„Salakuulaja Vastseliinas“ on eellugu raamatutele „Kättemaks Kirumpääl“ ja „Veritasu Tartus“. Kõik need viivad lugeja 14. sajandi viimase veerandi intriigidesse Tartu piiskopkonnas ning Liivimaal, aga eelkõige jutustavad loo inimestest nende keskel.
Esimene peatükk. Müür püsib
Nool plaksatas vastu kivimüüri pilbasteks, siis teine. Neid tuli veelgi. Noor sõjasulane varjus kiiresti rinnatise taha. Õnneks polnud nooled tabanud. Mees piilus välja. Pilkases öös polnud kedagi näha, pealegi valgustas tõrviku kuma nagunii ainult müüri sisekülge. Tumedalt tintjas öös vingus uus nool, tabades vahitorni seina. Sihtmärki nägemata haaras sõjasulane siiski vinnastatud ammu ning päästis noole lendu. Ta vinnastas uuesti, püüdes meenutada, kus sai jõekaldal hobusega ratsutada. Seejärel päästis selles suunas uuesti. Kumbki lask ei tabanud, kuid vihinat kuuldes pidi kaitsja taas varjuma. Jälle vinnastas sõjasulane kummargil olles ammu, lämbes suveöös higi vammuse ja rõngassärgi alt ojana allapoole voolamas. Seekord oli ta aga kuulnud vibunööri vingumist ning sinna ka sihtis. Keegi karjatas, kostis tuhm mütsatus. Laskja ei teadnud, kas tabas tema või samal ajal ambunud teine sõjasulane.
Uuesti oli kuulda vibunööride vingumist. Teine vahis olev sõjasulane haaras kukkudes kaelast. Tema kiiver veeres peast, tekitades hoovile kukkudes valju kolinat. Müüri varjust välja karates ambus mees taas samas sihis, ent ei kuulnud, et oleks kedagi tabanud. Küll aga kostitati teda ennast noolerahega, kui ta valudes tõmbleva ja maas koriseva kaaslase juurde jooksis. Haavatu, endal nool rinnust välja turritamas, vaatas noorele sõjasulasele otsa. Siis maigutas midagi öelda soovides suud. Ometi ei suutnud ta tuua nähtavale midagi kui maigutused ja kuuldavale vaid kähina.
Taas plaksatasid nooled torniseina, puistates mehed üle kildunud vartest ja mördist tekkinud puruga. Üks puutükk tungis maaslamajale silma, kuid tühjaks jooksval silmal polnud enam tähtsust. Sõjasulane Jorgen oli surnud.
Noor sõjasulane vaatas sisehoovi, kust teised kaitsjad juba müürile jooksid. Linnuseisand oli päev varem läinud kaaskonnaga Tartu piiskopi teist piiri kaitsvasse kantsi ning siis Kirumpääle pidustustele ratsutanud. Pihkvalased olid taas rünnanud ajal, mil oli kohal vähem kaitsjaid. Paistis, et Pihkva pole ikka veel leppinud Vastseliina rajamisega piirile. Kuigi taolisest retkest polnud abi kindluse hõivamiseks, sest Neuhauseni[1] kohta öeldi, et see on tugevaim linnus isamaal, piisas sellest ometi rahuliku elu häirimiseks. Aga mis kõige tähtsam – vaenlasele pidi olema teada, millal on kohal vähem mehi. Nii et keegi pidi olema äraandja.
Taas plaksatasid nooled. Nüüd jõudsid uued mehed müürile ning tihenenud noolerahe sundis pihkvalased taanduma. „Peaks Irboska või Pihkva alla sarnase retke tegema!“ hõikas üks sõjasulane. Siiski teadsid kõik, et linnuseisand on selle kõvasti ära keelanud. Vastseliinas polnud ju sõjamehi ülearu. Pealegi võinuks see anda ettekäände sõja kuulutamiseks ja Tartu piiskopkonna ründamiseks. Seda aga ei soovinud keegi, sest kauplemine Pihkvaga ning sealtkaudu Novgorodiga oli väga tulus. Nii neelatigi mõningad öised rünnakud sõjasulaste ja ordu meelehärmiks alla, sest linnus kogus kaupadelt kõvasti tolli. Tartu linna raad tegi kõik, et kaubavoog enda külge köita, sest linna läbiv kaupmees maksis raele, mitte piiskopile. Vastseliina kaudu liikuv kraam tolliti sealsamas, raha laekus piiskopi kukrusse. Ordu, kes oli vaenujalal nii piiskopi kui ka Pihkvaga, ei vaadanud hea pilguga soola-raua saatmisele vaenlasele ega ka raha laekumisele vastalise kaukasse. Mõistagi oli ordul ükskõik, kas raha korjab piiskop või raad. Sõjasulased olid aga vihased järjekordse kamraadi kaotuse pärast.
