See raamat on seiklus, mis kisub sellisesse sügavusse, kust lugeja enam endisena ei välju. Ta on tõstetud ja kantud esiisade tarkusest ja väest, ilust ja usust, nende meeste hingesügavusest ja armastusest.
EESTI VANAISADE LOOD
Lõik Peeter Kulli loost, kes käis Tšornobõlis:
Tervis andis Tšornobõlis pidevalt märku. „Maitset ei tunne, lõhna ei tunne, valus kuskilt pole,“ sõnab mees.
„Noh, nagu koroona,“ naljatleb abikaasa Sirje.
„Mida lähemale jaamale jõudsid, seda uimasemaks jäid. Palju oli poisse, kes olid rõõmsameelsed nalja- ja laulumehed. Mida lähemale jaamale, seda vaiksemaks kõik jäid. Eriti hullud olid öised vahetused, kui olid nagunii magamata. See kiiritus mõjus nii palju, et tegi uimaseks. Pidime tinaplaate viima seljas üles, et panna kolmanda ja neljanda reaktori vahelist seina kinni. Pesime seadmeid, mida polnud võimalik välja viia, aga loodeti vist uuesti käivitada. Praegu vist seisab seal kõik.“
Märgin, et turistidele on Tšornobõl praegu küll uudistamiseks avatud. „Mina ei soovitaks küll sinna minna,“ mõtiskleb mees.
Kui praegu käivad turistid kummituslinnas dosimeetritega ringi ja saavad kiirgust mõõta, siis toona toimetasid mehed ilma igasuguse aimduseta, kui palju nad kiiritada saavad. „Kui käisid jaamas vahetuses ära, siis pandi lihtsalt kirja, et oled saanud 0,3 röntgenit, ühik PDR. Kui 10 PDRi oli koos, siis oleksid pidanud koju saama.“
Peeter tegi 11 vahetust jaamas ära ja sai siis juhtima polguvana villist, mis oli muide Paide kino masin. „Siis oli seadus, et kui polguvana läks koju, sai autojuht ka koju. Aga polguvana oli kaks nädalat haige. Autojuht sai koju minna, sest tal oli doos käes, aga polguvana pidi haiguse tõttu kauemaks jääma. Ega keegi siis tahtnud kauemaks jääda – juht otsis enda asemele kedagi, et koju saada, kes veaks polguvana tema aja lõpuni. Mul vedas, et autojuhiload olid tasku jäänud.“
Peeter lootis, et äkki saab polguvanaga koos minema. „Küsis mult, kui kaua oled siin olnud. Poolteist kuud. Siis ta vangutas pead, et ei saa nii vara ära lasta. Ütlesin, et mul saab novembris kolm kuud täis ja tahaks poja sünnipäevaks koju saada. Aga auto peal ei teadnud, millal see 10 PDRi täis saab. Võisid ka kuus kuud ära olla.“ Mees võttis siiski polguvanalt lubaduse, et ta järgmisele ülemusele mainiks, et kui tal kolm kuud novembris täis saab ja endale asendaja leiab, siis saab koju sõita. „Davai, saglasno!“ vastas polguvana, nõus.
*Parim luure on kuulata mutte!
Autoga oli vaja liikuda mitte ainult jaama vahet, aga ka metsas, kus ekskavaatorid kaevasid radioaktiivseid jäätmeid maa sisse. „Aatomijaama ümbert kooriti pinnas ära ja maeti metsadesse maha,“ selgitab Peeter. „Teadsime, et seal oli esimesest perioodist film tehtud. Vabal ajal vaatasime suures kultuurimajaks tehtud angaaris filmi ja kuskilt sai siis see välja nipitatud. Jaapanlased andsid robotid, et jaama ümbrust koorida, aga isegi robotid tõrkusid sinna minemast, sest nii suur radioaktiivsus oli. See oli päris hull seal. Aga kõige rohkem on kahju inimestest, kes pidid minema kohe, kui pauk käis. Ega tuletõrjujad saanud aru, millega täpselt tegu – nemad läksid tuld kustutama ja neile ei öeldud, et seal on tohutu radioaktiivsus. Pärast surid nad kõik nagu kärbsed.“
Küll teadis väga hästi, millega tegu, aatomielektrijaama peainsener. „Ta kolis öösel oma perekonna ära Prõpjati linnast, kus jaama teenindav personal elas.“
1970. aastal rajatud Prõpjat asub umbes kolme kilomeetri kaugusel Tšornobõli tuumajaamast. Katastroofi hetkel elas seal 49 000 inimest ehk sama palju kui praegu on Pärnus elanikke. Peetri sõnul oli seal kohal näha, kuidas elu oli tunnipealt seisma jäänud: rõdudel kuivasid pesud, autod seisid tänavatel, ainsad elusolendid olid hulkuvad koerad ja kassid. „See oli nagu õudusunenägu.“
Prõpjat ja selle lähiümbrus on veel mitmesaja aasta jooksul elamiskõlmbatu, kuigi enamikes kohtades ei ületa kiirgus lubatavat doosi 1 μSv (mikrosiivert) tunni kohta. Kuna linnas olevad esemed pole enam radioaktiivsed, on Prõpjat praktiliselt paljaks rüüstatud. „Päevadel, kui me jaamas ei käinud, veeti meid küladesse. Pesime seal katuseid. Seal oli ka talusid, kus oli vanainimesi, kes ei lahkunud kodust.“
Peetrile meenub, kuidas nad kord jaamast tulles nägid vanaprouasid kõndimas, seenekorvid käes. „Polguvana ütles, et parim luure on kuulata, mida mutid räägivad. Võtsime mutid peale ja nemad rääkisid täie kindlameelsusega, et mis te, pojakesed, teete, siin pole ohtu, minge koju! Nad olid saatnud seened Kiievi laborisse ja tuli vastus, et kõik on korras.“
„Siis võis ju paberile ükskõik mida panna,“ täiendab Sirje.
