Kui eestlane nõukogude ajal koolis käis, kuulis ta esimest korda neutronpommist. See tapab inimesed ära, ent jätab hooned ja ehitised püsti. Viskad pommi okupeeritavale alale ja võid juba paari tunni pärast uusasukad peale saata. Vaja vaid surnukehad minema lohistada ning uus elu võib värskelt vallutatud territooriumil alata.
Hirmus lugu ja võigas pomm. Ning omamoodi tarbetu, vähemalt Eesti võimalikul hõivamisel. Nimelt vabastab eestlane kord aastas oma linnad ja hooned vabatahtlikult, neutronpommi pole vaja visatagi. See hetk aastas saabub 23. juunil ehk jaanilaupäeval ning kes sel ajal oma linnakorteris passib, on kas loll või venelane.
Juba eelmisel õhtul on suuremad teed autodest ummistunud, justkui toimuks inimeste organiseeritud evakueerimine. Eestlane lahkub kodust ega peatu enne, kui esimest kadakat näeb. Ta pargib auto puude vahele, püstitab telgi, tõstab šašlõki välja ja asub lõket tegema.
Loomulikult keerab eestlane lahti autoraadio ning paneb selle kõige kangema volüümiga mütsuma, sest mis on jaaniöö ilma Elmari soovikontserdita? Diskor edastab tervitusi, marinaadist tilkuvad lihakäntsakad susisevad süte kohal ning eestlase tuju tõuseb iga minutiga.
Eestlane pole sel olulisel õhtul üksi. Mõnikümmend meetrit eemal sussutab grillvorste teine eestlane, seejärel kolmas ja nii edasi. Kogu kadakavälu on tümpsuvaid maastureid täis ning peagi hakatakse ühiseid meelelahutusi välja mõtlema.
Olulisim jaanikomme on rammukatsumine, sest juba tuhat aastat tagasi hinnati eestlase võimekust elus hakkama saada selle järgi, mitu meest ta köie otsas pikali suutis tõmmata. Köieveost tõuseb pahatihti tüli ja jõukatsumise tegeliku võitja otsustab välkuv pussnuga. Jaaniöise kõrilõikamise komme on aga pärit Soomest, kus eestlane miinimumpalga eest eterniitkatuseid käib panemas, nii et kes süüdlast tahab otsida, peab pilgu põhja suunas pöörama.
Ka naised saavad end jaaniõhtul sportlikult proovile panna. Igas telgis on vähemalt kolm kasti siidrit ja neid on hea ühest lõkkeplatsi otsast teise tassida. Ikka võidu peale, kuidas muidu: kes kiiremini finišisse jõuab, kuuspakid turjal, see tugevaima aplausi välja teenib. Eestlasele pakub taoline vaatemäng tõelist rõõmu, sest pingul näoga kärakat tassivas naisterahvas on midagi väga erutavat.
Kui sport tehtud, hakkab eestlane jaaniussi ehk emast jaanimardikat otsima. Ladinapäraselt nimetatakse jaaniussi Lampyris noctiluca’ks ning huvitavaks muudab tolle putuka rohekat valgust kiirgav tagumik. Kes jaaniussi leiab, sellel läheb elus hästi. Kes aga jaaniussile peale astub, seda ootab tulekahju. Eestlane teab jaanimardikal ka meditsiinilist otstarvet olevat. Nimelt tuleb marutõbise koera hammustuse korral jaaniuss meepotti uputada ja kogu kupatus seejärel ära süüa.
Kell tiksub märkamatult südaööni ning saabub aeg tantsima hakata. Elmari soovikontsert kruvib tempot, sest Heli Läätse fännid on magama jäänud ega suuda enam raadiosse helistada. Hiljemalt kaheksaks hommikul väsib aga vapraimgi tantsulõvi ning terves riigis pole ühtegi ärkvel inimest.
Kui keegi peaks tahtma Eesti ära võtta, siis nüüd on selleks parim aeg.
Mihkel Raud “Eestlase käsiraamat”
Kes on õige eestlane? Sellele küsimusele on vastuseid otsitud aastasadu, kuid ilmeksimatut viisi “tõelise eestlase” väljaselgitamiseks pole siiani leitud. Nüüd on see lõpuks olemas! “Eestlase käsiraamatust” leiad täpselt sada asja, mida iga õige eestlane teeb. Oled sa Lembitu soo vääriline või kannatasid su esivanemad ilmaasjata? Hakka lugema ja saad teada!
Loe edasi…
