Jan Kaus, tõeline multitalent – kirjanik, luuletaja, tõlkija, muusik ja näitleja – tutvustab Rahva Raamatu blogis kolmel korral kuus häid raamatuid.
Andrus Kasemaa “Vanapoiss”
Soovisin täna ühele vanapoisile palju õnne sünnipäevaks. Ta on vanem kui mina. Poole vanem või lausa 70 vist saab. Ma ei teagi täpselt. Ta ei puhka kunagi, ta ütleb, tal on nii palju tööd, saadab valda kirju, teeb järelepärimisi, miks on prügimajandus halvasti korraldatud ja millal vald külatee korda teeb. Püüab me kodumaad kenamaks ja paremaks teha. Vahel harva leiab ta aega, et kodus tikripõõsa taga päevitada, sest rannas käia talle ei meeldi. Liiga palju koledaid inimesi. Tema seda päris korda tegemist ei näegi, enne ta sureb, sest selle maa korda tegemine võtab veel aastakümneid, kui mitte sajandeid. Ma tean, et minugi surres on see riik veel endine, endiselt asub ta Ida-Euroopas ja siia ta jääbki. Aga kindlasti, kui ta sureb, see tuttav vanapoiss, siis peaks ta hauale panema kivi, mälestuskivi, et vaatamata kurjusele, vanapoisi üksikusele, ta sassis toale, kõigile neile kummalistele nõudlikele kirjadele, mis ta valda ja ministeeriumitesse saatis, ja hoolimata sellest, et kõik olid juba tüdinud, kui nägid ta e-kirja postkastis ja et ta neid kiusas – vaatamata kõigele ta tahtis me riiki paremaks muuta ja kindlasti natuke muutis ka. Mulle endalegi meeldib kirjutada palju kirju, pommitada ametnikke kirjadega. Kogu aeg on nii palju mõelda, teha järelepärimisi, ettepanekuid, kirjutada valda, miks on külatee ääred niitmata, kuigi teised külad on kõik korras. Miks meie vald on nii vaene. Miks on nii hoolimatu. Vanapoisid on nagu vanamutid, ei karda kedagi, hoiavad üleval seda maailma. Vanapoisi süda on julge, kartmatu, hulljulge, hull. Jobu ja kirglik. Loe edasi…
Jan Kaus soovitab: “Selle raamatuga on Tõnu Õnnepalu saanud endale tähelepanuväärse mantlipärija, torssis kasulapse. Kui Õnnepalu jagab oma eraldumisi raugelt, mõtisklevalt, mõõdetud maitsekusega, nii et tema tekst toob meelde Alexandre Dumas’ Aramisi, kes näpistas pidevalt oma kõrvalesti, et need kenasti punetaksid, siis Kasemaa on võtnud palju sõjakama hoiaku, mõõk on tupest pooleldi väljas ja vahutordid suunurkades. Võikski öelda, et ”Vanapoisis” meenutab Kasemaa afektiseisundisse sattunud Õnnepalu, elava klassiku pahast versiooni, kes ei vaevu tegema elegantseid liigutusi, vaid lajatab otse, julgelt.
Mis on siis Kasemaa raamatu keskne teema? See ilmneb järgmises tsitaadis: ”Kui rumal kole aeg. Ma ei salli kedagi” (lk 69). Kõik viskab üle, kõik tundub vastik. Kusjuures on huvitav jälgida, et nõmedast kaasajast eemaldutakse sageli just esteetilistel põhjustel. Pisut utreeritult võiks väita, et Kasemaale mõjuvad inimese halvast iseloomust palju hullemini inimese määrdunud trussikud. Lühemalt: ebameeldivus tähendab ”Vanapoisi” minajutustajale ennekõike koledust. Muidugi on kole ka autori kodumaa, mille siunamine tuletab meelde Carl-Johan Vallgreni raamatut ”Härra Bachmanni brošüüri jaoks”, suurepärast vihakirja Rootsile. Mis sunnib omakorda lisama, et igaks juhuks ei tasu tõmmata autori ja tema minajutustaja vahele selget võrdusmärki.
Ajuti toob Kasemaa seestunud stiil meelde Céline’i ja tema vaimsed järglased – näiteks Henry Milleri. Ent ”Vanapoiss” ei keera ekstaatiliseks, vaid meenutab pigem kuiva köha, tekst on tulvil spastilisi sööste, või nagu talletataks pihtimusi laienenud eesnäärme katkendliku joaga – muide, põietühjendamisi mainitakse raamatus korduvalt. Kasemaa vihakõne ongi huvitav ennekõike seetõttu, et stiil võimendab sisu jõuga, mis muudab need kaks mingis mõttes eristamatuks.”
Tutvu raamatuga lähemalt Rahva Raamatu e-poes.
Loe ka teisi Jan Kausi lugemissoovitusi!