„Jube jõud on radiatsioonil. Männimetsad läksid ümberringi pruuniks. Aga õunad, maasikad kasvasid täie jõuga edasi. Teinekord võtsin uusi vastu ja viisin vanu ära – liikusin raudteejaama vahet. Kui transiitrongid tegid peatuse, siis kohalikud müüsid reisijatele ploome ja õunu. Keegi ei hoiatanud neid, millisesse piirkonda nad on sattunud. Seda oli valus vaadata, aeg oli kummaline. Polguvana hoiatas, et vaata, et sa neid õunu, ploome ega maasikaid söö. Ka kohalikku vett ei tohtinud juua. Kastideviisi toodi mineraalvett.“
Lõik Henn Hundi loost:
Hennul paluti ilmuda kell viis hommikul sõjaväekomissariaati, kus suur ülemus samuti kohal oli. „Ta muidu ei pidanud seal olema, aga ütles, et ta tuli mulle spetsiaalselt ütlema, et ma lähen Kollase mere äärde, kaugemale ma sind saata ei saa!“ naerab Henn.
Noormees saadeti eksikombel näidisväeosasse Ussuriiski linna, Hiina piiri ja Jaapani mere lähistel. „Seal olid ülikõrged nõuded, ülitäpne kord. Mulle see ei meeldinud. Küürisin seal peldikuid, et seda nägu,“ räägib mees.
Väljaõppinud dessantnik jõudis oma lühikese valesuunamise jooksul taas vaenlaseid soetada. Ainsa kamraadi leidis ta staršinas, kes oli paras kärakavend, ja noor Ostap Bender leidis viise tema varustamiseks. „Üliranged patrullid olid, linnas oli sõduritel võimatu liikuda, kui linnaluba polnud. Ma nihverdasin erariided ja müüsin külaelanikele sõjaväeasju: sineleid, saapaid. Ma tõin staršinale viina ja ta ütles, kurat, mis nad sind piinavad. Tegi asja ära ja sain kaptjoršikuks. Kasarmus oli riideladu, kus olid tööriided, vormid, kuivati. Kõige selle eest tuli hoolitseda. Siis olin iseenda peremees, mul oli laulupidu. Pidin vaid selle eest hoolitsema, et vanal oleks naps olemas.“
Laulupidu kestis peaaegu sügiseni ja siis tulid õiged dokumendid välja. Henn saadeti Jaapani mere äärde Nahodka kõrvale eriüksuse rühma, kus oli alla saja mehe – kõik dessantnikud. „Seal läks tõeline trill lahti!“ räägib Henn. „Aasta aega õpetati mind tapma sõna kõige otsesemas mõttes. Tapma kõikvõimalike relvadega ja ilma relvadeta. Eriükses olid jiu-jitsu, karate ja igasuguste võitluskunstide spetsiaalõpetajad, kes olid Hiinas ja Jaapanis välja õppinud. Olgugi, et väljamaavärki väljaspool justkui ei tunnistatud. Meid õpetati niimoodi välja, et võisid unepealt tappa.“
Küsin, kas siis päriselt ka tapeti. „Ei,“ vastab Henn kavalalt naerdes.
