Toomas Kall “Paunvere lõpp”
1912. aastal avaldas Oskar Luts jutustuse „Kevade”, mis sai kohe lugejate lemmikuks, peagi aga üheks eesti kirjanduse tüvitekstiks.
1975. aastal kuulus „Kevade” meie kultuuriruumi juba nii orgaaniliselt, et Toomas Kall tõesti uskus: mingisugune „Kevade” oleks meil isegi siis, kui Luts ei oleks seda omal ajal kirjutanud. Ainult et missugune „Kevade” täpselt? Nii hakkaski ta otsima vastust küsimusele, kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid.
Nii jõudsidki ühtede kaante vahele kõik kahekümne viie eesti kirjaniku kujuteldavad „Kevaded”, mis seni on ilmunud, lisaks tosin veel avaldamata paroodiat. Enamik neist uus-„Kevadetest” on kas lühemad või pikemad jutustused, kuid on ka luulet, samuti on esindatud aforismid (Arvo Valton), kuuldemäng (Jüri Tuulik), päevik (Tõnu Õnnepalu), kirjavahetus (Jaan Kaplinski), e-kirjavahetus (Mart Juur) ja koguni traktaat (Olev Remsu).
Jan Kaus soovitab: “See eesti kirjanikke parodeeriv raamat ajas mind ikka päris mitmes kohas kõva häälega naerma. Tõsi, Kalli nalja tajumiseks peab päris hästi tundma konteksti – mitte ainult eesti kirjanduse üldpilti, vaid konkreetselt kirjanike stiili. Näide. Jaan Kaplinski peatükis kirjutab autor, et Toots on keeleuuendaja, kuna „pakkus rutiinse „üks-kaks-kolm“ asemele „ükat-kakat-kaukaritsa“. See on väga vaimukas torge Kaplinski keelealaste mõõduvõtmiste, keelepuritaanlusega võitlemise pihta. Kuna ka mu enda kirjutatu on sattunud „Paunvere lõpu“ lehekülgedele, peab kohe märkima, et Kalli paroodia mõjumiseks peaks lugeja olema tuttav mu miniatuurikogudega.
Ent Kalli raamat paneb üldisemaltki mõtlema paroodiažanrile. Mu meelest teeb paroodia põnevaks just asjaolu, et selles on koos terav kriitika ja lugupidamine. Ühelt poolt tabab Kall väga hästi parodeeritavate autorite käibevõtteid ja -mõtteid, tõestades, et just parodeerides saab teha vägagi tabavat tekstikriitikat. Teisalt aga on raske parodeerida teksti või nähtust, millel puudub isikupära. Nii et isiklikult võtan enda Kalli raamatusse sattumist omamoodi tunnustusena.
Nii et ideaalne raamat kõigile neile, kelle meeldib intelligentne nali, mis ammutab eesti kultuurist.”
