike, „ma pidingi sulle meelde tuletama, et see tuleb ära teha. Mis sa temast arvad? Barclay ütleb, et ta oskab oma tööd hästi, ainult räägib autos liiga palju.”
„Nojah,” heitis Robin, ilma et oleks midagi kinnitanud ega ümber lükanud, „rääkida talle meeldib.”
„Hutchinsi meelest on ta natuke libe tegelane,” jätkas Strike, sondeerides ettevaatlikult pinda.
Ta oli märganud, et Robini jaoks oli Morrisel varuks eriline hääletoon. Hutchins oli ka teatanud, et Morris küsis talt, kas Robin on suhtes.
„Mm,” tegi Robin, „noh, ma pole temaga tegelikult nii palju kokku puutunud, et oskaksin midagi arvata.”
Arvestades Strike’i praegust stressitaset ja tööhulka, millega hakkama saamiseks büroo pidi pingutama, otsustas Robin, et ei hakka Strike’i kõige viimasena tööle võetud meest kritiseerima. Neil oli ühte inimest juurde vaja. Vähemalt teeb Morris oma tööd hästi.
„Patile ta meeldib,” lisas Robin, osalt lihtsalt selleks, et nalja saada, ja nägigi silmanurgast lõbususega, et Strike pöördub tema poole, kulm kortsus.
„Kurat, see pole küll mingi soovitus.”
„Nii pole ilus öelda,” pistis Robin.
„Sa saad ikka aru, et nädala pärast on Pati juba raskem lahti lasta? Tema prooviaeg on peaaegu läbi.”
„Ma ei tahagi teda lahti lasta,” vastas Robin. „Minu meelest on ta väga tore.”
„Noh, jäägu see siis sinu hingele, kui temaga kunagi probleeme hakkab tekkima.”
„Minu hingele see ei jää,” ütles Robin. „Minu kaela sa teda ei aja. Tema töölevõtmine oli ühine otsus. Sina olid see, kellel oli ajutistest sekretäridest kõrini…”
„Ja sina olid see, kes ütles „võib-olla poleks paha võtta traditsioonilisem asjaajaja” ja „me ei peaks teda tema vanuse pärast alahindama”…”
„… ma tean, mida ma ütlesin, ja vanuse-jutu juurde jään ma ka nüüd. Ja meil ongi vaja kedagi, kes saaks tabelitest aru, kes on korrastatud töömeetoditega, aga sina olid see, kes…”
„… ma ei tahtnud, et sa süüdistaksid mind vanuselises diskrimineerimises.”
„… sina olid see, kes talle seda tööd pakkus,” lõpetas Robin kindlalt.
„Ma ei tea, mis pagan mul mõttes oli,” pomises Strike ja nipsas sigaretituha aknast välja.
Patricia Chauncey oli viiekümne kuue aastane, kuid välja nägi kuuekümne viiene. Ta oli kõhn naine sügavate kortsudega, pärdikuliku näoga ja uskumatult tintmustade juustega, ning suitsetas büroos lakkamatult
e-sigaretti, kuid teda võis näha tõmbamas pärissigareti suitsu sügavale kopsudesse samal silmapilgul, kui tema jalad tööpäeva lõpus kõnniteed puudutasid. Pati hääl oli nii madal ja räme, et telefonis aeti teda tihtipeale Strike’iga segi. Ta istus büroo eesruumis Robini endise laua taga ja oli võtnud nüüd, mil Robin oli läinud üle täisajaga detektiivitöö peale, üle suurema osa büroo telefonivastamisest ja haldamisest.
Strike ja Pat olid suhtunud algusest peale teineteisesse võitlushimuliselt ja see hämmastas Robinit, kellele meeldisid nad mõlemad. Robin oli Strike’i mõnikord välja löövate pahurushoogudega harjunud ja oli valmis talle need andestama, eriti kui kahtlustas, et tal on valud, Pat aga ei tundnud mingeid südametunnistusepiinu ja võis täiesti nähvata: „Kas see tapaks su ära, kui sa aitäh ütleksid?”, kui Strike ei ilmutanud juhtumisi piisavat tänulikkust, kui Pat talle telefonisõnumid edasi andis. Oli ilmselge, et tema ei tunne nüüd juba kuulsa detektiivi ees vähimatki aukartust, mida olid näidanud üles mõned ajutised sekretärid, kellest ühe oli Strike kohapeal lahti lasknud, kui nägi, et see filmib teda oma telefoniga büroo eesruumist. Asjaajaja käitumine andis lausa mõista, et ta elab igapäevases ootuses, et saab teada midagi, mis Strike’ile varju heidab, ja ta ilmutas teatud rahulolu, kui kuulis, et mõlk ühel kaustakapil tekkis sellest, et Strike virutas sellele kunagi rusikaga.
Samas aga olid toimikud täidetud, arved korras, kõik tšekid ilusti sisse kantud, telefonile vastati kiiresti, sõnumid anti edasi täpselt, büroos ei saanud kunagi otsa teekotid ega piim ja Pat polnud ainsatki korda jäänud tööle hiljaks, ükskõik milline ka polnud ilm ja vaatamata viivitustele metroorongide sõidugraafikus.
Oli ka tõsi, et Patile meeldis Morris, kes oligi enamiku tema harvade naeratuste adressaat. Morris vaatas alati hoolega, et pühendaks Patile kogu oma sinisilmse sarmi, enne kui Robini ette võttis. Pat uskus juba, et tema nooremate kolleegide vahel võib tärgata armulugu.
Robert Galbraith “Vere sund”
Eradetektiiv Cormoran Strike on Cornwallis oma perel külas, kui tema poole pöördub naine, kes palub talt abi oma ema leidmiseks – aastal 1974 astus noor naisarst oma töökoha uksest välja ning kadus jäljetult.
Strike pole kunagi varem nii vana juhtumiga rinda pistnud, aga kuigi lootus tõde välja selgitada on väike, ärkab temas huvi ning Margot Bamborough’ salapärane kadumine lisandub pikka nimekirja juhtumitest, mille kallal tema ja Robin Ellacott, tema partner detektiivibüroos, parajasti töötavad. Loe edasi…
About the author