Nooruke sõjasulane Markus tuli rünnaku ja oma vahikorra lõppedes müürilt alla, siirdudes magamisruumidesse. Ta igatses selga sirutada, sest võitlus oli omajagu väsitanud. Käsi kipitas ning alles nüüd märkas mees sealt turritavat puutükki. Nähtavasti oli mõni müürist kildunud nool nüüd tema ihus, ilma et ta seda oleks tundnud. Võitlusärevus pulbitses veel.
Tükki kangutades astus ta üle sõjasulaste magamiskoha läve ja asetas relvad korralikult aseme kõrvale. Mitmel teisel vedelesid need lohakalt. Aga kuna tema oli näinud mitmeid öiseid rünnakuid, siis oli tal selge, et alati pidi valmis olema. Pealegi oli tal rohkemgi põhjust oma relvi käeulatuses hoida. Hubiseva tõrviku valguses pesi mees käed, millest üks oli verest paakunud. Siis näo, kust higi silmadesse kippus ja need kipitama pani.
Markus viskus heintest asemele, mida kattis jäme kotiriie, ning tõmbas hundinaha peale. Paljudel oli katteks hundi- või muu nahk, ent vaid vähesed olid selle ise küttinud. Hundinahk tegi sooja, aga uni ei tulnud kohe. Võitluse hoog ei lahtunud kerest nii kiiresti. See tahtis laagerduda ja sulada, enne kui läheb ning uinuda laseb. Ta kohendas ambu peatsis, sest relvad pidid ju valmis olema. Jah, erinevalt enamikust sõjasulastest ta teadis, mida tähendab öine kallaletung. Kui sul pole, mida haarata. Ootab lõhkine pea ja kiire surm. Ent see polnud ainus, mis oli teistmoodi. Suurem osa sõjasulaseid oli saksa päritolu, aga tema oli maarahva hulgast. Ja kuigi ta polnud ehk ainus, oli tal täita eriline kohus.
Tema perekonna valdused jäid Vastseliina lossi aladele. Lossi mõju polnud sealkandis kuigivõrd tuntav. Esiteks kauguse tõttu, aga eelkõige seepärast, et sealset piirkonda valitses maarahva isand oma salgaga. Too oli sõlminud Tartu piiskopiga lepingu piiride kaitsmiseks. Seda peamiselt Pihkva, aga ka teiste vastaliste eest, mis mõlemale poolele teadaolevalt tähendas ordut. Mõistagi ei saanud nad hakkama suure väega, kuid väiksem park[2] oli jõukohane.
Markus oli kinnitust näinud vaid kaugelt, sest seda hoiti hoolega. Igaüks ei pääsenudki terariista lähedale. Kihlade kinnituseks antud rüütlimõõk rippus vanema kojas ning oli omamoodi ilus. Sellel oli relva väljanägemine, aga polnud taolist jõudu. Tapluses seda ei kasutatud, sest terariista kaitseraud oli tehtud sarvest ning samuti oli sellest mõõganupp. Seetõttu ei hoidnud mõõk end tasakaalus ega istunud käes. Ometi hoiti seda hoolega ja vanem kandis seda pidulike sündmuste korral.
Selg sügeles. Ai, kuidas süütas[3]! Päev otsa turvist kandes sai ihu selle alt harva käe või puupulgaga kratsida. Nüüd asemel vedeledes oli samuti kihelust tunda. Selg oli sügelenud terve päeva, aga mitte selle koha pealt. Ei, see polnud nagu sügelus ka. Pahema õla alt andis ennast tunda valu. Markus tõusis asemelt ja kõndis kätega ringe tehes ruumis ringi, aga valu ei andud järele. Mees jäi korraks mõttesse. Siis läks joonelt turvise juurde ja uuris seda. Tahtes paremini näha, tassis ta rõngassärgi hubisevale tõrvikuvalgusele lähemale. Eksitust ei olnud – rüü pahema õla juures oli mitu rõngast katki. Nähtavasti lastud noolest. Huvitav, et ta seda rünnaku ajal ei tundnud. Kuradi pihkvalased!
