Kiires korras esmatiraaži läbi müünud raamatu “Jess, lapsed!” keskmes on lisaks rohkele eneseanalüüsile just need igapäevased, lihtsad meeldetuletused, kuidas lapsega keerulisel hetkel rääkida; kuidas iseendaga keerulisel hetkel rääkida; kuidas mitte üle mõelda; kuidas õigel hetkel piisavalt palju mõelda. Jutustasime nii nendel kui teistel teemadel põgusalt raamatu autori Merilin Mandeliga.
Tere, Merilin! Kuidas sul läheb?
Tere! Juba viimased paar aastat on petlikult tunne, et kui see kuu nüüd lõppeb, siis saab natuke hinge tõmmata ja nüüd sundisingi end päriselt seda hingetõmmet ka kalendrisse kirja panema, jess! Ehk siis praegu läheb puhkusel olles nii, et kella tiksumise ja lugemata kirjade asemel on kuklas hoopis ainult elevus, tänulikkus ja kohalolu. Aga tõesti, tohutult põnev aeg on ka laiemalt – iganädalased väljakutsed vahelduvad telksipäevade ja logelemisega ning igale saavutustundele järgneb ahhaa-tundega õppimismoment. Tasakaal!
“Jess, lapsed!” on päris mitmekülgne – selle nime all eksisteerib nii Instagrami konto, taskuhääling kui ka raamat. Mida “Jess, lapsed!” endast täpsemalt kujutab ning kuidas nägi välja teekond raamatuks saamiseni?
“Jess, lapsed!” on mu silmis algusest peale olnud selline terviklik projekt, millel on kindel eesmärk: anda hääl mõtetele, mis lapsevanemate ja teiste täiskasvanute peas liiga palju ruumi võtavad, muuta need mõtted hõlpsamini seeditavaks ja anda neile kasvatuspsühholoogia, vaimse tervise ja sotsiaalõiguslike põhimõtete najal pisut uut hingamist.
Instagrami vorm sobis selle eesmärgiga hästi, sest lapsevanemaid nõustades on selgunud, et aeg-ajalt vetsupotil istudes ja telefoni näppides on palju pingevabam uut infot vastu võtta kui pakse raamatuid läbi töötades.
Taskuhäälingu käimalükkavaks jõuks ja partneriks oli minu esimene Instagramist-tegelikkusesse-sõber Gea Ashilevi, kellega koos lahkame neid laste ja vanemlusega seotud teemasid, mis meid ennast parasjagu rohkem kõnetavad või millest puudust tunneme.
Raamatuks muutus kogu see kupatus samuti kuidagi orgaaniliselt – aina suurem hulk inimesi kirjutas mulle, et nad tahaksid neid mõtteid ja sõnu ka ilma ekraanideta lugeda või teistele edasi kinkida ja parasjagu oli mul raamatu tegemiseks nii motivatsiooni kui aega (viimane on tagantjärele muidugi vaieldav).
Kuna ma tahtsin, et see raamat ei jääks lihtsalt pärast ühekordset lugemist riiulile tolmu koguma, kasutasime koos kujundaja Madis Katziga inspiratsioonina väljendit raamat, mida saab kasutada. Äkki polegi see raamat, vaid on hoopis töövihik? Päevik? Tselluloosist terapeut? Igaühele oma!
Raamatuna jõudis “Jess, lapsed!” vaevu ilmuda, kui juba läbi müüs. Milliseid õppetundekirjastajana õppisid ning kas need mõnel viisil teise trüki puhul ka rakendust leidsid?
Õnneks on “Jess, lapsed!” juba mu teine raamat, mille ise välja andnud olen, nii et suurimad tehnilised, logistilised ja turunduslikud õppetunnid anti mulle hellalt mu esimese raamatuga “Klotsinurgajutud” ning sain sel korral end tunda juba natuke targemana, vähemalt näiliselt. Sellest olenemata varun järgmise raamatu tarbeks veel rohkem kannatlikkust, planeerin protsessideks veel rohkem aega ja palun veel rohkem abi.
Eduka raamatukirjastamise valemi keskmes on minu jaoks selline meeskond, keda saab pimesi usaldada ja kes usuvad ise ka, et see on ikka jõhkralt kihvt asi, mida koos teha. Selles osas olen ma algusest peale õnnega koos olnud! Aga tiraaži mõne nädalaga läbi müümine ei olnud mul sugugi plaanis – kavatsesin isegi jõulud sellega välja vedada. Eks näis, kas see õppetund teise trüki puhul juba rakendust leidis…
„Jess, lapsed!“ kaudu aitad tihti maandada vanemaks olemise pingeid huumori ja ääretu empaatia kaudu. Mida saaksime teha, et seda pinget ühiskonnana leevendada?
