Illustraator Gerda Märtens on tuntud enda väga läbi töötatud illustratsioonide poolest ja neid on ta loonud juba väga paljudele lasteraamatutele. Äsja ilmus lasteraamat “Virmalised”, mille Gerda Märtens ise kirjutas ja ka illustreeris – tõeline autoriraamat! See on ilus lugu jääkarudest ja pruunkarudest, kes otsivad pidevalt muutuvas maailmas uut kohta elamiseks ja olemiseks. Raamatus on väga rikkalikud illustratsioonid ja mõnus kogus maagiat.
Sinu uus raamat räägib kliimamuutustest ja lootuse otsimisest. Kas see on teema, mis sind ennast kõige rohkem mõtisklema paneb või usud, et on palju lapsi, kes vajavad lootust ja lohutust?
Eks tegelikult mõlemat. Keskkonnateemad on mulle endale lapsest peale hinge läinud. Näiteks mäletan konkreetset lõiku ja illustratsiooni ühest lasteentsüklopeediast, mis selgitas, kuidas prügireostus ja plastik veelindudele mõjub. See info oli olemas juba 1990ndate laste jaoks. Kooliprogrammis oli palju juttu globaalsest soojenemisest. Kuigi 30 aasta jooksul on tehtud rohelisi samme, siis selgub, et see pole olnud piisav.
Mulle tundub, et kõige suurem probleem on inimloomuse tume pool – ahnus. Inimene tahab vägisi olla looduse isand, kuigi on sellest täielikult sõltuv. Kõik loodu meie ümber on nii kaunis ja väärtuslik ning omal kohal vajalik, aga inimene soovib ikka endale suuremat tükki krabada. Lõpuks viimegi elu planeedil loomulikust tasakaalust välja ja sellega kaasneb laviin hädasid.
Mulle on tõesti jäänud mulje, et lapsed on mures ning vajavad võimalust keskkonnaprobleemide üle arutleda. Ja neile tuleb sõna anda, sest meie loome praegu nende tulevikku.
Loodetavasti annab see raamat diskussiooni oma poeetilise panuse.
Oled siiani tegutsenud pigem illustraatorina. “Virmalised” on sinu esimene autoriraamat, kus said ise välja mõelda loo ja joonistada ka pildid. Mis oli uudset ja üllatavat autoriraamatu loomise protsessis?
Autoriraamatu tegemise juures on kõige võimsam elamus see, et sul ei ole piire. Sa võid viia tegelased sinna, kuhu soovid ning voolida neid oma soovi kohaselt nii sõnades kui pildis. Illustraatori töö ja inspiratsioon lähtub seevastu siiski eelkõige konkreetsest tekstist. Minu lugu jääkarust, kes on sunnitud kliimamuutuste tõttu Arktika maha jätma, võttis kuju pikema aja jooksul ning kui pildid olid valmis, sõnastasin teksti veel kord ümber.
Kirjutamise juures tõdesin, et ühte asja võib öelda miljonil eri moel. Tuleb leida see õige toon ja nüanss. Pildiraamatu puhul on oluline napp, aga täpne vorm.
Milline näeb välja sinu päevane rutiin, kui käsil on kirjutamis- või joonistamisperiood?
Kõige kindlam rutiin, ilma milleta ma elu ette ei kujuta, on topeltdoos hommikukohvi. Ülejäänud elemendid võivad varieeruda. Kuid kui ma olen keskendunud tööle raamatu kallal, siis ma eelistan tegeleda ainult sellega. Vajan vaid õhtust ümberlülitumist mingisse teise fantaasiamaailma – filmi või raamatusse.
„Virmaliste“ tegemise ajal vajasin ma palju vaikust, nii kirjutades kui joonistades. Kuna muutsin selle raamatu tarvis natuke oma illustratsioonitehnikat ja stiili, siis pidin protsessi kogu aeg jälgima ja analüüsima. Tuli siiski ette, et mängisid Vikerraadio „Käbi ei kuku…“ saated, vahel jõudsin „kõrvadega vaadata“ mitme nädala jagu „OP+“ saateid ja päris lõpuspurti tehes kuulasin non-stop noort ja geniaalset Billie Eilish’it.
Kuigi pikad töötunnid toovad kaasa ka sundasendist tulenevaid füüsilisi pingeid, siis lõõgastuda aitab hea toidu valmistamine ja muidugi selle söömine.
Sinu uues raamatus on omajagu maagiat ja poeesiat. Kas üritad läbi sellise prisma vaadelda ka igapäevaelu enda ümber?
Iga uus päev on seiklus! Iga päev on kingitus. Püüan sellise entuasismiga elada, sest mul on väga palju, mille eest tänulik olla. Tunnen, et olen vaba. See ongi kõige suurem maagia – mulle on antud võimalus midagi ära teha, mängida oma väiksel moel selles maailmas kaasa. Ja südamega asju tehes need toimivad.
Pean mainima, et praegu tegelikult ongi elu müstiline – viiruspandeemia muudab kiiresti maailma ja inimesi selle sees. Praegune reaalsus on täiesti ebareaalne.
Sa elad ja töötad hetkel Šveitsis. Kuidas viiruseepideemia sinu igapäevaelu praegusel ajal mõjutab?
Elu suletud Šveitsis on väga sarnane sellele, milline see on suletud Eestis. Kodust väljas käin vaid värsket õhku hingamas või toidupoes. Mulle kui kunstnikule on selline režiim siiski pigem tavapärane – töötan nagunii oma kodustuudios üksi ja enne tähtaegu juhtub alati, et ei pista mitu päeva järjest pead kodust välja. Lohutuseks kõigile, kellele see on raske – sellega on võimalik harjuda ning ühel hetkel see lõppeb!
Kuna töö mõttes olen hetkel vabam, täidan juurde tulnud aja uute projektide alustamisega, oma teadmiste täiendamisega ja kodus trenni tegemisega.
Suhtlemisvajadust aitavad korvata online-aperitiivid ehk video-grupivestlused. Ja erinevalt päris-aperost saab vestlusesse kutsuda kallid inimesed üle maailma!
Paljud meist loevad hetkel tavapärasest rohkem. Soovita meile mõnda head raamatut!
Kuna praegu liigutakse kõikjal palju looduses ning küllap jälgitakse sel korral kevade saabumist tavapärasest tähelepanelikumalt, soovitan inspiratsiooniks Piret Raua suurepärast romaani „Verihurmade aed“, mis lisaks põnevale loole ja tegelastele, räägib hurmaval moel taimede maailmast.
Gerda Märtens “Virmalised”
Arktika päikesetõus on maailma kõige kaunim vaatepilt, arvab jääkaru Jon, kui ühel hommikul taas oma kaameraga rannal uitab. Siis aga saabub vihm, mis ei lõpe ega lõpe, ja ta peab oma koduga hüvasti jätma. Jon pakib kokku kaamera, viimase tüki vorsti ja igaks juhuks villased sokid. Kaasa rändab ka vanaisa kingitud tinakarbike, mille võib avada alles siis, „kui on väga vaja“ – nii on papa nõudnud… Loe edasi…
Vaata teisi Gerda Märtensi illustreeritud raamatuid!
About the author