Erirühma abi läks vaja juba 1969. aasta augustis Hiina ja Venemaa piiril Ussuuri jõel asuval Damanski saarel. Sellest konfliktist pole just väga põhjalikult räägitud, kuigi see oleks napilt juhatanud kaks suurriiki ilmselt kolmanda ilmasõjani. „Saarel olid Vene väeosad. Hiinlased pidasid Damanskit enda omaks, venelased enda omaks,“ selgitab Henn. „Diplomaatilised rääkimised käisid juba ammu, sest hiinlased hakkasid saart taga nõudma. Ühel hetkel tungisid hiinlased tohutu massiga saarele, hakkasid pommitama ja võtsid saare juba piiramisrõngasse. Täielik sõda! Kuna veeteed pidi läheneda ei saanud, siis oli meie erirühma vaja, et kõrgemad ohvitserid sealt helikopteritega ära tuua.“
Kuulirahe all lasti mõnigi lennumasin alla, kuid Hennul ja kamraadidel õnnestus tähtsamad ninad saarelt ära tuua. „Aga teised? Haavatuid kui palju! „Neid pole vaja!“. Ma polnud meie väikse grupi komandör, aga minu mõjuvõim oli nii suur, et komandör kuulas mind – teeme ühe treti veel. Läksime saarele ja panime haavatuid peale. Siis ilmus järsku üks major veel kuskilt välja, ta polnud haavatud, aga tahtis peale ronida. Mul oli kopter juba pilgeni täis, hea, kui õhkugi tõuseb. Siis ma tegin ühe liigutuse… Ma ei tapnud teda ära, aga ta jäi minust sinna,“ räägib mees tõsiselt. „Kui olin laadungiga tagasi jõudnud… kaks tundi pärast seda lasid venelased saare rohkem kui 20 000 sõjaväelasega õhku. Saar oli mineeritud.“
Ametlike andmete järgi hukkus lahingus mõnisada meest, aga tõde ei saa me ilmselt kunagi teada, sest vahejuhtumit salati aastaid maha. „Eranditult kõik, kes olid osalised, kutsuti väja, lugesime ette lepingu. Juhtum oli ülimalt salastatud ja selle edasirääkimise ainus karistus oli surmanuhtlus.“
Ühe karistuse sai Henn kohe kätte – käsu eiramise eest 62 päevaks vangi. „Teised said medalid,“ muheleb Henn.
Mees istus karistuse ajal öösel kongis, päeval tegi teiste karistatutega tööd lasteaia pargis puid lõhkudes ja aeda korrastades, püssiga soldat korda valvamas. „Kohtasin seal lasteaiakasvataja Natašat. Tema tõi pudeli, püssimehe jootsin täis, ülejäänud tegid tööd ja mina olin Natašaga. Korralik tööjaotus!“ muigab mees.
Sedagi pidu polnud kauaks, sest korrale allumatu mees kihutati eriväeosast minema Sahhalini saarele.
Pärast mitmepäevast laevasõitu jõudis kalalaev Kamtšatkale välja. Henn viidi sideväeosasse. „Kamtšatka oli täis punkte, kus olid sidekeskused kahekaupa ja igas keskuses kaks meest valves. Me pidime vastu võtma erinevaid signaale ja neid edasi andma. Minu punkt oli mäe külje peal, mitusada meetrit merepinnast kõrgemal.“
Hennu paarimeheks oli Läti poiss Jānis, kellega koos käidi valveid tegemas. Peagi jõudis kätte lumine talv. „Olime parasjagu oma punktis valves ja tuli tohutu lumetorm, sadu oli meeletu, tuul lükkas lund ülevalt muudkui peale ja meie punker jäi lume alla. Antennid läksid puruks, side katkes.“
Väikses putkas polnud muud kui laud, aparatuur, kaks taburetti ja nari seina ääres. Toiduvaru oli kaasas ühe vahetuse jagu. Hennul oli lisaks tagavara odavast šokolaadist, mida sõduritele seal lahkelt jagati. „Mingit infot ei ole, midagi ei kuule ega näe, söök sai otsa, ainult šokolaad oli alles. Olime nädal aega oodanud ja mõtlesime, et nii võib nälga surra. Mõtlesime, et tuleb minema hakata.“
Hiljem selgus, et maja kohal oli neli meetrit lund. Mehed tegid õige otsuse hakata kaevama teed kasarmuni maa pealt. Henn lükkas, šokolaadikott seljas, eest lund taha Jānisele, Jānis lükkas koorma enda selja taha, ja niimoodi mehed vaevaliselt kraapisid. „Läksime ja läksime, tee otsa ei saa… Jānisel ütlesid närvid üles. Ta oli küllalt õrna hingega poiss. Tal tekkis klaustrofoobia, mis läks aina hullemaks, püüdsin rääkida, aga sisemine trauma läks nii suureks, et tema süda jäi seisma.“