Oh, kui lihtne oleks öelda: “Me peaksime vähem muretsema, rohkem üksteist toetama ja leidma rahulolu pisiasjadest.”, aga reaalsus on pisut keerulisem. Me peaksime jõuliselt toetama igasuguseid struktuurseid muudatusi, mis tagaksid tihedama turvavõrgu nii inimeste kui perede tasandil, pritsima igasse nurka süsteemselt vaimse tervise tuge ja, mis ehk kõige käegakatsutavam, jälgima, milliseid narratiive me vanemlusest avalikult ja omakeskis toidame. Kõige läbivam tagasiside “Jess, lapsed!” projektile on, et see vähendab süü- ja läbikukkumistunnet, sest lõpuks ometi näevad inimesed, et nad on kõige paremas mõttes samasugused kui kõik teised.
Et üleüldine kontseptsioon ideaalsest lapsevanemast on täiesti jabur ja see ei arvesta ei ajude ega eludega. Ausalt, kui ma näen kuskil veel mõnd artiklit, mille pealkiri on variatsioon lausest “Loe siit, kuidas kasvatavad oma last täiuslikud vanemad!”, kavatsen lihtsalt plahvatada!
Lugemine on väga positiivse mõjuga tegevus mitmes eluetapis, seda eriti kasvueas. Mida kasvatuspsühholoogina lapsele lugedes või raamatuid valides soovitaksid meeles pidada?
Soovitan valida raamatuid, mis ka endale lusti pakuvad. Kui me räägime lugemishuvi tekitamisest, siis see ei teki eelkõige sellest, et lapsele loetakse raamatuid ette, vaid sellest, et lugemine ongi huvitav, põnev, kelmikas ja lõõgastav ajaviide, heal juhul isegi kõike korraga. Seda on aga väga raske siiralt reklaamida, kui me eeskujudena tuimalt ridu esitame, jõudmata ise ära oodata, millal lugu läbi saab. Kui sisu lusti ei tekita, saame vormile seda ise häälte ja karakteriga juurde anda. Ehk siis, nagu kõige muuga kasvatuses, loe ette nii nagu tahaksid, et sulle ette loetaks!
Kui raamatute ostmine ainult ehku peale tundub pisut riskantne, võib lapsel lasta raamaturiiulite vahel ise midagi silma järgi valida. Nii saab laps algusest peale protsessis osaleda ja jõutakse ehk selliste lugudeni, milleni meie täiskasvanulik püüdlikkus ise ei küündikski. Kui viimane variant ka õigeid lugusid kätte ei too, ei jäägi vist muud üle, kui ise neid lugusid suuliselt või kirjalikult luua, näiteks lapsest peategelasega. Okei, kui SEE ka ei toimi, saab võtta juba olemasolevad raamatud ja lugeda neid, asendades peategelase nime lapse nimega ja teised tegelased laste elus olevate inimestega – ma usun, et autorid annavad selle omavolilise tõlgenduse teile andeks.
Sind pärjati hiljuti Eesti Seksuaaltervise Liidu poolt “2020. aasta seksuaaltervise edendaja” tiitliga. Palju õnne! Miks on seksuaaltervisest rääkimine sulle kui „Jess, lapsed!“ loojale oluline?
Aitäh! See on kihvt tunnustus! Ma olen seksuaalkasvatust projekti sisse põiminud rohkelt ja teadlikult, sest kõike seda, mida ma tean nüüd seksuaaltervise, seksuaalsuse, kehalise autonoomia, naudingu, kehade ning vaimse ja füüsilise turvalisuse kohta, oleksin ma pidanud teadma juba paarkümmend aastat tagasi. See ei ole kivi kellegi kapsaaeda, sest me kõik kasvame oma ajastu peegeldusena, aga meil on lõpuks teadmised ja vahendid, mille abil ohte ning muresid ennetada, mitte ainult tagantjärele lahendada. Pluss, noh, kaua me ikka kollektiivselt neid valehäbisid ja tabusid toidame. Need teemad on täiskasvanutele kohati ebamugavad, jah, aga ebamugavus ei tohiks olla see põhjus, miks me lapsed, noored ja täiskasvanudki hädavajalikust infost ning toest ilma jätame.
Oleme kollektiivselt sügisesse rutiini tagasi harjumas, kuid eelmise lasteaia- ja kooliaasta keerukus on meil kõigil veel värskelt meeles. Kuidas tulla lapse või lapsevanemana toime ebakindlusega, mida eelseisev aasta tekitada võib?