Oota! Ta polnud ju kordagi olnud seljaga müüri poole. Kas ründajad olid tõesti tulnud üle Piusa ja lasknud teiselt poolt linnust? Tavaliselt nad seda ei teinud. Nad ei läinud kallale alevile, vaid lasid ainult kantsi.
Markus silmitses sõjarüüd uuesti. Jah, nool oli tabanud abaluu peale ning kaitserüüd riivanud, vedades katki ka mõned rõngad. . Teiselt poolt linnust lastes oleks nool pidanud tabama ülevalt alla. Ta oli ambu vinnastades ilmselt ikkagi selja keeranud. Sest teiselt poolt laskmist takistas ka kindluse kõrge peahoone, milles asus linnusekabel.
Ta pani rõngassärgi aseme kõrvale ja heitis pikali. Uni ei tulnud ikka veel ning sõjasulane vahtis pikalt, kuidas tõrvikute kuma loodud varjud heitlikult ühest kohast teise hüppasid. See sõltus sellest, milline tungal parasjagu heledamalt põles.
Markusele antud ülesanne oleks peaaegu saanud lõpu. Kuigi mees oli koos kolme kaaslasega juba üle kahe talve olnud Vastseliina sõjasulane, polnud ta eesmärgile sammugi lähemal. Tal polnud aimugi, kas sõbrad teadsid tema ülesandest või olid Welve ja Tabbe astunud teenistusse omal tahtel. Seda ei saanud neilt ka küsida, sest vanem oli keelanud asjast ükskõik kellele rääkida. See oli liiga ohtlik. Ülesanne ise oli lihtne – leida salakuulaja.
Selle äraandja tõttu oli hukkunud pool Markuse salgast. Nad olid isand Timmo juhtimisel väljas. Laager oli üles pandud. Ta jäi esimesena valvesse, hoides tulel loojanguni elu sees. Lõke oleks paistnud liiga kaugele. Üksik rändur oleks ehk pidanud metsloomade peletamiseks öö läbi tuld hoidma, kuid relvis salka ei ähvardanud miski peale pihkvalaste. Neile polnud ju tark oma siinviibimisest sõnumit saata.
Nende juht Timmo oli maarahva seast pärit kohalik isand. Tema esivanemad olid pikalt valvanud, et pihkvalased või ordu ei pääseks kurja tegema. Piiskopiriik maksis töö eest, õigemini lubas isandal endale maksu koguda.
Markus meenutas, et öö oli toona soe ning sääsed kippusid hirmsasti ligi. Siis tabas kõrv järsku läbi pinina mingeid hääli, mees jäi kuulatama. Nüüd kuulis ta tuhmi mütsatust ja natuke hiljem ka raua häält. Ta sirutas käe, kobades magajaid üles, kuid ei lubanud neil jalule tõusta. Mehed tõusid põlvili. Nad hoidsid end maadligi, et varjud vastu helendavat taevakaart neid ära ei annaks. Ainult üks tahtis kohe püsti karata. Tema vaigistamisega oli kuhjaga muret. Viimaks koputas salga üks vanemaid mehi tollele lahtise käega vastu sõjakübarat. See sundis sõnakuulmatu vaikseks.
Erkki Koort “Salakuulaja Vastseliinas”
Erkki Koort on tunnustatud julgeolekuekspert, kes on töötanud aastaid Kaitsepolitseis ja siseministeeriumis. Oma töös on ta lisaks Eesti Vabariigi valitsusele nõustanud ka Euroopa Liidu liikmesriike ning Ameerika Ühendriike.
Hetkel on ta Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku Instituudi juhataja. „Salakuulaja Vastseliinas“ on eellugu Koorti 14. sajandil aset leidvatele ajaloolistele krimipõnevikele „Kättemaks Kirumpääl“ ja „Veritasu Tartus“.
[1] Vastseliina nimi saksa keeles.
[2] Salk (võru k).
[3] Sügeles (võru k).