Küsin, kuidas see tema enda seisundit mõjutas, kui sõber kõrval ootamatult suri. „Ma olen nii palju läbi elanud, et sellised asjad ei mõjunud. Siis oleksin ka mina sinna jäänud, kui mõjuks,“ naerab Henn. „Mina kaevasin edasi. Jätsin šokolaadikoti maha, sest nüüd oli vaja Jānist ka kaasa vedada. Kuidas ma ta siis sinna jätan? Vahepeal mõtlesin, et lähen šokolaadikotile järele, sest enne oli kõht täis, aga siis läks tühjaks. Ma siis ei teadvustanud, kui kaua mul läheb. Lund sai süüa, veevajaduse sai sellega kuidagi rahuldatud.“
Küsin, kuidas ta sai ilma energiavarudeta üldse kaevata. „Ega energia tule ainult söögist. Kui me teadvustame, et ainult söök annab energiat, siis saab energia otsa. Kui oleme alateadlikult avatud, siis saad energiat mujaltki. Iga inimene sünnib ilmale teatud elujõu ja energiaga, mida vaim on planeerinud maa peal elamiseks. Vastavalt vastu võetud otsustele saab seda kogust suurendada või ära kasutada. Minu elujõud on ülivõimas. Oli juba sünnihetkel. Praegu söön vahel mõne võileiva, kui meelde tuleb, aga söök on viimane asi, millele mõelda.“
Tagasi kaevamise juurde minnes, küsin Hennult, kas tal mitte kordagi ei tekkinud mõttesähvatustki, et ta sinna laviini alla jääb. „Ei. Kui selline mõte tuleb, siis jäädki sinna,“ ütleb ta naerdes. „Lihtsalt lähed ja kõik!“
Lume alt väljapääsemiseni läks kaks nädalat. Küsin, mida ta tundis lõpuks ometi ilmavalgust nähes. „Noh, tore oli ikka!“ ütleb ta kergelt õlgu kehitades, suunurgad kõrvuni. „Kurb tunne oli Jānisest. Tore poiss oli.“
Noormehe keha saadeti tagasi kodumaale. Ta polnud ainus, kes lumetormile elu andis. „Üle tuhande mehe oli sidejaoskonnas. Lumetorm hõlmas tohutuid alasid ja seal suri kümnete kaupa. Otsiti taga küll, aga keda sa siis leidsid seal.“
Ütlen Hennule, et see lugu kõlab nagu Hollywoodi stsenaarium ja on täiesti uskumatu. Ta ei püüagi mind ümber veenma hakata, vaid jätkab rahulikult jutustamist.
EESTI VANAISADE SALATARKUSED
* Koroonaviirus tekitab haiguse arvatavasti nendes, kellel on eriti nõrk immuunsus, kehvad kopsud, hüpoksia ehk pidev hapnikupuudus organismis; on mitmed omaette jäetud (ainult sümptomaatiliselt ravitavad, mahasurutud) kroonilised haigused.
Inimesed, kes on unustanud hoolitseda organismi eest, lükkavad terviseprobleemid riigi ja arstide õlgadele. Tekkinud olukorda võib tõlgendada kui saatuse või Jumala juhtimist, et inimesed saaksid kiiremini aru – tervise eest hoolitsemata ei saa edasi elada paanikata, õnnelikult. Senisele eluviisile tuleb teha lõpp.
* Väga ühekülgne on soovitus epideemia ajal istuda kodus isolatsioonis seni, kuni organism saab ise võimaliku nakkusega hakkama, „kuskilt“ tekib vajalik immuunsus. Organismi tuleb kindlasti ka ise abistada, sest selles on alati mitmed talitlemistakistused. Kodus olemisel on õige tegutsemisviis järgmine:
- õpi ise õigesti looduslikest produktidest toite valmistama;
- loobu ohtlikest tööstuslikult valmistatud toiduainetest, taimsetest rasvadest, madala rasvasisaldusega toitudest;
- tarvita õigeid rasvu, valku, selliseid süsivesikuid (aeglased või kiired), mida organism vajab tegutsemiseks;
- planeeri dieet, mis arvestab organismi tervislikku seisundit, haiguste ilmnemisel toetamise vajadust ja tegutsemise iseärasusi (õppimine, puhkus, treening, perekonnas elamine jne);
- igasuguse haiguse, COVID-19 või algava kopsupõletiku tunnusmärkide avastamisel võta kohe ühendust arstiga!
* Et mitte karta koroonaviirust, tuleb heal tasemel hoida immuunsust, kopse, õigesti hingata ja loobuda epideemia ajal kõikidest, isegi ainult vähesel määral ohtlikest tööstuslikult valmistatud produktidest.
Pamela Maran “Eesti vanaisade lood ja salatarkused”
66 Eesti vanaisa räägivad sõjast, pattudest, võitudest, kaotustest, kosmilistest arusaamadest, universumi saladustest ja isegi võitmatust armastusest.
Siin räägivad mehed, kes on kogenud surma hingust, aga ka elu võrratut avarust, mida teadus ja mõistus seletada ei suuda. Need lood ajavad nutma, naerma, panevad mõtlema, tundma ja üdini kaasa elama.