Kas inimajaloos on üldse olnud mõni aasta, mida on suudetud täielikult ette ennustada? Mulle tundub, et ebakindluste, ootamatuste, konfliktide, plahvatavate närvide ja muutuvate plaanidega toimetuleku alguspunktiks ongi standardite ja ootuste langetamine. Ideaalstsenaariumid on kihvtid unistused, mida oma peas läbi mängida, ja on suurepärane, kui need päriselt ka juhtuvad, aga me ei ole läbikukkunud, kui ükski nendest plaanidest ei lähe ootuspäraselt. Tasub ka tõdeda tõsiasja, et kui arvestada kõike kliima- ja sotsiaalõiguslike teemadega seonduvat, siis ei teki ka meie lastel elus tõenäoliselt perioodi, mil ühiskonnana oleks meil Hästi Lihtne Elu. Seetõttu tasubki meil lastele juba praegu kaasa anda hästi palju tunnetega toimetuleku oskuseid, anda neile märku, et kodu on koht, kuhu nad on alati soojalt oodatud, mudeldada neile eneseanalüüsi ja toetada jõuliselt nende isiksuse kõiki tahke. Millest me ise rasketel hetkedel puudust tunneme? Pakkugem seda lastelegi!
Milliseid „jess“ hüüdma panevaid projekte sul silmapiiril veel terendab?
Enda arust tegin päris hea nalja, kui pakkusin umbes kuu aega tagasi välja mõtte, et järgmine raamat seerias peaks olema “Jess, täiskasvanud!”, kuhu mahuksid sisse kõik need pisut laiema haardega teemad, mis viimasel ajal aina rohkem Instagrami konto sisuks on olnud. Tuli välja, et see nali polnudki lugejate arvates nii absurdne kui esialgu tundus. Seega võtab mu peas juba kuju järgmine valge ja kollane isend, mis moodustaks “Jess, lapsed!” raamatuga mõnusa komplekti!
Väljaspool sõna-sõnalt jess-projekte annan igapäevaselt nii Peaasi.ee egiidi alt kui iseseisvalt vaimse tervise teemalisi loenguid ja koolitusi, mis oma mitmekülgsuselt hoiavad endagi aju ning vaimu tugevalt toonuses. Veel selle aastanumbri sees hakkavad “Jess, lapsed!” projekti raames toimuma ka loengud-koolitused ning tekib selline lisamaterjali-võrgustik, milleks seni polnud ei aju- ega ajaressursse. Täiega vinge aeg on, päriselt!
Lõpetuseks: palun jaga meiega enda mõnusate sügisõhtute lugemissoovitusi.
1. Jo Nesbø krimkad, sest skandinaavialikult sünge ja kergelt küünilise alatooniga hästi läbimõeldud krimiromaanid on just need isendid, mida ma eriti kiireks lõõgastumiseks isuga sisse ahmin – sotsiaalne aktivism peab ka vahepeal puhata saama!
2. Peatselt eesti keeles ilmuv “Nähtamatud naised” andis mulle täiesti uutlaadi statistilis-teadusliku vaatevinkli, läbi mille enda kui naise olemasolu ja liikumist maailmas vaadelda – ja tänu sellele sain tohutult palju “nii on” mõtteid korralikult tolmust puhastada, et neid siis uutmoodi ja kohati täiesti teisiti üles ehitada.
3. “Keha peab arvet” on vast kõige ‘erialalisem’ raamat siin nimekirjas, lahates viise, kuidas trauma meie aju ümber organiseerib ja hiljem seda oma haardes hoiab – seda esimest korda lugedes tundsin kuidagi eriti jõuliselt, kuidas kõik mu vaimse tervise alaste teadmiste killukesed tegelikult ühtseks võrgustikuks kokku kleepuvad, andes samas taustale sisu ja sisule tausta.
Merilin Mandel “Jess, lapsed!”
Kui saame lapsevanemaks, saab meie enda lapsepõlvekogemus korralikult läbi rapsitud. Mõni leiab minevikust palju sellist, mida tahab oma lastele edasi anda, teine kasvatab lapsi risti vastupidi, et lapsi säästa. Enda kogemusele lisanduvad teiste jutud ja läbielatu, valjult nõuavad oma ka raamatud ja nopped meediast ning kuskile valemisse asetub ka kõhutunne. Tulemuseks ongi pidev lahkheli “appi, ma ei tea, mida teha!” ja “ma tean ise kõige paremini, mida mu lapsel vaja on!” vahel. Ja noh, lisaks kõigele sellele peab veel hakkama saama ka lihtsalt inimesena! Et selles kaoses osapoolte vaimset tervist toetada, valmiski “Jess, lapsed!” raamat. Loe lähemalt…
About the author
